Incompatible...

Olen kirjutanud rohkem kui ühe pöördumise,
Mida ma ei julge avaldada ei nüüd ega kunagi.
Minus on nii palju kahtlusi ja pettumust.
Ja isegi siis kardan ma, et mul pole nendeks tunneteks tegelikult õigust.
Mul on nii palju süüd, nii palju valu...
Ja ometi on selline tühjus.
Sest olenemata kõigist sõnadest, mis on öeldud,
Hoolimata kogu sellest südamepuistamisest...
Kasutu.
Ja ma tean, et aeg möödub,
Ma hakkan uuesti tundma ja elama,
Muutun taas pehmeks ja naiivseks,
Aga praegu, siin, neil pimedatel öödel, milles ma elan
Pole mu hinges midagi.
Pole valu, pole hirmu.
Ma ei karda enam kaotada, sest mulle näib, et see vabastab mind.
Ma tean, et see on vale, tean, et kui see kõik möödub, kahetsen ma oma sõnu.
Aga praegu on ainult pimedus.
Ja ma ei suuda enam.
Võibolla olen ma liiga lühikese ajaga natuke liiga palju haiget saanud.
Liiga palju sõnu kuulnud ja lugenud.
Liiga palju teada saanud, liiga palju nutnud ja end materdanud.
Võibolla oli see kõik millekski hea.
Aga mina ei jaksa enam.
Mul on tunne nagu kellelgi, keda kividega surnuks loobitakse.
Sõnu sajab minu pihta igast kaarest, kõige ootamatumatel hetkedel
Ja kuidas ma oma pead ka ei kataks, kuidas ma oma kõrvu ei kaitseks,
See kõik teeb ikkagi nii meeletult haiget.
Ma ei ole kindel, kas ja kuida sma selle ära olen teeninud,
Aga võibolla olengi.
Ma ei julge ka end õigustada, sest võin eksida.
Kuidas teada, milliseid sõnu usaldada?
Kas neid, mis sind innustavad vihastama ja võitlema,
Või neid teisi? Neid, mis ütlevad sulle, et su süü on igasugusesks võitluseks liiga suur?
Ma olen lihtsalt nii külm.
Mu kõige kallimatele on haiget tehtud ja ma isegi ei tea enam, kas olen selles süüdi või ei.
Minu kõige kallimatele on haiget tehtud ja ma ei oska neid aidata.
Minu kõige kallimatele on haiget tehtud ja mulle tundub, et nad ei näegi, et minul on ka valus...
Kui ma saaksin, siis teeksin kõik võluväel paremaks.
Aga mul on selleks liiga külm ja liiga valus.
Ja ma pole kindel, kas ma saaksingi.
Sest kõik, millele ma oma käe külge panen, puruneb kildudeks.