That's right!

Eile saabus ema, mis tähendab, et kodu on üsna soe, süüa on rohkem kui viimasel nädalal kokku ja üldse on minu maailm kuidagi jälle teljele saanud. Mind ei tohi jätta minu enda hooleks, sest ma keeran kogu oma universumi pea peale. That's just what I do. 
Üldiselt pole hetkel miski liiga hull. Kuulan kilode kaupa muusikat, sest iPod vajas hädasti uusi lugusid. Neid ma nüüd siis jahingi. Ed Sheeran, Lana Del Rey, Tim McGraw ja Carrie Underwood, sest ma olengi seinast seina :D 
Ma tahaksin üht inimest, kes oleks valmis samasugusteks hullusteks nagu mina. Sest ma tunnen, et ma olen mingisse udusse ära kadunud ja vaja on drastilisi meetmeid, et jälle ellu ärgata. Ma tahan kõik maha jätta ja ära sõita, kasvõi mõneks päevaks. Ma tahan minna. minna, minna... Helsinki või Stockholm käraks ka, või Riia... Kui Londonit või Pariisi ei saa :) Mul on vaja uut hingamist ja kohe hädasti. Aga hetkel sobib elutoa diivan ja muusika ka. Sest muud ei ole. Aga kui keegi tunneb, et tahab minuga koos ära põgeneda, siis ma ootan pakkumisi :) 
Koer on jälle elu sisse võtnud, hetkel ei tundu üldse, et ta iga hetk maha kavatseks kärvata. Suur kergendus. Mida ma ilma oma elukaaslaseta peale hakkaksin? :D 
Nüüd on juba ka Araratis kõht korralikult täis pugitud, mis tähendab, et jääb vaid väike restoranikriitika kirja panna ja... 
Homme on meil Mikuga plaanis ulatuslik LoTR + Kääbiku maraton! Jei! :D See saab üks unustamatu kogemus olema. Teepotid tulele ja pirukad küpsema, sest homme saab ainult helendavat ekraani jõllitada :) 
Vahel olen ma ikka väga õnnelik sellegi üle, et mul on üks (küll ülirõve ja perversne) sõber, kes minu kummaliste plaanidega kaasa läheb ja kellel aega ka on nende jaoks. Vahel tuleb leppida sellega, mis saada on, sest paremat lihtsalt ei ole :D 
   

Kõik mu kallid poisid ja muu elu :)

Ma olen olnud laisk ja lohakas ning jätnud kõik oma kallid sõbrad täiesti tähelepanuta. Lihtsalt ei oska/jaksa/viitsi midagi teha. Koer on ka kuidagi kahtlane, silitan vaikselt ta niuksuvat keret ja loodan, et ta ei kavatse siin lusikat nurka visata ega midagi. Ma ei annaks seda talle andeks. 
Meie kuusepuu ootab endiselt karpipakkimist ja üldse... Kes tuleks ja minu ning Notsu sellest stuuporist välja lohistaks? Meil on probleeme üldse millegi tegemisega. Äkki polegi mu koeral muud viga, asi on ehk lihtsalt ülilaisas omanikus :D
No päris lootusetud me õnneks ka pole :) Paar õhtut olen ma Arti juures istunud, ühel õhtul oli meil filmikas isegi... Suutsin leida huvitatud publikut oma toiduteemalistele dokfilmidele, mida mul praeguseks juba üksjagu kogunenud on :) Ma ARMASTAN neid hetki, kus me istume rahulikult koos ja räägime sisukatest, asjalikest ja huvitavatest teemadest. Sellistest, mis päriselt ka huvi pakuvad ja annavad vestluseks küllalt ainest. Ma ei taha enam niisama solgitoru all seista, ei viitsi tundide kaupa kellegi isiku kallal närida, ma ei taha neid aastatega viledaks kulunud nalju. Aga sellised rahulikud õhtud, kus igaüks päriselt ka vestlusest rõõmu tunneb ning oma panuse annab... Need on parimad :)
Ja eile saabus Märt mulle külla, helistas siis, kui esikus juba seisis ja üllatas mind sõna otseses mõttes unest üles :D Kuulasime internetist otseülekannet Teatrikohvikust, kus räägiti Rakvere arengukavast ja tulevikust ja olevikust ja... No üsna palju sellist suurt ja ähmast juttu, mingite sisuliste küsimusteni ei jõutud, mingit põnevat diskussiooni ei tekkinud. Sama hästi võiks üldse kõiki linnavalitsuse istungeid niiviisi üle kanda. Üks suur peadesilitamine ja üksteise kiitmine ainult. Lõpuks me loobusime kuulamisest, lasime neil taustaks sumiseda ja arutasime neid asju, millest tegelikult oleks võinud kohapeal rääkida. Rääkisime põnevatest ja vastuolulistest asjadest. Mulle muidugi meeldib, et linnavõim teeb samme oma kodanikele lähemale, aga... No pole mõtet tulla endale vastu rinda taguma ja iseendale kiidusõnu karjuma, see ei ole nagu päris see. 
Mingil hetkel peale Teatrikohviku ürituse lõppu saabus ka Mikk, kes oli kohapeal olnud. Diskuteerisime veel natuke. Mulle meeldib mu poiste võime kõike nii põhjalikult lahata ja samas ka lahendusi toota :D Okei, paljud neist variantidest ei oleks ilmselt reaalses elus nii lihtsalt täideviidavad, kui jutust tundus, aga vähemalt nad mõtlevad. Jumal tänatud sellegi eest :D 
Ma eile õhtul jälle tabasin ära, kui armsad nad on. Kohe päriselt-päriselt. Mulle meeldib nendega pikki mõtlikke vestlusi pidada ja veini kaanida. 
Sest, indeed, seoses kõigi nende diskussioonide ja asjadega olime me Märdiga sunnitud ära kaanima paki veini ja pudeli šampat (ärge mu emale öelge, et me ta šampa nahka panime!!! :D) 
Üldiselt... Pole üldse paha. Elame veel. 
 

Tõeotsinguil

Põnev, kuidas päevad mööda vihisevad. 
Ja millega ma siis tegelenud olen? 
Lihtsalt üsna palju dokumentaalfilme ja Doctor Who'd vaadanud. 
Palju põnevat materjali, ma ütlen teile. 
Peamiselt olen keskendunud kõiksugustele toiduga seotud dokumentaalidele ja ma ütlen kohe ära: nagu Murphy seaduse järgi saabus eile postkasti Hesburgeri sooduskupongide leht. Hehheee... 
Mõned asjad on üsna valgustavad igatahes. 
Paneb natuke mõtlema küll, mida sa omale suhu topid. 
Ses mõttes olen ma üsna tänulik, et elan Eestis, 
Kus toidu kojutellimine ja kolm korda päevas kiirtoidupugimine on üsna vähelevinud. 
No, muidugi, ega ma isegi patust päris puhas ole, ja ega see kiirtoidu-värk meil siin ikka päris tundmatu teema ka pole... 
Aga USA mastaapidega võrreldes on olukord tsipa parem, ma usun. 
Ja isegi mina, vana toidusõltlane, ei kujuta ette, et ma sööksin kolma korda päevas kiirtoitu ja toidaksin samade põhimõtete järgi ka oma 18-kuust last. No natuke ulmeline oleks see variant... 
Ja kui sul on käes hüperaktiivne põngerjas from hell, kes joob päevas ära üle liitri Coca Colat, siis... Eee... Ei tea jah, miks ta öösiti magada ei taha? :D
Hehh. Aga siin on hea: esiteks pole mul põrgulikke lapsi, 
Koer koolat ei joo, 
Kiirtoidu jaoks ei ole enamasti finantsi ja suuremat isu... 
Aga Rakveres Jaama tänaval küpsetavad Pätsi inimesed hommikul sooja leiba-saia. No lausa muinasjutt. 
Mul veab, Elioni digiTV on mul kogu aja korralikult töötanud, 
Ainus, mida mul pole, on telekava, aga kanaleid klõpsides leiab põnevaid asju: ma poleks ilmselt mitte iialgi vaadanud dokki One Directionist, kui ma oleksin näinud, mis parajasti kusagil kanalil käib. 
Aga iga asi kulub millekski ära. 
Põhimõtteliselt oleks kõik täitsa kena, kui keegi nüüd jõulukuuse aitaks maha võtta. Ja see... Kes tahab ahju kütma tulla? :)

P.S. Ma tean, et olen oma noorele sõbrale võlgu postituse oma toa teemal. Ja ma täiesti puhtsüdamlikult kavatsen sellega tegelda kohe, kui ma olen tegelenud toakoristusega. 
Aga nii kaua kuulake üht täitsa adekvaatset laulu. 

               

Love Story

"Jäta." 
"Kas sa üldse tead, mida sa teed? Tõukad mu ära, lükkad eemale nagu tatise kolmeaastase, kes sul tüütult sabas jõlgub. Sa tahad mind, ei taha mind, armastad, vihkad... Issand, otsusta juba ära! Minu ainus lootus on ilmselt, et sul pole minust ükskõik. Kõige muuga saan ma hakkama. Kõike muud saan ma muuta."
"Lõpeta. Ära aja kõike nii keeruliseks. Kõik peab pidevalt olema suurem, kui elu. Dramaatiline ja ülespuhutud. See ei ole mõni sinu odav seebikas, kas tead."
"Jäta! Lõpeta! Ära ole dramaatiline! No kahju küll, aga just selline ma olengi! Miks sa pidevalt keelad mul tunda ja olla?? Nagu ei oleks sa algusest saadik teadnud, kes ma olen!"
"Sa väsitad mind. Väsitad, saad aru? Ma ei jaksa sinu keeristormidega tegeleda, ma olen püüdnud, aga enam mitte. Ma ei taha enam. Tahan rahu, ja sinu lähedusest seda ei leia."
"Tüütu, tatine, röökiv ja hüsteeriline kolmeaastane. Et siis nii või? Mida sa siis õieti tahad? Et ma ära läheksin? Unustaksin kõik, keeraksin selja, ja nii jääkski?" 
"Võib-olla tahangi. Ma ei tea. Peamiselt tahan ma vaikust."
"Mitu korda siis lõpuks ühtainsat südant murda saab? Kui kaua see veel inimlik on? Kuidas sa saad mulle midagi sellist öelda ja eeldada, et ma lihtsalt minema jalutan... Kui sa ometi näed, et ma kõigest hoolimata ainult sinuga jääda tahan? Sa lihtsalt ei saa olla nii... Nii... Nii südametu!"
"Jäta. lihtsalt lõpeta. Ma ei ole sinu etenduses mingi dekoratsioon, mida sa ühest kohast teise võid tõsta. Ära ürita minus süümepiinu äratada. Asjad on, nagu on."
"On nagu on? Tõesti? No siis jah: olgu nagu on! Ma võin olla hüsteeriline ja ebastabiilne ja mida veel, aga ma olen alati sinu esikohale pannud. Alati. Ja sa oleksid võinud lihtsalt öelda, et sul on vaja üksi olla. Mitte kannatada viimase hetkeni, mitte valada mulle kogu seda solki kaela täiesti tühjast kohast.. Sa oleksid võinud minuga tegelikult ka rääkida. Ma oleksin aru saanud."
"Sa ei peatu ju isegi kaheks sekundiks. Sinuga on võimatu rääkida."
"Jah. No nüüd ei saa me seda kunagi teada, mis?" 

Ma andsin sulle oma südame ja mina. 
Salaja. 
Sa ei avastanudki kunagi mu kingitust, 
Sa unustasid selle avada. 
Ma ootasin sind aastaid veel, 
Üksinda. 
Kuid sa läksid ja kadusid ning mina 
Unustasin elada. 
Kõik mu ümber koltus ja uhuti ära. 
Lõpmatusse. 
Ma veel keeldusin loobumast ja jäin, 
Klammerdudes närbunud armastusse. 

Begin again

Kõik ihaldavad täiuslikkust. 
Ihaldavad täiuslikku kodu, täiuslikku kaaslast ja täiuslikku last. 
Ja kui see juhuslikult käes on, juhtub üks kahest: 
Täiuslik muutub igavaks ja rutiinseks ning me hakkame seda vihkama... 
Või tuleb välja, et see miski on täiuslik hoopis teisel viisil, kui me ette kujutasime. 
Me ei salli ju tegelikult täiuslikkust. 
Vaata enda ümber: sa ei tahaks vaadata filmi ideaalse perekonna ideaalsest elust, 
See oleks ju kohutavalt igav, filmis peab olema intriigi ja konflikte... 
Sa ei tahaks täiuslikku kodu, sest siis ei oleks seal enam midagi teha, 
Mitte midagi nikerdada, millestki unistada... 
Kas sa ei tahaks oma täiuslikus kodus kõige enam aasta pärast mööblit ümber tõsta ja seinu värvida?? Ole aus! Ideaalne ei arene enam mitte kusagile edasi. 
Me ei taha tegelikult olla täiuslikult õnnelikud, 
Sest õnnel puudub sügavus, puudub draama, puudub intriig. 
Vähemalt korra kuus peab inimene lubama omale suure emotsionaalse purske, 
Et elu oleks põnev ja lähedased liiga mugavaks ei muutuks. 
Ausalt. Ma teen seda kogu aeg. 
Vahel unistan ma asjadest, mida ma tegelikult ei tahagi. 
Mõnikord olen ma kurb ja masendunud lihtsalt sellepärast, et ma tahan. 
Ja MÕNIKORD on mul tunne, et ma ei ole enam kunagi õnnelik, 
Aga siis olen kolme minuti pärast naerust kõveras. 
Ma arvan, et kogu asi on armastuses. 
Vastamata, ühepoolses, õnnetus armastuses. 
Meile, üksikuile, tundub armastus nagu seebimull, mida on praktiliselt võimatu pihku püüda. 
Kuidas saab nii olla, et meie armastame meeletuseni, unustuseni, lõpmatuseni... 
Aga meid ei armasta niiviisi mitte keegi? 
Kui mina suudan olla oma armastuses täiesti isetu, 
Suudan loobuda kõigist oma soovidest ja ihadest, kui seda vaja on... 
Kuidas siis mitte keegi minu nimel seda ei suuda? 
Armastust jõnksutatakse su nina ees nagu porgandit, aga kätte ei saa sa seda kunagi.. 
Kes tahaks elada igaveses juulis, kui olemas on ka mai ja detsember? 
Ma ei tea, mida ma öelda tahan. 
Tahan öelda, et olgu mis on, tulgu, mis tuleb: 
Ma olen armastanud nagu segane :) 
Ma olen tulnud läbi paksu ja vedela inimeste nimel, kes on olnud olulisemad kui päike. 
Ma olen lohistanud neid ja nemad on lohistanud mind, 
Aga nüüd oleme me kuhugi välja jõudnud... 
Ja võib-olla ei ole ma selleks sihtpunktiks valmis. 
Võib-olla olen ma endalegi teadmata rohkem võitluskaaslane, kui rahuaja sõber. 
Ma ei tea. 
Aga see, mida ma tundnud olen, on olnud siiras ja õige ja aus. 
Ehk on meie tunded lihtsalt väljaelatud. Meie jutud on räägitud. 
Ja mida loeb meile tegelikult aastajagu õnne ja päikesepaistet, 
Kui me ei saa vähemalt ühel päeval lõhkuda köögis kõiki nõusid 
Ning karjuda täiesti kõrist keset avalikku ujulat? :) 
Ma ei taha olla täiuslik ja ma ei taha enda ümber täiuslikke inimesi. 
Vahel teeb mulle endiselt haiget kõik see jama, millest ma arvasin end ülesaanud olevat, 
Aga ma ei nuta enam. Nüüd torkab mingi väike nõelake kusagil kaugel ja sügaval, 
Aga see ei tee enam nii palju haiget, et sellepärast peaks kannatama. 
Kui te vaid teaksite, kui palju üle suudan ma viimasel ajal naerda... 
Naerda ja samas teada, et veel mõni aeg tagasi oleksin ma lohutamatu olnud. 
Ma vihkan ja armastan sõnu. Vihkan ja armastan. 
Mis ma oleksin ilma oma sõnadeta? Ilma nende kaunite mängude ja kombinatsioonideta? 
Mida ma teeksin, kui ma ei saaks mõelda, rääkida, kirjutada?? 
See oleks hullem kui surm. 
Ja samas... Kas poleks ma kirjeldamatult õnnelikum, 
Kui ma elanuksin ilma kõigi nende valusate, haavavate, mõnitavate sõnadeta? 
Kas ei oleks ma palju kindlam ja veendunum eneses, 
Kui ma ei teaks kõiki neid sõnu, mis minuga seoses maailmas ringi rändavad? 
Armastan ja vihkan. 
The story of my life. 
Armastan ja vihkan.