Ja viimaks jõudis kõik pärale. Kogu see rabelemine, kõik need sõnad ja pingutused, need tülid ja raginad... Lõpuks on selle kõige mõte pärale jõudnud.
Ning nüüd olen ma viimaks tõeliselt üksi. Mitte sellepärast, et mul poleks inimesi, kes mulle olemas oleks, on ikka... Aga nüüd on hetk, kus ma seisan päris üksinda iseendaga ühel väga oluliselt ukselävel ja on puhtalt minu enda otsus, kas ma lähen sisse või löön ukse pauguga kinni. Puhtalt minu enda otsus. Ma ei talu hetkel mitte kõige õrnematki negatiivsust enda ümber. Mitte kõige õhkõrnematki märki negatiivsetest vaibidest. Ma lihtsalt ei händli seda hetkel absoluutselt, ka kõige väiksemates doosides mitte.
Sellepärast on mul viimasel ajal ka probleeme suhtlemise ja sotsiaalsusega. Mingil hetkel algas aega, kus kungla rahvas enam muust rääkida ei osanud, kui pinnust naabri silmas. Ja ma hakkan oksele, kui ma veel midagi sellel teemal kuulama pean. Vähe on neid inimesi, kes külma kõhuga ära kannatavad, kui keegi neile näkku ütleb, et nad ajavad suust puhast pullisitta välja. Enamik solvub ja tõmbub kaitsesse. ISE OLETE PULLID, VOTT! ...
Muide, täiesti matter of fact erapooletut kriitikat suudan ma kuulata ja isegi omaltpoolt vestlusesse midagi panustada. Aga ma ei taha lasta endale ligi ka üht grammi nõmedust ja väiklust... Sest hetkel püüan ma laadida oma akusid puhta positiivsusega. Ma tahan oma süsteemi ainult head ja ilusat ja meeldivat... Isegi, kui see on lapsik või tobe või pealiskaudne. Hetkel on iga kild määrava tähtsusega ja ma pean endas kindel olema.
Mul on mu uus läpakas, mul on mu uued kõrvaklapid, mis välismaailma päris ära summutavad... Ja mul on tonnide viisi head muusikat. Ja imalat muusikat. Ja kurba muusikat... Aga sellist, mis laeb mind just selliste emotsioonidega nagu vaja, ja see on ainult mulle endale. Ma ei vaja kedagi oma kõrva äärde lõõpima.
Kurat, ma saan isegi aru, kui kibestunud ma olen. Kibestunud ja väsinud ja pettunud ja vihane. Viimasel ajal aina enam ja enam vihane. Miks üritada lahti muukida midagi, mis võib selle tulemusena sulle hoopis näkku plahvatada?
Ma võin ühe käe sõrmedel üles lugeda inimesed, keda ma viimastel nädalatel vähegi taluda suudan. Ja samas töinata, sest ei taha üksi olla. Ma tõesti ei taha üksi olla. Ja kui inimestel puuduks see kompulsiivne vajadus pidevaölt plämiseda, kui nad kellegagi koos on, siis oleks mu elu just about perfect.
Aga mul on mu uus läpakas. Ja mul on mu haisune koer, kes õnneks ei oska üldse rääkida. Ja mul on tonnide viisi muusikat :)
No comments:
Post a Comment