Meil oli nii, et mind pandi ootamatult reedel tööle. Ja ma olin laupäeval tööl. Aga pühapäeva sain ootamatult vabaks. Ja tänane-homne on ka vabad. Ma olen nii õnnelik sellise asjade käigu üle. Ma arvan, et ma võtan täna oma koera ja istun kohe paar tundi kusagil rannas männi all, loen raamatut ja naudin suve.
Igatahes. Reedel tähendas "tiim", mis mulle usaldati, mind ennast. Hommikul oli mul natuke abikäsi, kes aitasid katta ja gruppe teenindada, aga õhtul kella viiest olin ma esimest korda täitsa üksi restoranis. Noh, kokad ka, aga ainus teenindaja olin mina. Ma olin niiiiii närvis! :D Aga kuidagi sain isegi hakkama. Noh, paar kaheksast laudkonda oli, paar paarikest, üks neljane laud... Aga ma olen üsna uhke enda üle, sest ma vist ei ajanud kordagi midagi väga untsu. Ühe mehe gaseeritud vee unustasin natukeseks ära ja ta pidi mulle seda meelde tuletama... Aga õnneks ta oli selles suhtes üsna sõbralik :)
Reede kestis kella kaheksast hommikul südaööni. Ma olin niiiiii surnud, kui ma lõpuks koju sain! Ja laupäeval tuli kella kaheksaks uuesti tööle minna. Öösel ma sain vist ainult umbes neli ja pool tundi magada, sest mu jalad lihtsalt valutasid nii väga :) Ema ja T. tulid koos oma tapja-koeraga nädalavahetuseks Eestisse. Ja siia. Muidu oleks kõik kena, sest nende koer on inimeste suhtes üüüüliiiisõbralik ja selline... Tõeline musitaja ja kaisuloom... Aga Trickyga nad läbi ei saa. Või tegelikult: Tricky on praeguseks nii vana ja väsinud, et ega teda enam suurt miski endast välja ei aja, aga vott Pompsu tahab pidevalt minu notsiku kägiveeni läbi närida. Selline armukade ja kole elukas on ta. Täna ma avastasin siis, et minu vaene vanake on rinna eest ja kaelalt suuri verevalumeid täis. Ja mina veel imestasin, kuidas ta ei taha, et ma teda silitan ja kõrva tagant sügan. Muidu talle jubedalt meeldib see. Aga nüüd kiljub nagu hull, kui ma käe tema poole sirutan. Selge pilt. Ma olen nii vihane. Mul pole muidu Pompsu vastu mitte midagi, ta on väga sõbralik koer ja nii, aga enam ma teda siin küll näha ei taha. Notsu on ikkagi minu väike mopskin, see on tema kodu, ja kui kellegi kasvatamata rappija talle tema enda kodus niiviisi haiget teeb, siis mina ei saa teda siia lubada. Kahju küll. Ma mõnes mõttes saan aru, et noh, koerte värk, aga kuni Pompsule pole paremaid kombeid õpetatud, on ta meie kodus ebasoovitav element. Minu vaesele vanaätile ei saa ikkagi elu lõpus enam selliseid traumasid tekitada. Ta on habras ja tundlik natuur.
Eile käisime me M.-ga Rakvere Teatri pargis piknikul, sest tal on täna sünnipäev. Ja kuna M. on täna tööl ja õigel päeval tähistamist ei toimu, siis me tegime eile väikese istumise. Murul. Ma ostsin omale uue ja ilusa piknikuteki selleks puhuks! Niiiii mõnus oli. Sõime maasikaid ja viinamarju, hallitusjuustu ja mozarella kirsse, koorikleibu dipikastmega ja ma olin hoolimata oma suhkrulubadusest talle sünnipäevatordi aseaineks isegi karbi rummikooke ostnud. Ma pean ütlema, et pikniku eelis grillimise ees on see, et sa ei tule sealt ära lõkkesuitsusena. Ja ei pea kohe dushi alla tormama. Ma olen otsaesisele isegi veidi päikest saanud tänaseks. Eile oli mõnus päev. A. oli tegelikult ka meie gatheringile kutsutud, aga ta tegi mingeid muid olulisi asju ja ei jõudnudki kohale. Nõme.
Appi, mul on nüüd täna ja homme vabad päevad!! Mida nendega küll ära teha?? :D Ma mõtlesin aknad ära pesta. See on üks asi mu nimekirjas. Rannas tahaks veidike istuda. Koerale tahaks armastust ja hellust jagada, aga ta ei lase mind hetkel endale üldse ligi. Isegi jalutuskäigud on ebamugavad, sest kui ta rihma otsas natuke rohkem sikutab, siis teeb kaelarihm ta sinikatele haiget, mul on tunne. Ta on üldse täna hästi nutune. Mul on temast nii kahju. Karma is a bitch. Kunagi oli notsu the toughest guy in the hood, murdis endast suuremaid koeri, terroriseeris omasid ja võõraid, juhtis meie peret raudse rusikaga... Aga vaata, kuhu elu ta toonud on: hambaid pole, enesekaitsevahendite hulk on äärmiselt piiratud, väsimus on ka kogu aeg peal, ja siis tuleb mingi noor ja energiline töllmokk ja teeb temaga üks-null. Ole sa neetud, vanadus!
Ma mõtlen, et me lähme täna ikka randa istuma. Kusagile puu varju. Et notsu päikesepistet ei saaks. Aga laseme tuulekesel oma karvkatet hellitada, nuusutame mereõhku ja unustame oma raske saatuse. Mhmhh.
P.S. Kell on hetkel 21:55 ja ma ilmselgelt hõiskasin enne õhtut. Sest veits aega tagasi selgus, et ma ikkagi olen homme tööl. Jei! Ma loodan, et kunagi tehakse mulle kõik need ootamatud asendused ja teened tagasi siis :)
No comments:
Post a Comment