Kapist välja.

Ma tahan maailmalt liiga palju
Ja iseendalt liiga vähe.
Ma tahan oma mõtted peast välja valada,
Nad ära organiseerida, neist aru saada
Ja siis ilusti süsteemselt tagasi panna.
Ma tahan, et asjad oleksid loogilised.
Ma tahan, et...
Ah, pekki.
Ma ei saa aru, mis minus sunnib
Inimesi kohtlema mind nagu väikest last??!
Ma tahan käed aknalauast lahti lasta ja lennata.
Teate, et see oli mu lapsepõlve suurim unistus?
Pimedal tähisel ööl lihtsalt lennata...
Näha lähedalt kõiki tähti, puutuda kuud,
Olla imeliselt vaba ja avastada universumi.
Ja ma tahaksin seda siiani.
Lihtsalt... Lasta lahti ja lennata.
Ja ma oleksin nii üksi ja nii omapäi,
Aga samas... Mul oleks ju kogu universum, eks?
Ma ei taha inimestest sõltuda, aga sõltun siiski.
Ma ei taha haiget saada, aga ma ei suuda loobuda.
Ma ei taha, et mind kontrollitaks, kuid ei suuda öelda ei.
Ma ei taha olla mingi kohutav kontrollifriik, aga...
Ma ei taha olla täielik bitch, aga...
Ja tulebki välja, et ma tahan olla keegi, kes ma pole.
Rääkige veel kahestunud isiksusest.
Muide, vähemalt blogi sain nüüd õigele kontole.
Saab seda koos kõigi teiste guugli produktidega hallata :)

Maailmavalu.

Kui...
Ah, ma ei tea.
Kui suure südamega peab olema,
Kui SUUR inimene,
Et astuda kellegi juurde, kes on...
Kes on teinud sulle niiväga haiget ja öelda...
Lunastada teda oma sõnadega, ühesõnaga?
Ma kardan, et mina ei ole...

♥ ♥ ♥

Kuidas inimesed seda teevad?
Lihtsalt unustavad ja andestavad ja...
Ma ei mõista.
Minus lihtsalt pole seda hingejõudu,
Et anda Talle, mida Ta soovib.
Et öelda, kõik on korras, minevik ei muutnud midagi.
Ma tean, et Ta sooviks seda,
Näen vahel isegil, et omal moel Ta üritab...
Aga ma ei saa.
Ma ei saa Teda lunastada,
Ma ei suuda Talle soovitut anda.
Ja minu jaoks ei lähe asjad ajas paremaks.
Mida enam ma Temaga kokku puutun,
Mida enam ma näen, mida Ta soovib...
Seda enam ma tunnen...
Vastumeelsust,
Trotsi,
Valu,
Viha...
Ka hirmu, jah...
Et kõik kordub, kui ma lasen.
Ja ma ei suuda enam väärtusetu olla...
Mulle on antud maitsta seda tunnet,
Seda võimsat, kõikehõlmavat vabadust, RÕÕMU
Olla minaise.
Ja ma ei suuda enam minna tagasi selleks väikeseks...
Enam mitte. Mitte kunagi.
Ja seepärast ei suuda ma ka andestada.
Kuigi ma vahel väga tahaksin.
Tahaksin suuta, tahaksin omada nii suurt hinge ja julgust...
Ja siis, siis, siis...
Siis ma vaatan Teda jälle, kuulen Tema sõnu...
Ja see viha, trots, alandus, valu ja pettumus keevad jälle üle.
Ma ei tea, kas see kunagi muutub.

Kunagi ma lihtsalt tahtsin, et mind nähtaks,
Tahtsin olla kuuldud ja tähtsustatud,
Tahtsin ehk liiga palju.
Ja võtsin liiga paljut hinge.
Kui me saaksime alustada praegusest hetkest,
Oleksime mõlemad targemad,
Mina oleksin tugevam ja ei puruneks,
Ning Sina... Teaksid piisavalt, et mind mitte lõhkuda.
Võibolla tahan ma Sinult liiga palju?
Võibolla ma elan unistustes ja kellelgi pole nii?
Vahel ma kardan, et mul polegi õigust nõuda.
Et mul polegi õigust Sinult midagi oodata,
Et ma peaksin lihtsalt võtma seda, mida Sa anda suudad.
Ja mitte soovima, ootama, eeldama enamat.
Ja sedagi ei oska ma.

Ma kardan, et olen nüüd hoopis teine inimene.
Ja et nüüd on meil veelgi vähem ühist.
Ma kardan, et võibolla oleme me mõelmad midagi suurt kaotanud.
Et minu kaotus on ehk isegi võrreldamatult suurem.
Ma tahan, et Sa teaksid.
Ma olen Sulle palju valusaid asju öelnud,
Palju viha ja kibestumist kogunud...
Kuid me oleme kõigest inimesed...
Ja osa minu valust olen ma ise endale põhjustanud
Oma liiga suurte ootuste ja eeldustega,
Oma liiga haleda meele ja kalduvusega draamadele.
Ja ma tegelikult saan Sinust paljudes asjades aru.
Ma olin ambitsioonitu müürilill,
Veidi liiga paks, veidi liiga kujutlustes elav,
Veidi liiga tagasihoidlik, liiga jutukas,
Liiga vähe seltskondlik, liiga...
Ühesõnaga, minus oli palju seda, mida ümberkasvatada.
On praegugi.
Ja ma saan aru, miks Sa seda teha tahtsid ja siiani tahad.
Lihtsalt mu pea oli täis neid unistusi ja arusaamu,
Millel pole pärismaailmaga suurt pistmist.
Minus oli nii kindel teadmine, et perekond armastab tingimusteta.
Ja ma ei saanud aru kellegi paremaks kasvatamise kontseptsioonist.
Ma ei saanud aru, et Sa tahtsid mu paremaks teha,
Ma kuulsin vaid seda, et Sa tahtsid kedagi teist.
Ma sain aru vaid sellest,
Et Sa ootasid minult natuke liiga palju,
Nõudsid natuke liiga karmilt,
Kuulasid natuke liiga vähe,
Tembeldasid mind kellekski natuke liiga alusetult.
Ma nägin vaid seda, et Sa ei tahtnud tegelikult MIND,
Vaid oma nägemust minust,
Kedagi, kelleks mina hoolimata oma üritustest
Mitte kunagi polnud määratud saama.
Ja alguses sai arusaamatusest pettumus,
Siis trots, viha, vihkamine...
Mul läks väga kaua, et kõige selle puntrast
Lõpuks iseend jälle üles leida.
Ja ma tegin rahu. Nii enda kui Sinuga.
Ma olen leppinud sellega, mis on.
Ma saan Sinust aru, olen isegi mingis mõttes andestanud...
Aga ma ei saa midagi muuta.
Mingi tee on meie jaoks lukus.
On tulevik, mida meil ei saa kunagi olema.
Ja on tundeid, mida ei saa tagasi kasvatada.
Kuigi vahel ma seda väga tahaksin.
Ja vahel ma kardan, et üritan liiga vähe.
Ja vahel on mul väga-väga kahju sellest,
Mis olemata jääb.
Ja tõesti, ehk on minu kaotus määratult suurem.
Kuid ma ei oska.
Niisiis palun.
Jätame püüdlused, jätame mineviku rahule.
Võtame parima sellest, mis järel.
Ka see on midagi.

♥ ♥ ♥

Ja sealt paralleelselt ka teine teema.
Ma olen lõpuks leidnud oma ambitsioonid,
Oma võimed ja unistused.
Ma olen lõpuks leppinud sellega, kes ma olen.
Ja kui vähe täiuslik ma tegelikult olen...
Aga that's what I am, that's what you get.
Ja...
Aegajalt ei usu ma ise ka,
Kui suurel kiirusel kõik mu ümber ja sees muutub.
Mu tunded ja arusaamad,
Mu prioriteedid...
Ma ei saa endast ise ka vahel hästi aru.
Viimasel ajal enam mitte.
Ma ise näen kõike hetkel väga ilusa ja heana.
Aga samas...
Mul on tunne, et...
Mina muutun, ma kasvan, ma tahan teisi asju...
Ja aegajalt on neid, kes tahaksid minu ümber endiselt ehitada
Neid samu vanu raame.
Neid, millesse ma enam ei mahu.
Neid, mis mu ümber olid siis,
Kui ma polnud veel maitsnud iseseisvate sammude vabadust.
Ma olen vahepeal juba aru saanud,
Kui imeline tunne see on,
Kõigi kätest lahti lasta ja ise joosta...
On neid, kes püsivad kõigest hoolimata kannul.
Ja neid, kes jäävad maha.
Ning neid, kes üritavad igal sammul oma käsi mu ümber tagasi suruda,
Ikka ja jälle endale tõestada, et ma liigun nende najal,
Igal sammul mulle tõestada, at ma ei saa nendeta.
See pole tõsi.
Ma jooksen juba päris tükk aega iseseisvalt.
Ma tean seda nüüd.
Ja teie kinnitused ei mõju enam.
Niiet suhted tuleb üle vaadata.
Ma olen iseenda inimene.
Ja ma tahan teid kõiki ikkagi enda ümber.
Aga ma ei saa lasta teil end kammitseda.
Enam mitte.
Mitte pärast VABADUST.
Ma ei oska seda seletada...
Ma lihtsalt...
Ma armastan, hoolin, jumaldan...
Kuid ma tahan, et minus nähtaks seda inimest,
Kelleks olen saanud.
Ma pole enam see kutsikas,
Kes igal sammul sabas jooksis,
Kes pidevalt midagi vajas,
Kinnitust, et teda armastatakse, seltskonda, juhatust,
Kõrvalist tuge...
Ma ei...
Ei saa öelda, ei vaja.
Ju ma ikka vajan. Ma lihtsalt ei TAHA.
Ma tahan katsetada oma piire,
Tahan näha, kui kaugele ma suudan minna,
Kui palju ma suudan teha ja näha...
Kas te ka teate, kui vähe mul seda tegelikult olnud on???
Ja samas tahan ma alati teie jaoks olemas olla
Ning loodan, et kui ma kukun, kui ma enam ei jaksa,
Siis olete teie minu jaoks seal.
Mind hoidmas. Kui vaja.
Aga ma ei luba end kammitseda,
Tagasi hoida...
Ma ei luba olla keegi, kes te arvate mind olevat.
Vaadake siis lõpuks mind!!!
Ma olen ju siinsamas.
Vaadake ja te näete.
Mul pole teid VAJA.
Mitte selleks, et kasutada teid karkude või tugiraamina.
Ma olen teid VALINUD.
Ma olen VALINUD teid armastada.
Ja te peate sellega leppima.
Minu valik.
Mitte paratamatus.
Mitte sõltuvus.
Mitte abitus või saatus või pöördumatu juhus.
VALIK.
Ja võibolla on mõnel teil aeg
Hakata midagi vastu andma.
Teha midagi selle heaks, et tunded püsiksid.
Võibolla on aeg, et ma lõpetaksin pideva sabaliputamise.
Võibolla on aeg oma valikud üle vaadata.
Võibolla vajan ma natuke und.
Head ööd, mu kallid!

Kontserdid ja peod ja muud loomad

Vahepeal on ainult toredad asjad juhtunud minuga.
Ja kõik on ikka veel väga hästi.
Reedel Viljandis (OI, ma armastan road-trippe!!)
Jester esines Puhtas Kullas.
Ikka väga lahe oli.
Kõik see koos sõitmine ja lollid jutud ja...
Kella üheksane nälg ja pizzad ja sound-check,
Mis oli veits katastroof ja esinemine ja...
Ja siis läks natuke allamäge,
Kui ma kodust alarmeerivaid teateid sain,
Aga noh...
See lahenes omal moel täitsa rahuldavalt ära.
Minu selle õhtu tipphetk oli,
Kui kella poole seitsme ajal hambapesust tulin
Ja mu voodis poolalasti mees lamas.
Suurepärane.
Eile oli Bamboo ja KK,
Kontsert oli üle prahi, Ebakõlar rokkis :D
Eihh, kõik on endiselt super-pro.
Teen üle pika aja lõunat jälle ja kuidagi extra-mõnus on :)

Küsime küsimusi

Kuidas asjad küll nii lähevad...
Ühel hetkel on kõik hästi,
Elu on roosamannaline ja siis...
Variseb kõik koost. Nagu kaardimajake.
Ja ei. Ma ei räägi iseendast,
Mul on endiselt kõik väga hästi.
Lihtsalt tekkis üldine küsimus.
Kuidas ikkagi variseb inimese elu niiviisi...
Rusudeks.
Oled õnnelik, sul on kõik-kõik,
Teised vaatavad sulle alt üles, kadestavad...
Sul on raha, armastus, abielu, lapsed...
Ja siis pole enam midagi.
Pole lapsi, pole abielu, pole mõistust...
Ja miski ei tundu paremaks ka minevat,
Lihtsalt keerleb otsejoones alla...

♥ ♥ ♥

Ärge küsige.
Sattusin JuuTuubis Britney filmile.
Tõeline masterpiece.
Aga ikkagi.
Mõtle kui rõõsa ja roosa ja õnnelik ta kunagi oli.
Või suutis vähemalt nii välja paista.
Nüüd pole enam midagi, isegi teesklust mitte.
Kummaline ja kurb ja...
Ja imelik, et ma mingi USA popstaari pärast pead vaevan :D
Aga samas...
Kui lihtne ja kerge on võimalus,
Et sama juhtub minu endaga või kellegi teisega,
Kellegi " tavalisega"...
Hmmh,
Tegelt ma olen kunagi Michael Jacksoni pärast ka nutnud,
Sest ta oli nii üksik ja infantiilne ja leebe
Ja ei andnud oma tegudest endale üldse aru.
Peaks ära lõpetama.

Midagi mulle, midagi sulle...

Viimasel ajal ainult torman ja torman ja torman...
Kardan peatuda vist.
Tahaks ainult tegevust, et poleks minutitki tegevuseta.
Ja seda absoluutselt mitte sellepärast,
Et oleks ilge depressioon.
Lihtsalt,...
Mingi rahutus.
Mingi vajadus iga vaba hetk eesmärgipäraselt sisustada.
Tahaks, et oleks saavutused,
Et oleks hetked, mis jäävad meelde,
Et oleks mälestused ja poleks kahetsust.
Tahaks...
Tahaks tegelikult...
Kõike.
Enamvähem :D

Väikesed rõõmud ja kurbused.

Ma olen lihtsalt väga lucky.

Lihtsalt... ELADA!!!

Mul on viimasel ajal need diip-filosoofilised mõtted.
Lahendan omaenda elu suurimaid müsteeriume.
Mul on hetkel lihtsalt see meeletu vajadus...
Tõestada endale, et ma ELAN, et ma olen olemas,
Et ma olen õnnelik, et ma olen vajalik...
Ja see kõik pole vähimalgi määral komplimentide õngitsemine siin.
Lihtsalt, tunnen, mida tunnen.

♥ ♥ ♥

Me rääkisime Foxyga sel ühel õhtul,
Kui kahekesi ringi sõitsime.
Tähendab, kõik algas sellest,
Kui me Birxi ja Foxyga kolmekesi ringi sõitsime.
See õhtu andis palju mõtteainet ja seedimist.
Ning sealt tuli väga loomulikult järgmine öö,
Kus ma Foxyle lõpuks oma mõtted sõnadesse panin.
Minus on tegelt ikka ammendamatu kogus ebakindlust,
Liiga palju kahtlusi ja hirmu.
Ma lihtsalt pean midagi tegema koguaeg,
Pean tõestama endale, pean...
Ma oleks sellel õhtul vist Tartusse välja sõitnud.
Oleksin sõitnud edasigi,
Kui mõned reaalsust meenutavad detailid poleks end peale surunud.
Mul on vaja liikuda, pidevalt, kiiresti, palju.
Mul on vaja mõelda, ma tahaksin koguaeg midagi kirjutada,
Kardan mõnd mõtet unustada...
Ma tahan selle ära teha.
Sa tead, Fox, millest ma räägin.
See väike puhkusereis ainult minule endale.
Ja mul on nüüd vist isegi detailid paigas juba.
Jõulukink.
Tähenduslik.
Tahan. Väga.

♥ ♥ ♥

Mul on lihtsalt see meeletu vajadus...
Tähendada midagi.
Olla keegi.
Olla kindel, et ma saan hakkama.
Isegi kui kõik ära kaovad, aru saavad, et ma ei tähenda neile muhvigi...
Ma tahan olla kindel.
Et ma suudan endaga hakkama saada,
Et mind ei kanta tükkhaaval laiali.
Et kuigi ma olen oma südame kogu täiega oma inimestele andnud,
Jääb midagi ka mulle, kui nad lõpuks ära lähevad.
Ja sellest ka minu üle-elusuurune vajadus olla iseseisev.
Ma ei saa lubada endale kellestki sõltuda,
Ma ei saa endale lubada olla nõrk, sest kõik kaob ära.
Ma PEAN teadma, et ma saan hakkama.
Mul on seda üksindust ja ärasaamist nii väga vaja,
Et valus on.

♥ ♥ ♥

Ja samas on kõik meeletult hästi.
Mul olekski vaja natuke end kaotada ja leda kusagil,
Aga muus osas...
Need inimesed, kes mu ümber on,
See elu, mida ma elan...
Ma olen kõigega niivägarahul.
Lihtsalt mingi periood.
Läheb üle.
Aga hetkel...
Nii palju hullusi, kui ma teha suudan...
Ma tahan neid teha.
Mul on seda praegu vaja.
Mul on vaja seda iseseisvust ja tugevuse demonstreerimist.
Mul on vaja...
Armastan teid kõiki nii-nii väga, mu armsad.
Kuidas ma seda iialgi kahetseda saaksin?

Päikest pilkamas...

See oli üks äraütlemata tore oleng :D

♥ ♥ ♥

Tööl oli kohutav päev,
Ma olin kojujõudes niiiiiii väss,
Et mõtlesin, et ma ei seisa püstigi enam,
Aga siiski, väike eine ja linna.
Neli pudelit energiajooki,
Millest esimene kohe poeparklas ära joodud.
Läks paremaks küll.

♥ ♥ ♥

Rakverest startisime kella poole üheksa ringis.
Terve tee oli mingi laul ja loba, nagu alati,
HND Paturaamat käias soojenduseks automakis...
Parkimise koha pealt oli väike segadus
Ja me Leeniga jäime korraks kaubanduskeskusesse lõksu,
Kui me enam avanevat ust ei leidnud.

♥ ♥ ♥

Kohe alguses ei osanud nagu otsustadagi,
Et kas osta plaat või mitte osta ja nii..
Mõtlesin, et las ikka kontsert räägib enda eest,
Eks hiljem näeb.
Kongomania oli hea, ikka päris hea.
Ma neid vist ühelainsal korral raadiost olen kuulnud,
Nüüd sai ikka parema ülevaate...
Täitsa võttis jala tatsuma.
Widescreen (vä??!) Mode oli...
Kuidas öelda...
Ikka teisest klassist. Nad olid ikka VÄGA ägedad :D
Ma vahepeal neli korda kahetsesin,
Et ma Leenit lava ette ei lohistanud,
Aga ta oli selleks ajaks ikka päris ülejoonud juba :D
Vahepeal vennastusin kõrvallaua rahvaga,
Valvasin nende omandit ja olin üldse sõbralik..
Ja üks mees tahtis mind tegelt ise Whitescreeni ajal lava ette lohistada,
Aga korraliku tüdrukuna ma keeldusin, igaksjuhuks :D

♥ ♥ ♥

HND ajaks sai lava ette välja trügitud.
Nii me seal nurgas puntras seisime,
Kõik hullud koos :D
Hästi palju oli eelmise albumi lugusid,
Mis mind natuke üllatas,
Ma oleks arvand, et nad ikka kõvasti uut materjali teevad...
Aga samas, mida ma sest asjast tean, eks? :)
Vanu oli jälle ägedam kaasa röökida,
Uute sõnad pole veel 100% peas :P
Mulle meeldis...
Mulle meeldis, kuidas Märt mulle Päikesepilkajate ajal
"PÕLL-VII-LIIIIIII!" kõrva röökis...
Kuidas Heleri mees (sorry, nimed noh...)
Vahepeal salliga moshis...
Mulle meeldis, kui Tarvol mikker mitu korda juhtme otsast ära tuli :D
Mulle meeldis, kuidas Madis viimasena lavale jäi ja lahe oli :D
Mulle meeldis...
Meeldis terve hulludekarjaga täie häälega kaasa röökida,
Nii et lõpus oli hääl ära...
Ja mulle tõesti meeldis terve tagasitee HND uut albumit automakis kedrata :)
Sest jah, ma ostsin selle LOOMULIKULT ära.
Aaaaaa!
Ja lõpuks MEELDIS MULLE TÄIEGA,
Et nad tegid laivis "Kui sa vaid saad",
Sest ma olen seda lugu igal nende nähtud laivil siiani oodanud
Ja pole enne kordagi kuulma sattunud, see oli PARIM!!!

♥ ♥ ♥

Nad võivad olla muutnud,
Ongi muutunud...
Ja teistmoodi ja natuke võibolla...
Ma ei tea...
Võõraks jäänud mulle...
Aga nad on ikkagi oi-kui-head..
Tegelikult saab uus album ka ikka normaalselt ribadeks kuulatud,
Nagu siiani eelmisega tehtud on.
Paturaamat on praeguse seisuga minu autos mängituim plaat,
Konkurentsitult :D
Ehh.
Mõnus.
Ja nüüd hommikujogurtit sööma,
Sest ärkamine oli kell pool kolm päeval,
Kuna magama sain ma alles kell viis hommikul.
Pikk sõit ja liiga palju (5 pudelit!!!) energiajooki...

Mul on oma vanaisast vähe mälestusi.
Ta oli vaikne mees, igipõline kalur,
Merega sidus ta oma elu juba enne mu vanaema
Ja merre ta 57-aastaselt ka kadus.
Just nii, nagu ta oleks tahtnud.

See on ainus lugu, mis mulle alati meelde on jäänud,
Kuigi see polnud isegi minu kõrvadele mõeldud.
Ta oli vaikne mees, tõsine ja jahe,
Aga merest võis ta rääkida tuhandeid lugusid.
Kummaline, et hetkel ei suuda ma meenutada ühtki teist...

Ma olin nelja, võibolla viiene. See oli mu ainus suvi,
Mille maal vanavanemate juures veetsin.
Oli pühapäev, vanaisa istus hämaras köögis ja kimus paberossi.
Mina olin juba tükk aega tagasi voodisse saadetud,
Aga ei saanud und ning hiilisin ukse taha kuulama,
Kui vanaema kööki tuhises, poolnaljatades vanaisaga sõitles,
Et too kalli pühaba istudes ära kulutab ning nõudega kolistama hakkas.
Vanaisa rääkis seda juttu vististi rohkem iseendale kui oma naisele,
Nii vaikselt ja tõsiselt...

Sel aastal oli olnud eriliselt külm ja jäine kevad.
Külapoe ees meestega juttu ajanud vanaisa juurde tuli noor naine,
Väike poiss käekõrval.
Palus neid paadiga rannast mõne kilomeetri kaugusel asuvale saarekesele viia.
Poiss ta kõrval oli umbes neljane, nagu mina tollal...
Mustade juuste ja säravsiniste silmadega.
Imestas kõige üle ja suu ei seisnud tal minutitki kinni,
Kuigi kaela ümber mässitud paks villane sall vahepeal ninani kerkis ja juttu summutas.
Ema oli tal vaikne ja kahvatu. Tõsine ja kuidagi ehmunud moega.
Poiss lobises terve sõiduaja oma isast, kellega nad kohtuma pidid,
Onust ja tädist, kes sõja eest kaugele olid põgenenud
Ja nende korterist, mis nüüdseks ainult hunnik kive oli ja kuhu kiisumiisu sisse jäi.
Ema püüdis alguses tema sõnavoolu katkestada, kuid andis peagi alla
Ja vahtis ülejäänud aja tühja pilguga silmapiiri.
Vanaisa lubas paari päeva pärast neile järele minna ja nii see paar puude vahele kadus.
Poisike vaikiva ema käe otsas lõputult lobisemas.

Mõne päeva pärast läks vanaisa saarele tagasi.
Naisest ega poisist polnud kusagil märkigi.
Väike hütt, mis saare keskel asus, rohkem tööriistade hoidmiseks kui elamiseks mõeldud,
Oli tolmune ja tühi, igasuguse elumärgita.
Terve saareke oli vaikne, ei häält ega lõkkeaset.
Ainus, mis tõestas, et poiss ja tema ema seal olnud olid,
Oli paks kootud sall, mille vanaisa rannalt leidis,
Lainete poolt randa uhutud. Seda meri millegipärast ei tahtnud.

Köögis jäi hirmus vaikseks. Isegi minu alati nii jutukas vanaema oli pikalt vait.
Seda lugu ei räägitud minu kuuldes enam kunagi,
Ei ole ma seda enam ka kellegi teise käest kuulnud.
Kirju sall oli minu vanaisa asjade hulgas endiselt alles,
Kui ta mõne aasta pärast merele läks ja enam tagasi ei tulnudki.
Minu vanaema hoidis seda oma kummuti sahtlis oma surmani.
Nüüd on see minu käes.
Topitud mu riidekapi ülemise riiuli tagumisse nurka...
Seda pole aastakümneid kantud ning keegi pole seda ka kunagi tagasi nõudma tulnud.

Ühes asjas olin ma sel ööl oma lapsesüdames päris kindel,
Kui unetult oma voodis lamasin.
Poiss ja tema ema said tingimata pereisaga kokku.
Ja nad pääsesid kindlasti sõja hirmust ja valust.
Sest isad ei jäta oma peresid ja emad ei valeta kunagi oma lastele.
Kahju ainult, et nad selle sooja salli maha pillasid,
Ilma selleta võis vaesel poisul ju väga külm olla...

Hello, hello, hello, hello...

Esiteks, et hingelt ära saada...
Teie, kallid sistad, olete ikka kõige-kõigemad mul.
Mida ma ilma teieta teeksin? :)
Ma kohe ei tea, kas ma vahel pööran teile liiga väha tähelepanu,
Võtan teid liiga enesestmõistetavalt,
Panen pidevalt ühte ritta kõigi oma teiste tuttavate ja sõpradega,
Kui te tegelikult kõigist peajagu üle olete.
Teie olete need, kes on kõige rohkem ära kannatanud,
Mind, mu tujusid, mu masendust, mu puberteeti... :D
Te olete need, kellega me oleme kogu elu koos veetnud...
Teie olete need, kelle juurde ma alati tulla saan,
Kellele saan helistada, kellega rääkida...
Ma ei pea kunagi kaks korda mõtlema,
Kui midagi on, siis...
Ja ma tean, et te kaks olete rohkem sukk ja saabas,
Et teie oma mured liiguvad teie kahe vahel
Ja mina neist enamusest osa ei saa, aga...
Noh.
Ma olen ka teil olemas.
See ei ole ainult ühepoolne, eks?
Et kui vaja on...
Ma lihtsalt loodan, et te teate.
Ja et te tõesti olete väga-väga tähtsad.

Inimestest üldiselt.

Mida rohkem neist teada saada...
Hehh.
Tänapäeval on kõik nii avalikuks tehtud.
See on mõnevõrra õudne.
Kõik on avali, kõigil on kõigele juurdepääs...
Mu mõtted on maailmale lugeda ja lapata,
Ma olen avatud raamat....
Ja ma ei tea, kas see ikka meeldib mulle.
Osalt on asi uhkuses ja tunnustusevajaduses,
Aga samas, kui palju ma enesest ära annan...
Kui palju ma endast jagan ja seejuures isegi teadmata...
Kes, kus, millal ja kuidas mind laiali laotab.

♥ ♥ ♥

Sest ma astusin jälle kutsumata kellegi pähe.
Ja see, mida ma leidsin...
Kuidagi kurb ja hale ja väike ja masendav...
Nagu ma isegi, ma eeldan?
Tahaks teda lihtsalt kallistada ja öelda, et kõik läheb paremaks...
Tahaks talle öelda, et tal on küll keegi...
See on selle eest, kui sa võõrastes mõtetes ringi tuuseldad.
See juhtub siis, kui sa tõesti süüvid kellesegi...
Tegelikult, ükskõik kui igapäevane,
Tulevad teiste hinged ja mõtted mingi hinnaga.
Kaastunne, haletsus, kadedus, solvumine...
Sa saad kõik, KÕIK...
Ja kas sa ikka oled selleks valmis?
Kas sa oled valmis kuulma tõtt ka iseenda kohta?
Teiste mõtted ja hing tulevad kindla hinnaga...
Ja ma kardan, et me pole valmis seda maksma.
Veel mitte.

♥ ♥ ♥

Ma astun mööda tema poolt mulle tekitatud rada
Sellel tolmusel, hämaral ja mahajäetud pööningul.
Teel sõrmega õrnalt ühelt või teiselt esemelt tolmu pühkides...
Ma kuulen Ta häält, mis minuga räägib,
Kuid ei suuda vastata.
Kõik need tolmuga kaetud asjad...
Mõned tunnen ma ise ära,
Mõned on mulle täiesti võõrad.
See koht ajab mulle judinad peale ja samas...
On see nii kodune. See on Tema ju.
Ma ei kavatsenud tegelikult nii kaugele tulla,
Kuid Tema sõnad juhatasid mind kuidagi iseenesest...
Ma puhun tolmu maha ühelt tillukeselt esemelt.
Kristallist süda. Nii väike, et mahub mu pihku sooja.
Ta hääl kajab katusealuses vastu.
"SA VÕID SELLE SAADA, KUI TAHAD"
Ma võpatan.
Kristall krigiseb mu taldade all,
Kui ma nuttes minema torman.
Liiga palju valu, liiga palju tundeid.
Liiga palju kohustusi ja vastutust.
Mida see meie kohta õieti ütleb?

♥ ♥ ♥

Kõik need unistused...
Nii sarnased.
Nii erinevad.
Lõpuks tahavad nad kõik vaid armastust.
Seda ühte, SUURT, kõikevõitvat...
Tahavad OMA inimest, seda ühte, ...
Nad tahavad kuuluda perekonda,
Omada perekonda,
Olla armastatud ja anda oma armastust...
Ja meie saame vaid pealt vaadata.
Nagu publik teatrisaalis.
Miski pole meie teha.
Ja igal lool pole õnnelikku lõppu.

Läinud, olnud, tuleb...

Do you need some time...

♥ ♥ ♥

Kui kerkis küsimus,
Kas see aasta on olnud hea või mitte,
Siis ei olnud see tegelikult üldse küsimus.
Kõik on väga hösti läinud minu jaoks.
Ma olen leidnud iseenda
Ja lõpuks ka selle rahu, mida nii pikalt otsinud olen.
Ma olen lõpuks enesekindel ja vaba.
Ma tean, mida tahan ja tean, kuidas seda saada.
Ma olen õnnelik. Suurema osa ajast.
Ja õnnetu. Vahel harva.
Ja endast väljas. Mõnikord.
Ja vihane. Kui on põhjust.
Ja see kõik on täiesti OK.
Ja see kõik peabki nii olema.
Ma naeran ja nutan ja karjun ja märatsen
Ja see kõik on OK.
Sest lõpuks ometi ei ole mul tunnet,
Et ma töötan autopiloodil
Või et ma pean tõelist ennast maailma eest varjama
Või et ma PEAN olema õnnelik...
Ma olen lõpuks lihtsalt... Mina.
Võtke või jätke.

♥ ♥ ♥

On üks lugu.
See pole veel päris valmis, aga...
Ma tahaksin selle siia kirja panna.
Nii palju, kui teda on.
Sest võibolla rohkemat ei tulegi.
Sest see on olemas.

♥ ♥ ♥

Või pole selleks siiski veel õige aeg.
Tahaks päikest ja merd.
Saaks asjad perspektiivi.