Tok-tok-tok

Mul on...
Juhe endiselt koos, seda esiteks.
Ma kaldun ikka kaugelt liiga palju üle mõtlema.
Ainus, mis mind veel mõistuse juures hoiab...
Just õigel hetkel minuni jõudnud muusika
Ja Lugu.
See Lugu... See Lugu on lihtsalt...
See imeb mu endasse, võtab minult midagi, 
Paneb mind igatsema ning jätab väsinuna maha.
Aga imeline, kaasakiskuv, avardav...
Ma pole ammu millelegi nii kaasa elanud, 
Et isegi füüsiliselt mujal olles, kummitab see mind.
Ju on mul seda praegu siis vaja.
Everything happens fo a reason, right?

♥ ♥ ♥

Ja siis kummitab mind see inimene...
Vahel arvan ma, et ta polegi inimene, vaid haldjas.
Need sõnad, mida ta kirjutab, 
Mõtted, millest ta räägib...
Kõik klikib kuidagi.
Ja EI, asi pole seekord sugugi romantilises võtmes.
Lihtsalt, inimene, kelle olekus ja mõtetes on midagi...
Paeluvat. Midagi veetlevat ja ebamaist.
Isegi sõnade valik ja rütm...

♥ ♥ ♥

Ja lisaks sellele ajusid keppivale ja
Mõtetest aadrit laskvale muusikale,
Minu vastupandamatule sõltuvusele inimestest
Ja sellele Raamatule...
On veel midagi.
Ma ei oska sõrme sellele kohale panna.
See paar kuud teravat vajadust kuhugi üksi ära minna, 
Hakkab tõesti ületamatuks muutuma juba.
Ma ikka tõesti peaksin minema.
Ja ma ikka tõesti pean siit ära saama.
Mu mõtted on...
Lahinguratsud :D