Uuel aastal uue hooga..

Uskumatu, aga just täna avastasin ma täiesti kogemata, et aprillis täitub sellel väikesel nurgakesel siin viis eksisteerimisaastat. Põnev-põnev. Ma peaksin selleks puhuks kohe miskise põneva kingituse oma kullakallitele lugejatele välja mõtlema... Kui kellelgi ideid on, siis andke tulla. Mis teile meeldiks? Õhtusöök restoranis? Minu pildiga T-särgid? Käsitsikirjutatud postkaart? :D 
Aga räägime vahepeal minust ka... Ma olen aastat vahetanud, ma olen jõule tähistanud, ma olen palju-palju-palju kilomeetreid läbinud.... Ja nüüd tahaksin ma tegelikult ainult üht: end kusagile metsamajakesse kerra kerida, tundide kaupa kirjutada ja loobuda absoluutselt igasugusest kontaktist maailmaga. Ma olen väsinud. Väsinud ja tüdinenud ja üldiselt on kogu maailma ignoreerimine hakanud mul juba nii hästi välja tulema, et see on veidi hirmutav. 
Ma olen väsinud päevast päeva kestvast ühetaolisest solgist, mida inimesed teistele nagu pangest pähe kallavad. Keda ja kuidas täpselt peaks selline teiste mõnitamine, solvamine, haavamine ja kiusamine paremaks tegema? Ma mäletan, kui kergendatud ma olin, kui ma lõpuks umbes 11. klassis ära jagasin, et põhikooliaegne kiusamine ja mõnitamine on läbi ja käes on täiskasvanuelu, kus selliseid asju enam lihtsalt ei toimu. Vale vastus! Ma näen praktiliselt iga päev täpselt sellist käitumist. Ja seda täiskasvanud inimeste juures, kellel võiks elus juba mingid veidi teistsugused eesmärgid või püüdlused olla. Ma olen väsinud selle solgitoru all seismisest. 
Aga samas: ma ei kujutaks oma elu ja eksistentsi ette, kui mõni mu kallitest inimestest äkki ära kaoks, ma ei suuda kujutledagi seda leina, seda kurbust... Kas on mul siis õigus enesest vähem arvata ning hüpoteetiliselt end võrrandist välja kirjutada, kui ma seal juba kord sees olen? Ilmselt mitte... Seega jääb vaid edasirühkimise võimalus. Millal inimesed ükskord aru saavad, et KÕIKE ei pea välja ütlema, mida aju toodab... Et on asju, mida võib vabalt endale hoida ning oma lähedasi on võimalik ära kulutada, kui sa neid igapäevaselt solgipangena kasutad. Kui ma mõnele oma armsakestest otsustaksin ära rääkida kõik, mida ma aastate jooksul enda sees hoidnud olen, siis... Noh. Poleks eriti arukas. Ma ei pea teadma iga viimset kui üht mõttekribalat, mis teil peas liigub, et teid armastada. Uskuge, ma armastan teid ka ilma selle lisainformatsioonita. Aga inimestele ei tee seda eriti selgeks vist. Või ma ei tea. Äkki on asi minus. 
Ma tahaksin, et aeg veniks aeglasemalt, et tunnid oleks pikemad, et mul oleks aega asjadele ja inimestele keskenduda, aga viimasel ajal tundub, et ei ole. Kõik vihiseb mööda. Ma tahksin palju rohkem kvaliteeti, aga ma ei oska seda tekitada. Need üürikesed hetked, kus kõik on hästi ja rahulik ja paigas, mööduvad eriliselt kiiresti. Ja taas ja taas saabub mingi hall argipäev, kus pole midagi peale mu oma tumedate mõtete. Kõik, mida ma reaalselt tahan, on kohutavalt kaugel ja tundub kohutavalt kättesaamatu, ma ei suuda end sundida selle suunas liikuma. Ma lasen asjadel minna ja sellest tingituna olen ma veelgi enam väsinud ja hall. Ma kas armastan täiega, või ei tunne üldse midagi... Ma olen kas vaimustunud, või lihtsalt.. Blah. Kirkaid hetki on vähe. Ma tahan lihtsalt kellelegi kaissu pugeda ja tunda, et kõike on piisavalt. Ja ma ei taha enam rääkida või kuulata või probleeme lahendada. Ma tahan vaikust. Vaikust ja rahu ja lihtsalt olla. Ja mitte üksi. Ma ei taha üksi olla. Kuigi viimasel ajal tundub see variant parem, kui muud alternatiivid. Millal me kaotasime oskuse vaikida? Millal lõppesid otsa kõik adekvaatsed ja huvitavad jututeemad?