Eile saabus ema, mis tähendab, et kodu on üsna soe, süüa on rohkem kui viimasel nädalal kokku ja üldse on minu maailm kuidagi jälle teljele saanud. Mind ei tohi jätta minu enda hooleks, sest ma keeran kogu oma universumi pea peale. That's just what I do.
Üldiselt pole hetkel miski liiga hull. Kuulan kilode kaupa muusikat, sest iPod vajas hädasti uusi lugusid. Neid ma nüüd siis jahingi. Ed Sheeran, Lana Del Rey, Tim McGraw ja Carrie Underwood, sest ma olengi seinast seina :D
Ma tahaksin üht inimest, kes oleks valmis samasugusteks hullusteks nagu mina. Sest ma tunnen, et ma olen mingisse udusse ära kadunud ja vaja on drastilisi meetmeid, et jälle ellu ärgata. Ma tahan kõik maha jätta ja ära sõita, kasvõi mõneks päevaks. Ma tahan minna. minna, minna... Helsinki või Stockholm käraks ka, või Riia... Kui Londonit või Pariisi ei saa :) Mul on vaja uut hingamist ja kohe hädasti. Aga hetkel sobib elutoa diivan ja muusika ka. Sest muud ei ole. Aga kui keegi tunneb, et tahab minuga koos ära põgeneda, siis ma ootan pakkumisi :)
Koer on jälle elu sisse võtnud, hetkel ei tundu üldse, et ta iga hetk maha kavatseks kärvata. Suur kergendus. Mida ma ilma oma elukaaslaseta peale hakkaksin? :D
Nüüd on juba ka Araratis kõht korralikult täis pugitud, mis tähendab, et jääb vaid väike restoranikriitika kirja panna ja...
Homme on meil Mikuga plaanis ulatuslik LoTR + Kääbiku maraton! Jei! :D See saab üks unustamatu kogemus olema. Teepotid tulele ja pirukad küpsema, sest homme saab ainult helendavat ekraani jõllitada :)
Vahel olen ma ikka väga õnnelik sellegi üle, et mul on üks (küll ülirõve ja perversne) sõber, kes minu kummaliste plaanidega kaasa läheb ja kellel aega ka on nende jaoks. Vahel tuleb leppida sellega, mis saada on, sest paremat lihtsalt ei ole :D
No comments:
Post a Comment