Elust ja surmast

Ilmselt mõjub mulle nii sügis kui erinevad kurvad uudised internetist, aga lihtsalt kuidagi kummaliselt melanhoolne tunne on sees.Tegelikult on juba pikemat aega, aga praegu eriliselt sügavuti. 
Veider ja veidi õudne on mõelda, et meie pere tragöödiast on möödas juba üle kümne aasta. Endiselt on hetki, kus see kõik on nii reaalne ja nii värske, et aju ei taha sellega tegeldagi. Kuidas peaks keegi üldse kunagi üle saama armastatud inimese surmast? Tõesti, nüüd on juba päevi ja nädalaid, kus ma selle teemaga oma peas üldse ei tegele. See oli nagu mingi teine elu. Aga siia punkti jõudmiseks on kulunud aastaid. Et too päev ja too õhtu pleekiksid mingiks kujuteldamatult halvaks unenäoks, mida uskuda ei taha. Ja ikka ning jälle tuleb ette päevi, kus ma ühel või teisel põhjusel ikkagi mõtlen.. Jah. 
Nähes päikeselist sügispäeva ja teades, et ta oleks osanud seda hinnata. Olles metsikult õnnelik ja tahtes seda jagada. Olles vastikult kurb ning arutledes, kas ma praegu juba julgeksin talle oma muredest rääkida... Millised meie suhted üldse oleksid? Mida ta teeks? Kus ta praegu oleks? Kas ma oleksin temas pettunud? Armastaksin teda rohkem? Vähem? Oskaksin teda hinnata? 
Valu on endiselt kusagil alles, aga lihtsalt armistunud, ära pandud ja kõrvale tõstetud. Kümme aastat on pikk aeg. Ja keegi ei suuda igavesti valutada. 
Ja suvi on surnud, saanud sügiseks. Kõik päikeseline ja kerge on kuhugi kadunud. Kõik suvised retked ja liival veedetud päevad on läinud. Suvel tundus kõik kuidagi lihtsam, inimesed olid lähemal, kõigil oli aega. Nüüd on meie vahel jälle vahemaad ja kohustused. Kõik on kuidagi keerulisem ja komplitseeritum. Ma ei tea. Ilmselt ma lihtsalt ei suuda surmaga kuigi hästi leppida. Ning üks järjekordne hooaeg on surnud ja kadunud. Mulle ei meeldi muutused. Tõesti ei meeldi. 
Ma tahaksin, et keegi kingiks mulle ühe pika-pika õhtu. Öö. Hommiku. Kus meil pole kuhugi kiiret. Kus saab rääkida absoluutselt kõigest. Poleks kohustust kuhugi minna, kedagi üles otsida, poleks kella ega mobiiltelefoni. Paar pudelit veini, palju pimedust ja lihtsalt olemist. Isegi vaikust. Vaikus on hea. Kõigil on viimasel ajal kuhugi kiire. Kõigil on vaja kuhugi minna või kusagil olla. Viimasel ajal ei ole enam vaikseid ja hämaraid veiniõhtuid, kus oleksime ainult meie. Kus me tegelikult ka lihtsalt räägiksime. Asjadest. Teate küll. 
Ma saadan teile sellel külmal, pimedal ja vaiksel aastaajal palju päikest. Ja armastust. Ja häid mõtteid. Leiame siis ikka üksteisele aega, eks? Mitte midagi suurt. Ma ei saaks millegi suurega hetkel hakkama. Aga midagi vaikset ja rahulikku. Räägime siis :)