Love Story

"Jäta." 
"Kas sa üldse tead, mida sa teed? Tõukad mu ära, lükkad eemale nagu tatise kolmeaastase, kes sul tüütult sabas jõlgub. Sa tahad mind, ei taha mind, armastad, vihkad... Issand, otsusta juba ära! Minu ainus lootus on ilmselt, et sul pole minust ükskõik. Kõige muuga saan ma hakkama. Kõike muud saan ma muuta."
"Lõpeta. Ära aja kõike nii keeruliseks. Kõik peab pidevalt olema suurem, kui elu. Dramaatiline ja ülespuhutud. See ei ole mõni sinu odav seebikas, kas tead."
"Jäta! Lõpeta! Ära ole dramaatiline! No kahju küll, aga just selline ma olengi! Miks sa pidevalt keelad mul tunda ja olla?? Nagu ei oleks sa algusest saadik teadnud, kes ma olen!"
"Sa väsitad mind. Väsitad, saad aru? Ma ei jaksa sinu keeristormidega tegeleda, ma olen püüdnud, aga enam mitte. Ma ei taha enam. Tahan rahu, ja sinu lähedusest seda ei leia."
"Tüütu, tatine, röökiv ja hüsteeriline kolmeaastane. Et siis nii või? Mida sa siis õieti tahad? Et ma ära läheksin? Unustaksin kõik, keeraksin selja, ja nii jääkski?" 
"Võib-olla tahangi. Ma ei tea. Peamiselt tahan ma vaikust."
"Mitu korda siis lõpuks ühtainsat südant murda saab? Kui kaua see veel inimlik on? Kuidas sa saad mulle midagi sellist öelda ja eeldada, et ma lihtsalt minema jalutan... Kui sa ometi näed, et ma kõigest hoolimata ainult sinuga jääda tahan? Sa lihtsalt ei saa olla nii... Nii... Nii südametu!"
"Jäta. lihtsalt lõpeta. Ma ei ole sinu etenduses mingi dekoratsioon, mida sa ühest kohast teise võid tõsta. Ära ürita minus süümepiinu äratada. Asjad on, nagu on."
"On nagu on? Tõesti? No siis jah: olgu nagu on! Ma võin olla hüsteeriline ja ebastabiilne ja mida veel, aga ma olen alati sinu esikohale pannud. Alati. Ja sa oleksid võinud lihtsalt öelda, et sul on vaja üksi olla. Mitte kannatada viimase hetkeni, mitte valada mulle kogu seda solki kaela täiesti tühjast kohast.. Sa oleksid võinud minuga tegelikult ka rääkida. Ma oleksin aru saanud."
"Sa ei peatu ju isegi kaheks sekundiks. Sinuga on võimatu rääkida."
"Jah. No nüüd ei saa me seda kunagi teada, mis?"