Kõigepealt oli lugu.

.... Või oli ehk hoopis pimedus. Ja pimedusest sündis lugu. 
Vahel arvan ma, et pole võimalik olla enam rohkem üksi, kui ma olen. 
Ma ei oska enam kaotada. Ega leppida. Ma ei oska olla.
Me räägime ja mõtleme lugusid iga päev. 
Me loome stsenaariume ja unistame unistusi... 
Kas sa üldse kujutad ette, kui palju mõtteid me jõuame päeva jooksul mõelda? 
Suudad sa kujutleda, kui palju sõnu tiirleb iga päev meie sees ja ümber? 
Me oleme loojad, salakirjanikud, me oleme luuletajad. 
Ja me oleme samas nii üksi. 
Vähemalt mina olen. 
Kuidas suudavad inimesed maailmas olla õnnelikud, 
Kui kusagil on keegi nii uskumatult kurb? 
Kuidas maailm ometi keerlemist jätkab,
Kui minu maailm on kuhugi kadunud? 
Ma kaotasin iseennast ära. Ja ma ei tea, mida teha. 
Aga ma võin sulle loo jutustada. 
Sa ei pea seda isegi lugema. See on juba olemas. 

Kunagi elas printsess. Ta ei olnud eriliselt kaunis ega eriliselt arukas. 
Aga tal oli terve kuningriik. Tal oli kõik, mida ta oleks iial soovinud. 
Ta oli ilmselt õnnelik. Enamasti. Keegi pole ju ometi alati õnnelik. 
Aga üks anne printsessil ometi oli. Tal oli eriliselt hea mälu sõnadele. 
Kõik, mida ta kuulis või luges, jäi talle meelde. 
Tema pea oli alati täis suuri unistusi ja kauneid lugusid. 
Ta armastas sõnu ja jutte ja raamatuid... 
Aga tema andel oli ka pimedam pool. 
Kuna kõik kuuldud sõnad end tema pähe ära peitsid ja alles jäid, 
Ei unustanud ta iialgi ühtki halba sõna. Mitte kunagi. 
Ükskõik, kui suur või väike, kui tõsiselt või möödaminnes öeldud... 
Kõik jäi printsessi pähe püsima. 
Ja ta hakkas maailma kartma. Mida enam kurje ja halbu sõnu ta pähe tekkis, 
Seda enam ta pelgama hakkas. Ta püüdis halbu sõnu heade sisse ära peita. 
Nii luges ta tohututes kogustes raamatuid ja unistas veelgi ilusamaid unistusi. 
Aga miski ei mõjunud. Ta ei suutnud enam uskuda armastust, 
Sest armastuse ettekäändel öeldi talle vaid veelgi karmimaid ja valusamaid sõnu. 
Ta ei uskunud enam naeru, sest naermine võis kaasa tuua sõnavalingu.. 
Lõpuks ei tahtnud ta enam olla üldse mitte midagi. 
Kui ta oli liiga õnnelik, siis oli kellelgi ütlemist. Kui ta oli kurb, juhtus sama. 
Kui ta oli lapsemeelne, tõi see kaasa halbu sõnu, 
Aga tema olemuses ei olnud olla tõsine ja kaalutletud. 
Ja kuidas ometi olla keegi, kes sa ei ole? 
Printsess kaotas iseenda. Sest mitte iialgi ei olnud ainult häid sõnu, 
Selliseid, mis südamele pai teevad... Alati tulid kusagilt ka need teravad ja vastikud... 
Aga kui sa mäletad iga viimset kui sõna, mis sulle kunagi öeldud on... 
Kuidas sa siis elad? Kes sa siis oled? 
Kuidas muuta KÕIKE, mis sa oled, KÕIKE, kes sa oled? 
Kuidas olla ilusam, tõsisem, asjalikum, targem, naljakam, kohusetundlikum, saledam, 
Parema isuga, naerusem, geniaalsem, hakkajam, tagasihoidlikum, vaiksem, viisakam, 
Normaalsem, inimlikum, rahulikum, kaalutletum, energilisem, mõistlikum.................. 
Kuidas olla korraga kõik, et saaks korraga kuulda vaid häid sõnu? 
Neid, mis südamele ja hingele pai teevad? 
Selliseid pole maailmas enam palju järele jäänud... Need on hukkumisohus liik. 
Ja mida teha veel siis, kui sa ise juhuslikult enesega rahul oled? 
Mida teha, kui SÕNAD ütlevad sulle üht, aga sina ise ütled midagi muud? 
Kuidas selgitada SÕNADELE ja tervele maailmale, et sa ei oska olla keegi teine? 
Kuidas teha kuningriigile selgeks, et sõnad teevad rohkem haiget kui metall? 

Sõnadega, mu armas, saab luua imelisi lugusid. 
Sõnadega saab teha hingele pai. 
Ja sa võid kellegi päris ära kaotada oma sõnadega. 
Teha temast mittekellegi. Teha temast kellegi teise. 
Aga räägi mulle, kallis... 
Kuidas sa ometi tead, et sinu looming parem on kui originaal? 
Kuidas sa ometigi teada võid, et sa oma sõnadega midagi uskumatult habrast igaveseks ei hävita? 
Palun jutusta mulle midagi. Las ma panen pimeduses pea su sülle. 
Aga räägi ainult ilusaid sõnu. Räägi haldjatuledest ja esimesest lumest, 
Sest need leevendavad valu, mille väljakarjumine on juba võimatu. 
Räägi mulle lugu, mis killud jälle kokku paneb.