Begin again

Kõik ihaldavad täiuslikkust. 
Ihaldavad täiuslikku kodu, täiuslikku kaaslast ja täiuslikku last. 
Ja kui see juhuslikult käes on, juhtub üks kahest: 
Täiuslik muutub igavaks ja rutiinseks ning me hakkame seda vihkama... 
Või tuleb välja, et see miski on täiuslik hoopis teisel viisil, kui me ette kujutasime. 
Me ei salli ju tegelikult täiuslikkust. 
Vaata enda ümber: sa ei tahaks vaadata filmi ideaalse perekonna ideaalsest elust, 
See oleks ju kohutavalt igav, filmis peab olema intriigi ja konflikte... 
Sa ei tahaks täiuslikku kodu, sest siis ei oleks seal enam midagi teha, 
Mitte midagi nikerdada, millestki unistada... 
Kas sa ei tahaks oma täiuslikus kodus kõige enam aasta pärast mööblit ümber tõsta ja seinu värvida?? Ole aus! Ideaalne ei arene enam mitte kusagile edasi. 
Me ei taha tegelikult olla täiuslikult õnnelikud, 
Sest õnnel puudub sügavus, puudub draama, puudub intriig. 
Vähemalt korra kuus peab inimene lubama omale suure emotsionaalse purske, 
Et elu oleks põnev ja lähedased liiga mugavaks ei muutuks. 
Ausalt. Ma teen seda kogu aeg. 
Vahel unistan ma asjadest, mida ma tegelikult ei tahagi. 
Mõnikord olen ma kurb ja masendunud lihtsalt sellepärast, et ma tahan. 
Ja MÕNIKORD on mul tunne, et ma ei ole enam kunagi õnnelik, 
Aga siis olen kolme minuti pärast naerust kõveras. 
Ma arvan, et kogu asi on armastuses. 
Vastamata, ühepoolses, õnnetus armastuses. 
Meile, üksikuile, tundub armastus nagu seebimull, mida on praktiliselt võimatu pihku püüda. 
Kuidas saab nii olla, et meie armastame meeletuseni, unustuseni, lõpmatuseni... 
Aga meid ei armasta niiviisi mitte keegi? 
Kui mina suudan olla oma armastuses täiesti isetu, 
Suudan loobuda kõigist oma soovidest ja ihadest, kui seda vaja on... 
Kuidas siis mitte keegi minu nimel seda ei suuda? 
Armastust jõnksutatakse su nina ees nagu porgandit, aga kätte ei saa sa seda kunagi.. 
Kes tahaks elada igaveses juulis, kui olemas on ka mai ja detsember? 
Ma ei tea, mida ma öelda tahan. 
Tahan öelda, et olgu mis on, tulgu, mis tuleb: 
Ma olen armastanud nagu segane :) 
Ma olen tulnud läbi paksu ja vedela inimeste nimel, kes on olnud olulisemad kui päike. 
Ma olen lohistanud neid ja nemad on lohistanud mind, 
Aga nüüd oleme me kuhugi välja jõudnud... 
Ja võib-olla ei ole ma selleks sihtpunktiks valmis. 
Võib-olla olen ma endalegi teadmata rohkem võitluskaaslane, kui rahuaja sõber. 
Ma ei tea. 
Aga see, mida ma tundnud olen, on olnud siiras ja õige ja aus. 
Ehk on meie tunded lihtsalt väljaelatud. Meie jutud on räägitud. 
Ja mida loeb meile tegelikult aastajagu õnne ja päikesepaistet, 
Kui me ei saa vähemalt ühel päeval lõhkuda köögis kõiki nõusid 
Ning karjuda täiesti kõrist keset avalikku ujulat? :) 
Ma ei taha olla täiuslik ja ma ei taha enda ümber täiuslikke inimesi. 
Vahel teeb mulle endiselt haiget kõik see jama, millest ma arvasin end ülesaanud olevat, 
Aga ma ei nuta enam. Nüüd torkab mingi väike nõelake kusagil kaugel ja sügaval, 
Aga see ei tee enam nii palju haiget, et sellepärast peaks kannatama. 
Kui te vaid teaksite, kui palju üle suudan ma viimasel ajal naerda... 
Naerda ja samas teada, et veel mõni aeg tagasi oleksin ma lohutamatu olnud. 
Ma vihkan ja armastan sõnu. Vihkan ja armastan. 
Mis ma oleksin ilma oma sõnadeta? Ilma nende kaunite mängude ja kombinatsioonideta? 
Mida ma teeksin, kui ma ei saaks mõelda, rääkida, kirjutada?? 
See oleks hullem kui surm. 
Ja samas... Kas poleks ma kirjeldamatult õnnelikum, 
Kui ma elanuksin ilma kõigi nende valusate, haavavate, mõnitavate sõnadeta? 
Kas ei oleks ma palju kindlam ja veendunum eneses, 
Kui ma ei teaks kõiki neid sõnu, mis minuga seoses maailmas ringi rändavad? 
Armastan ja vihkan. 
The story of my life. 
Armastan ja vihkan.