Imagine all the dragons!

Me käisime eile kontserdil. Imagine Dragons. Yeah, ma olen seda hetke oodanud sellest ajast saadik, kui piletid eelmisel suvel müüki tulid. Ausalt, ma ei olnud ilmselt päris esimene, kes pileti ostis, aga ma tegin nii kiiresti kui ma suutsin. Mis siis, et mul ei olnud sel hetkel mitte kedagi, kes oleks nõustunud minuga kaasa tulema. Nii ma siis elasingi detsembrini usus, et ma lähen sellele konsale üksi. Ja kuigi ma sain paar mini-paanikaatakki sellega seoses, olin ma ikkagi väga otsustanud, et ma ei maga seda maha. No detsembris sai tilluke õde Piletilevi kinkekaarte kingituseks ja otsustas siiski minuga koos tulla. Oosom! 
Kontsert oli niiii heaaaaaaa... Ma elan siiani selles high's. 
Ainus miinus kogu eilse elamuse juures oli see, et kontserdipaigalt lahkumine võttis hea 30-40 minutit. Kogu Rocca esine oli tihedalt umbes. Me istusime ikka päris pikalt lihtsalt paigal. Üsna frustreeriv. Muidugi oli osa ka minu rumalusel, sest ma sõitsin kogemata valele poole ja me passisime järjekorras kohas, kust ei olnud tegelikult väljasõitu. Seda on raske seletada, aga lõpuks sõitsime me ikka läbi parkla teisele poole ja saime alles siis minema. Idiot. 
Õnneks lahkusime me enne, kui ma nälga surin. Ja enne pealinnast lahkumist tegime me kiire Statoili-peatuse ja ma sain paar võileiba ja suure kohvi. Kõik on hea, mis hästi lõppeb :) 
Kui teil on nüüd suured lootused, et ma panen siia kümmekond fotot ja kaheksa pikka videot oma eilsest kogemusest, siis peate te pettuma. Mul oli fotokas kaasas küll, aga ma ei teinud kogu konsa ajal mitte ainukestki pilti. Ma tahtsin lihtsalt sada protsenti hetkes olla ja kõike nautida, mitte tegeleda valguse ja säriaja ja suumiga. Pealegi, isegi oli raske lavale näha, sest meie ees oli kümneid ja kümneid nutifone, mis iga hetke jäädvustasid. Mõned olid nende selfi-malakate otsas, mõned mitte, mõned inimesed klõpsisid kümneid ja kümneid selfisid järjest... Ausalt! ma ei saa aru, kui esimesed kuusteist pilti ei õnnestu või midagi, mis paneb sind arvama, et neljakümne kuues õnnestub? Ja ma jäin raudselt umbes kaheksa inimese kontserdifotodele. Paaril ma vaatan isegi kaamerasse, sest ma jäin seda selfi-protsessi jälgima ja unustasin, et ma jään taustale jõllitama :D Igatahes jah, mul on ainult üks foto sellest õhtust, ja see foto on minu riietusest. Te võite seda vaadata. Ma nägin päris nunnu välja enda arust :D 
Aa, kurbi uudiseid ka: ma kukkusin oma suhkrulubaduse vankrilt eile, ja luristasin ära ühe koola. Minu õigustuseks: ma unustasin täiesti ära, et ma ei tohiks koolat võtta :D Ausalt, ma olin selle tellinud, selle eest maksnud, esimese suure sõõmu võtnud... Ja siis seda magusat-magusat jooki oma keelel tundes tuli mul äkki meelde, et pagan... :D Õnneks olen ma alati kinnitanud, et ma annan endale täiesti aru, et sada protsenti pole suhkrut elus võimalik vältida, seetõttu ma ka loodan, et see suhkrust loobumine kestab pikemat aega, et kui ka juhtub, et sa patustad, siis ei teki sellist suurt eneses pettumist ja mõtet, et noh, nüüd on läbi, las siis minna... Vaid just see, et iga vähendamine on tervisele kasulik, ja kui keegi ikka sünnipäevatorti pakub või midagi, siis ei hakka ju vastupuiklema ja üürgama kogu peoseltkonnale, kuidas suhkur on valge surm... Nii, et jah... Ma jõin eile koolat :D Ja sõin lapileiba soolalõhega, mille vahel oli raudselt suhkrustatud majonees. Mhmhh. Ja mis siis, täna on uus päev, puhas leht :D 
Ja nüüd vaadake minu nunnut outfiti. Ja paari ilusamat loodusfotot, mille ma tegin ühel päeval, kui me A.-ga talvematkal käisime, rabas ukerdasime ja mööda talvist rannikut sõitsime :)

   

Algused.

Tänasega algas ametlikult mu teatrimaraton. On käes aeg hakata vaikselt realiseerima neid pileteid, mis ma detsembris kokku ostsin. Täna oli esimene verstapost. Etenduse pealkiri on Algused. 
Ma olin täitsa rahul, et ma üksi läksin. Oli rohkem aega mõelda ja sisse elada. Ütleme nii, et korraga saab naerda ja filosofeerida ja imestada ja närvi minna. Ma ei oskagi muud öelda, kui et kui ma üldse Jumalasse usuksin, siis ma usuksin Willysse. Ma usuksin Jumalasse, kes on meid loonud iseseisvaks ja mõtlevateks ja kõik meie vead ja tugevused tulevad lõpuks meist enestest. Sest ta võib meid armastada, aga ta laseb meil kõik halvad ja head ise läbi proovida. Ainus kurb asi on see, et enamus inimesi ei saa mitte kunagi aru, et sõjad ei ole ettemääratud ega paratamatud. Me ise teeme oma maailma. Me ise teeme oma elu. Ja mis selle elamise mõte siis muu on, kui elada? Kõige lihtsam, aga kõige raskem uskuda :) 
Mingist rakukesest on kuidagi arenenud inimloom, kellest on kuidagi kasvanud SINA. Kui väike see võimalus on? Kui imepisike asjade kokkulangemine, et kahe juhusliku raku ühinemisel ühel juhuslikul hetkel kasvas keegi, kes kasvas mõtlema ja nägema ja tajuma asju nii, nagu ainult SINA neid näed ja tajud.Mis sinu mõte siis on? Sa oled üks juhus miljardist. Sinu mõte on see võimalus maksimaalselt ära kasutada. Isegi, kui sa kardad ja valutad ja piinled ja paanitsed. Sa oled üks imepisike tolmukübe hiiglaslikus süsteemis. Ma ei tea, kas see lohutab sind või teeb asjad sinu jaoks raskemaks, aga sa oled imepisike tolmukübe. Sinust sõltub korraga nii vähe, aga samas nii palju. Lõpuks saad sa muuta ainult tillukest osa sellest tohutust süsteemist, aga muutus peab ju ka kusagilt algama. Mine, muuda, ela. Kasuta oma võimalus ära. 
Mina olen igatahes rahul, et ma käisin ja nägin. See kogemus pani mind tahtma uuesti tutvuda Terry Pratchetti loominguga, nii kummaline kui see ka poleks :D 
Alguses ei olnud mitte midagi. Ja siis see plahvatas.   

 

Country living

Ma valmistun valusa põhjalikkusega. Mobiiltelefon, olemas. Aku on laetud. Nüüd tuleb ainult palvetada, et sellel ka levi oleks, kui aeg käes. Kas peaks veepudeli varuma? Noh, olgem ausad, talv on, kui vaja, eks ma siis söön lund. Ainult mitte seda kollast. Labidat oleks vaja. Kaks paari kindaid mul on. Autos on lisariideid, kui vaja peaks minema... Ma arvan, et ongi kõik. Ma olen valmis. Musitan oma notsut hüvastijätuks. Kes teab, kas me enam näemegi.On aeg. 
Mul kulub kakskümmned minutit, et auto lume alt välja kaevata ja üles sulatada. Noh, selle aja sees on tegelikult ka niisama rekreatiivne lumerookimine, sest ma leidsin, et kui ma juba labidaga õue peal vehin, siis oleks viisakas trepp ja selle esine kahhh puhtaks ajada. 
Istun autosse ja sõidan tundmatusse. Pood on suvel kahekümne sõiduminuti kaugusel. Talvel võtab see teekond pigem kolmkümmend. Tee on jube umbes. Tagasiteel jäävad napid meetrid puudu sellest, et ma ühe korraliku metsseasuguvõsa paari liikme võrra harvendaksin. Elu maal on ohtlik. Ja sahamehed on ilmselt juba aastaid tagasi linna kolinud. Ärge muretsege, ma olen juba planeerinud, mis saab siis, kui ma mingil kurval põhjusel peaksin mõnel umbesadanud metsateel teelt välja sõitma, mobiilil pole levi ja kedagi pole ka mööda sõitmas. Mul on autos ekstrariided ja ma võin alati lund nosida. Ainult mitte seda kollasemat. Küll lõpuks mõni üksik sahamees ikka mööda sõidab. Minu unistustes ta päästaks mu ära, mitte ei mataks lume alla.

  

Pour some sugar on me!

Täna on 8. jaanuar, mis tähendab, et ümmarguselt nädal on möödas minu lubadusest vähendada suhkrut oma elus :) Teen vahekokkuvõtteid: 
Issand, kuidas see suhkruvõõrutus viimane kord nii hull ei tundunud??? Mul käivad ikka päris metsikud neelud igasuguse magusa järele. Ma kaanin liitrite kaupa sidrunivett, et sellega kuidagi toime tulla, aga ausalt: mul on selle nädala sees olnud kaks ööd, kus ma olen lihtsalt keset ööd üles ärganud, sest selline tunne on, et kui ma kohe midagi head süüa ei saa, siis ma suren nälga. Kusjuures, teeme selle kohe selgeks: ma mitte mingil moel ei näljuta ennast. Ma söön isegi korralikumalt kui varem, vaaritan omale igasuguseid smuutisid ja püreesuppe (tänaseks toiduks oli näiteks kanapasta spinati, värskete tomatite ja parmesani juustuga). Et mingist nälgimisest pole juttugi, täitsa korralikult söön. Aga no on hetki, kus roniks mööda seinu üles, et jelly beanse saada nohh. Ma arvan, et ma poleks pidanud korraga järsult ära lõpetama suhkrut ja sigarette. See ajab mind hulluks. 
Muide, ma mainin kohe ära, et sigarettide suhtes ma olen veel ebakindlam kui suhkrust loobumise suhtes. Sest suhkru olen ma kunagi mingiks perioodiks juba oma elust välja lõiganud ja see oli täiesti tehtav. Suitsetamist ma veel päris tõsimeeli ei ole maha jätta üritanud, seega... Ma ei valeta teile, ma kahtlustan, et tubakasõltuvusele ma vannun enne alla kui suhkru omale :D Siiani olen ma muidugi väga tubli olnud ja mõlemast eemale hoidnud, aga ma olen ka superkodune olnud. Väljas ja seltskonnas oleks asi kindlasti kordi raskem... 
Igatahes. Ma tahan raporteerida, et ma tegelen kõigi oma uusaastalubadustega. Ma olen juba praeguseks läbi lugenud kolm asjalikku raamatut (üks ülihea, üks keskpärane, üks suur pettumus). Ja kui ma niiviisi edasi sidrunivett kaanin, siis lõpuks peab see suhkruiha ju minust välja loputuma :D Ma ei tea, kohati on küll tunne, et nagu narkootikumidest üritaks loobuda :D Samas, jah, ma arvan, et ma tegin elu ise enda jaoks hullemaks, sest ma loobusin korraga ja järsult kahest oma suurimast pahest :) Ma arvan, et on täiesti võimalik, et ma kohati ei teagi, mille järgi mul neelud käivad, ja tavaolukorras ma ilmselt sujuvalt asendaksin üht teisega. Nüüd on mõlemad välistatud :( 
Ja aitäh A.-le, kes mulle kohe uue aasta alguses karbi jelly beanse ostis, neile oma autogrammi alla viskas, ja lubas alati mul külas käies kontrollida, kas need veel alles on :D Mul pole üldse raske elada ühes majas terve karbitäie oma lemmikhõrgutistega. Järgmine kord too palun pakk suitsu ka. 
Tervislik elu on ikka nii raske... 
Ja kõigele lisaks on õues jube külm. Ja minu vana juntsu röögib pärast kahte minutit õues nagu ratta peal, sest tema vanad käpad ei taha külma. Ja siis ma tassin oma kärkivat varandust kaenlas. Ta on muidu äge küll, aga ma pole kindel, miks terve maailm peab kuulma, et me elame siberis, aga notsu on austraallane. Ja vahepeal topib ta mõne käpa jope sisse külma eest peitu ja ei saa seda sealt siis enam välja. Ja siis ta karjub sellepärast, et tal on käpp puudu. Ühesõnaga, majarahval on nalja kui palju, kui me kaks jälle õue jõuame. 
Ilusaid talvepühi!      

100 viisi öelda, et sa armastad...

1. “Pea kinni. Las ma juhin vahepeal ise.”
2. “See meenutas mulle sind.”
3. “Ei-ei, see on minu kulul.”
4. “Tule siia. Las ma aitan.”
5. “Ma saadan su koju.”
6. “Head tööpäeva.”
7. “Ma nägin sind öösel unes.”
8. “Võta minu tool.”
9. “Ma hoidsin sulle tükikese.”
10. “Minu kaastunne.”
11. “Me võime pooleks teha.”
12. “Võta minu jakk, õues on külm.”
13. “Anna andeks, et ma hilinesin.”
14. “Kas sa sooviksid tantsida?”
15. “Ma tegin su lemmiktoitu.”
16. “Pole viga. Ma ei saanud nagunii magada.”
17. “Ole ettevaatlik.”
18. “Näe, joo seda, siis hakkab parem.”
19. “Kas ma võin sul käest kinni võtta?”
20. “Sa võid minu oma laenata.”
21. “Ma arvasin, et see meeldiks sulle.”
22. “See pole üldse raske.”
23. “Ma ootan.”
24. “Lihtsalt niisama.”
25. “Vaata mõlemale poole.”
26. “Anna andeks. Ma ei mõelnud nii.”
27. “Proovi seda.”
28. “Jõua turvaliselt pärale.”
29. “Mida sina teha tahaksid?”
30. “Üks peatükk veel.”
31. “Ära minu pärast muretse.”
32. “See näeb sinu seljas hea välja.”
33. “Pane silmad kinni ja siruta käsi välja.”
34. “Pole viga, ma ostsin kaks.”
35. “Sinu järel.”
36. “Küll me mõtleme midagi välja.”
37. “Kas ma võin sind suudelda?”
38. “Mulle meeldib su naer.”
39. “Ära nuta.”
40. “Ma tegin selle sulle.”
41. “Jää uuesti magama.”
42. “Kas nii sobib?”
43. “Ma korjasin need sulle.”
44. “Ma sõidutan su sinna.”
45. “Mida sa vaadata tahaksid?”
46. “Sina võid esimene olla.”
47. “Kas sa said mu kirja kätte?”
48. “Ma teen seda sinu eest.”
49. “Helista, kui sa koju jõuad.”
50. “Minu arust oled sa ilus.”
51. “Oled sa kindel?”
52. “Lõbutse hästi.”
53. “Istu, ma toon ise.”
54. “Ma panin kohad kinni.”
55. “Pole viga.”
56. “See sobib su silmade värviga.”
57. “Siin on ruumi meile mõlemale.”
58. “Sa ei pea mitte midagi ütlema.”
59. “Vau.”
60. “Palju õnne.”
61. “Ma võtan su töölt peale.”
62. “See võib homseni oodata.”
63. “Ma vannun.”
64. “Kahe lusikatäie suhkruga, eks?”
65. “Ma aitan sul õppida.”
66. “Jää siia.”
67. “Ma pesin nõud.”
68. “Sa ei pidanudki küsima.”
69. “Ma ostsin sulle pileti.”
70. “Sa oled nii soe.”
71. “Lihtsalt.”
72. “Saame keskel kokku.”
73. “Võta minu oma.”
74. “Me võime jagada.”
75. “Ma just mõtlesin sinu peale.”
76. “Ma tahan selle sulle kinkida.”
77. “Helista mulle, kui sul midagi vaja on.”
78. “Kas sa tahaksid minuga koos tulla?”
79. “Ma olen siin, kui sa valmis oled.”
80. “On sul turvavöö peal?”
81. “Head ööd.”
82. “Ma olin lähikonnas.”
83. “Püsi seal. Ma tulen sulle järele.”
84. “Võti on mati all.”
85. “See ei häiri mind.”
86. “Sina oled ka oluline.”
87. “Ma hoidsin sulle kohta.”
88. “Näeme hiljem.”
89. “Ma märkasin.”
90. “Sa võid mulle kõike rääkida.”
91. “Ma loodan, et sulle meeldib.”
92. “Ma tahan, et sa oleksid õnnelik.”
93. “Ma usun sinusse.”
94. “Sa saad hakkama.”
95. “Edu.”
96. “Ma tõin sulle vihmavarju.”
97. “Ma tulen sulle lennujaama järele.”
98. “Hinga sügavalt.”
99. “Ole ettevaatlik.”

Ja…

1. “Ma armastan sind.”     

 

Ma olen püüdnud ja püüdnud. Öelnud otse ja kaudselt, olen oodanud ja oodanud ja oodanud... Aga midagi on valesti. Ma ei tea, kas ma jaksan enam kauem oodata. Mul on tunne, et ma olen terve igaviku lootnud, et sa leiad mulle aega. Et sulle tuleb jälle meelde, et ma olen olemas. Ja ma hakkan lootust kaotama. Anna mulle lihtsalt kuidagi märku, et sa endiselt mõtled mulle.

Jõul on läinud

Ma võtsin end täna kokku ja lõpetasin meie majas ka jõulu ära. No pärja ma korjasin vaikselt juba paar päeva tagasi ukselt, et naabrid imelikult ei vaataks, aga puu seisis uhkelt nurgas ja need tuled olid ka kuidagi meeleolukad ja helged, ei olnud kohe tahtmist neid maha tirida. Selgituseks veel nii palju, et meil on kunstkuusk, sellega ei ole kunagi väga kiiret, okkaid ei poeta ja koledaks ei lähe :) 
Muidugi suutsin ma ühe kuuseehte kohe ära ka lõhkuda. Õnneks mitte päris lemmikut, aga ikkagi ühe vanema ja väärtuslikuma. Noh, ma lohutan end sellega, et killud toovad õnne. 
Kuuske kasti toppida on üksi ka üsna keeruline, sest millegipärast ei suuda ma kunagi teda nii väikeseks saada, et kast korralikult kinni läheks. Alati tuleb selle kasti ja puuga maadelda, enne kui kuidagi kokku saab teibitud selle hullumaja. Kuidagi sain selle ka tehtud, kuigi korraks oli hetk, kus ma teipisin oma koera kuusekasti külge. Keegi oleks järgmise jõuluni kapi taga istunud. Ärge muretsege, me leppisime pärast ära. Ja ta on selja pealt nagunii veits kiilakas, see väike vahatatud lapike ei paista väljagi :D
Ma olen ikka veits kurb, et kõik tulukesed maha tuli võtta, aga mul on endiselt mu küünlakogu, mida ma põletada saan, et talvemasendust peletada :) 
Lumega on meil endiselt kahtlased lood. Trepikoja eest, ma olen juba aru saanud, roogivad elanikud ise lund. Maja eest läbiminev tee on nagu... Osaliselt elanike poolt roogitud, osaliselt vist sahatatud ka. Ja siis on veel see jupp, mis viib maja juurest suuremale tänavale, see osa on täiesti looduse ja autode hooleks jäetud. Väga segane värk. Mina sain aru ainult nii palju, et kui mul on maja ees auto, siis on minu kohustus see auto lumest vaba hoida. Mis on loogiline ka. Ma ootan kogu aeg, et lõpuks mingi korralik tee lahti lükataks, aga mul on tunne, et ma peaksin lihtsalt õnnelik olema, et ma juba poes käinud olen ja nälg ei ähvarda. Minu väike punn küll varsti endale teed läbi nende hangede ei lükka. Tuleb vist hakata naabripoisiga koos startima, tema suurem ja jõulisem auto teeb siis meile ka teed :D 
Head põhjamaa talve, rahvas! Ja minu kaastunne jõulude lõpu puhul... 

Talv maapiirkondades

Kätte on jõudnud minu jaoks uus ja ootamatu aastaaeg. Selleks on talv. Maal. Täiesti teine tera kui talv linnas, uskuge mind. Lund ja külma me koeraga ei karda, meil on joped ja asjad, me oleme põhjamaa rahvas. Aga põnevaks on asjad läinud ikkagi: 
Nimelt, maal ei sahatata teid ega tänavaid enne, kui inimestel lumi ninani küündib. Ja veidral kombel meil siin, väikeses rannakülas, ajab sahk ehk puhtaks peatänava, aga kõrvalisi  mitte. Ma ei mõista. Tegin poodi sõites selle vea, et läksin otseteed, mööda pisikesi tänavaid. Ma hakkasin mõtlema, et kas neid peaksid elanikud ise labidatega puhtaks kaapima? Ma pole veel kindel, jälgin asja ja anna hiljem teada. 
Poeskäik on nagu meditatsioon. Sest ma olen hellitatud ja ostlen endiselt linnas, mitte kohalikus maapoes. Ja mul oli vaja apteeki minna, aga meie kohalik apteek on lahti ainult kolmapäeviti mõned tunnid. Niisiis, loksusin vaikselt linna suunas, taevast sajab lund, puuokstelt sajab lund, eessõitvalt autolt lendab lund, vastutulevad masinad tekitavad lumepilvi... Ma olin ise ka imestunud, kui lõpuks linna jõudsin, sest enamuse ajast sõitsin ma TÄIELIKUS kotis. No ma mõtlen nii, et peale valge ei näe muhvigi. Lisage sellele valemile veel ka sahatamata teed, mille servi tuleb loogika ja puhta lootusega arvata. Teel poest tagasi olin ma igatahes juba positiivsust ja maainimese elurõõmu täis, et noh, isegi kui ma selles lumemöllus teelt välja sõidan ja mind enne kevadet ei leita, siis mul on paar kotti toidukraami ja kuuaja varu ravimeid. Et no isegi kui peab kartulit ja šampinjone toorena sööma, siis vatta hell. I would survive. 
Igatahes olen ma elusana kodus. Tegin omale preemiaks kama-smuutit: viskasin väikeselt õelt kingiks saadud blenderisse kamajahu, hapupiima, külmutatud maasikad ja natuke mett (sest ma püüan oma suhkrusõltuvust jälle kontrolli alla saada ja võimalikult vähe igasugust suhkruga seotud kraami manustada. Aga päris mittemagus smuuti oleks ka kurb), blenderdasin läbi, valasin klaasi ja... Voila! Täitsa tipptasemel toit. 
Ma tegelengi hetkel peamiselt raamatute lugemise ja teejoomisega. Ilm on lumine, minna kuhugi ei taha, pühad on möödas... Mis siin ikka. Otsustasin paar kuud madalat profiili hoida ja lumevangis elada :D Kui see lumi nüüd ainult ära ei sulaks....