Heas mõttes isekas...

Imelik on olla.
Nagu oleks mingi mõte kõigist mu senistest tegudest kadunud.
Nagu oleks rahu mu elust kadunud.
Tahaks koguaeg midagi teha, tahaks liikuda, minna, lihtsalt...
Lahkuda.
Aga samas, kõik see, mis alles eelmisel nädalavahetusel oli lõbus ja lahe...
Ma ei tunne seda enam.
Kõik tundub kuidagi... Tühi.
Mu väike õnnemull on korraks jälle lõhkenud ja järele jätnud eimillegi.
Samas, ma ei saa päriselt öelda, et see nii masendav oleks.
See on lihtsalt hetk mu elus, kus tuleb seisatada,
Prioriteedid ümber hinnata, leida uuesti iseend ja siis edasi kihutada.
Kõigi nende unistuste ja plaanide poole,
Mille kohta ma TEAN, et ma neid tahan, isegi kui ma praegu nii ei tunne.
On aeg leida oma elus uus vaatepunkt, tegeleda millegi muuga...
Ühesõnaga, ma keeldun kategooriliselt alla andmast.
Mul võivad olla oma hood, ma võin olla ühel hetkel õnnelik ja teisel halada,
Aga põhimõtteliselt ei kavatse ma masendusele alla vanduda.
See on mõnes mõttes uus algus.
Ja ma kavatsen selle ära kasutada.
Ma ju ütlesin, et kardan enese kaotamist tunnete virvarri.
nüüd on see juhtunud.
Aga ma tulen kõigest sellest välja rikkamana ja õnnelikumana kui enne.
Ja ma ei kavatse kibestuda ja oma koormat kellegi teise õlule upitada.
Ma olen ikka mina ise. Ma olen ikka õnnelik kõigi nende asjade üle,
Mille üle ma olin õnnelik kuu aega tagasi.
Isegi, kui praegu on hetkeks moment, kus ma seda ei tunne.
Ma kavatsen kiuste isegi topeltõnnelik olla.
Armastan teid kõiki ikka nii väga-väga, mu kullakallid!