=)

Vahel ma mõtlen, kui palju see sõprus välja kannatab,
Enne, kui järgi annab ja murdub.
Ja siis saab ikka ja alati kinnitust see,
Et murdumisele me veel lähedal pole =)
Lihtsalt...
Kurb on siis, kui me oleme kurvad,
Kahju on neist raisatud hetkedest, kui meil on arusaamatused,
Nii hea ja soe on olla, kui kõik on jälle korras...
Aga minu kõige-kõigemaks musitibulinnuks jääd sa alati.
Sest keegi ei suuda mind nii ära kuulata,
Mind nii naerutada,
Rahustada, minuga kõikjale ja alati kaasa tulla,
Kellegi teisega ei ole mul nii palju "oma" kilde,
Keegi teine ei saaks kunagi olla nii tähtis,
Sest ma kardan, et see võtaks nii kaua aega,
Et keegi teine ei viitsiks selle nimel pingutada :D
Mul on ikkagi kahju, et me vahel natuke tülitseme,
Aga võibolla on seda vaja kah.
Et me liiga rahulolevaks kätte ära ei läheks =)
Ilma sinuta ei ole mind ka.