Räägime Rakverest

Täna kell 19.00 algas Rakvere Teatrikohvikus üks ülimalt lahe ja mõnus üritus. Debatt teemal Rakvere - noortega või noorteta? Põnev vestlusring, kus räägiti sellest, miks tundub viimasel ajal Rakveres noori kuidagi väheks jäävat, et noored enam pärast Rakverest mujale kõrgkooli minekut siia tagasi ei kipu. 
Kahjuks ma ise reaalselt kohale ei jõudnud, sest tühi kõht pani kahjuks toidukotiga koju pöörduma :) Aga nad jagasid oma üritust lahkelt ka netis ning sellest kuulamisvõimalusest haarasin ma kohemaid kinni. Üsna huvitav teemapüstitus. Ja mõnes mõttes õige ka. Ega need noored, kes suurtesse linnadesse õppima lähevad, ei torma pärast kooli siia tagasi. Ikka on tunne, et siin on kõik kuidagi vaikne ja seisev, pole õhtul kusagile välja minna ja tööpakkumisi on siin ka vähem kui näiteks ´Tallinnas. 
Samas vaatan ma oma sõbrakesi ja tuttavaid ning näen, kui palju põnevaid ja tegusaid, visiooni ning tahtmisega inimesi mu ümber on. Nii palju inimesi, kes tahavad teha midagi suurt, midagi lahedat... Üldiselt minu silmis on suur asi inimese juures juba see, kui ta üldse TEAB, mida ta teha tahab ja on valmis kohe käised üles käärima. Ma olen uhke nende üle ja samas ka veidi imestunud, et nad tunduvad vähemalt hetkel siduvat end mõtteliselt Virumaaga. Nad on oma mõtetes ja kujutlustes siiski tegutsemas siinkandis, mis on minu meelest päris suur asi. 
Ja ma olen Peeter Rästase suur-suur fänn, kes rääkis seal puhast kulda. Ausalt. Täpselt minu ideed. Just see, mida ma ise oleksin rääkinud. Rakvere ei vajagi ehk esmajoones metsikult uusi töökohti ja korteri leiab siin ikka ka, kui otsida... Aga noorele mõistusele oleks vaja väljakutset, omasuguseid, võimalust areneda ja ise teha. Tahaks võimalusi ISE teha ja mõelda. 
Ja Rakveres on pigem suurem probleem selles, et on inimesed, kes kõik kuidagi väga kohusetundlikult teevad OMA tööd. Korraldavad, müttavad, rõhutavad, kuidas nad teevad... Andke andeks, aga mind ajab närvi, kui mingid linnavalitsuse verinoored asjapulgad piiksuvad, kuidas Rakvere kultuurikalender pakatab põnevusest ja kuidas nad ikka rabelevad... No ühesõnaga annavad ikka kõigile pidevalt mõista, kuidas nad oma palga välja teenivad. Tore. Korraldate jah. Ma olen paar aastat kogemata komistanud Teatris toimuvale noortebändide päevale. Saalis on neli inimest. Aga kus on reklaam? Kus on informatsioon, kuidas see liigub?? Teenige oma palka, aga ärge üritage öelda, et asi ei seisne teis. Kus on normaalne turundus, kus on kuulutused ja postrid, mis annavad noorele teada põnevatest üritustest? Jah, Facebookis ikka liigub neid üritusi. Aga kui ei vea, siis mulle sinna kutset ei saadeta ja ma ei räägi siin e-mailidest! Lihtsalt ei näe seda üritust Facebookis, sest ma ei oska seda otsida! No andke andeks, aga tõesti. Kas ma olen tõesti eluvõõras või mis, aga Rakverel pole ju mingit ühtset lehekülge või asja, kus reklaamitaks Rakveres toimuvaid üritusi? Mina sellest igatahes ei tea. Kõik need Rakvere kultuuriinimesed ja linnavalitsuse või mille iganese jubinad lihtsalt ei jõua nooreni. Kui ma siis tagantjärele kuulen, et jälle on teatris midagi toimunud või on olnud mingi kena oleng... Siis käib küll piste südamest läbi. Jälle. Jälle on reklaam olnud puudulik või on keegi kusagil pange pannud või pole mina piisavalt sügavale kultuur.net leheküljele sukeldunud. Ma ei tea. 
Mind ajavad ikkagi väga närvi need linnalt palka saavad jubinad, kes iga hinna eest ennast õigustavad ja kogu kriitikale kuidagi väga suletud on. Te ei jõua noorteni, armsad sotsiaaltöös suurepärase taseme saavutanud inimesed, ja see on probleem! Mind ei huvita teie tasemed ja teie igapäevane rabelemine, kui ma sellest midagi ei tea. Sorri. Andke andeks, kui ma tiba ülekohut teen. Aga kui kogu info Rakveres toimuva kohta saan ma Kära Kantsi Facebooki lehelt ja heal juhul saadab mulle paar mu aktiivsemat fesari sõbralisti liiget paar kutset ka mujal toimuvale, siis on hästi. Aga miks ma linna üritustest nii vähe tean? Miks toimub igal aastal nagu mingi fantoomide kokkutulek see noortebändide päev, millele pole iial mingit reklaami ja heal juhul neli inimest saalis? Mida te teete, armsad kultuuritegelased? Kuidas te noorteni jõuate? 
Ahh, samas on kõik ju ikkagi okei ka. Tõesti: ma käin Rakveres ja ilmselt isegi, kui ma pikas perspektiivis siia paigale ei jää, on see linn minu kodu ja ikka väga armas ja kallis. Muidugi ma käin siin, hetkel igal võimalikul ja võimatul juhul, tulevikus ehk vähem. Kes teab? 
Muidugi on New Yorkis ja Londonis suuremad võimalused, suurem kultuuriskene ja täiesti teine palgatase. Mina isiklikult olen pigem täielik kodumaa patrioot, ma ei taha minna, ma ei taha elada välismaal, ma tahaksin anda oma panuse Eestis, ehk tõesti isegi Rakveres. Tahaksin siin elada, rääkida oma emakeeles ja olla maksimum mõne sõidutunni kaugusel kõigist oma armatest inimestest. Küsimus on selles, kas asjaolud sellisel lootusel ka täituda lubavad. Siin ei ole jälle küsimus niivõrd Rakveres, kui Eestis üldiselt. Kui Iirimaal saab kaubandusketi infoletis osalise ajaga töötades nii palju palka, et võib reisida, saab omale lubada elamist ning leiva kõrvale ka salatit ja magustoitu, siis sorri... 
Enivei, ma olen teemast eemale triivinud. Kui ma mõtlen hetke olukorrale, siis näen ma tõesti, et Rakveres on kolm-neli kohta, kuhu sõpradega õhtul välja minna, üheski neis ei ole klientuur päris minu cup of tea, 90% kohtades ei ole muusika ja üritused ka midagi, millesse ma vabatahtlikult investeeriksin. Valik on väike. Just meelelahutuse ja kultuurisündmuste kohapealt.Tallinnas ja Tartus on mul nädalavahetuseti tavaliselt rohkem valikut, kui ma jõuan ära seedida, isegi kehval õhtul leiab kohakese, kui tahtmist on. Rakveres sõidan ma sõpradega mööda tänavaid, istume autos, lobiseme niisama. Teatrikohvik on tegelikult ülimõnus koht, ma olen üldse Rakvere Teatri suur fänn, aga ürituste piletid on minu rahakotile veidi soolased ja kui seal üritusi pole, tundub natuke imelik seal tühjas ruumis istuda. Kas ma olen liiga nõudlik? Võib-olla. 
Ma tahaksin, et me jõuaksime lõpuks seisu, kus mul on tõesti Rakverre sõites kohti, kus sõpradega hilise ööni istuda ja filosofeerida, et ei oleks muusikat, mis tapaks kõrvu ja kummikutes maamehi naisi otsimas. Ähh, nüüd nõuan ma vist isegi Tartu ja Tallinna mastaabis liiga palju. 
Mulle meeldis, mida ma kuulsin. Üldjoontes. Ja isegi kui mulle megalt meeldiks, kui meie linnakesest saaks mingi Utoopia kõigile noortele, kus juba sinu vanus räägib sinu kasuks ja sa saad tõesti nädalavahetusel mõnel kultuuritegelasel või linnavalitsuse ametnikul nööbist kinni haarata ning oma südant puistata, kuigi mulle meeldiks, kui päevad oleksid tihedalt täis pakitud igasuguseid lahedaid üritusi, kasvõi selliseid debatte... Olgem ausad. Selline asi pole võimalik. 
Pigem on noorte puhul tõesti faktor see, et ööelu pole nii hiilgav ja kirgas kui Tallinnas-Tartus ja kui sa juba kord end mõnes suuremas linnas sisse sead, siis tekib sul sinna paratamatult kodu ja oma pere ja siis on igasugune kolimine juba oluliselt keerukam. 
Rakvere on armas. Ja kodune. Ja mugavalt väike. Mulle see kõik meeldib. Kui ma siia kunagi töökoha saan, elaksin ma siin absoluutselt suurima rõõmuga. Aga elu teeb korrektiive. Hetkel võin ma täie uhkuse ja rõõmuga öelda, et minu kodu on hetkel just siin. Ja ma tunnen lausa hämmastavat hulka noori, kes teeksid hea meelega midagi, teeksid suure rõõmuga ja teeksid just siin. Aga hetkel on lihtsam alustada ja karjääri teha kusagil mujal. Kus võimalusi on rohkem. Väikelinnal on juba vaikimisi miinuseid, mis sa teed ära. 
Mulle väga meeldiks, kui me teeksime revolutsiooni ja looksime oma Utoopia. Mulle meeldis isegi see väike mõttearendus teemal: leiame ühe tühjaks voolanud küla ja asustame selle tegusate ja toredate noortega. Sest me saame. Sest see oleks lahe ja armas ja ilus. Mulle meeldiks Rakvere kui Noortepealinn. Aga tõde on selles, et kerge pole kusagil. Ikka tuleb rabeleda, tõestada, tuuleveskitega võidelda, leida raha, laenata raha, teenida raha.. Ja kuhu mahuvad sellesse võrrandisse veel armastus, perekond, aga ka pangad, koolid, lasteaiad, postkontorid? Ma kardan, et see on natuke keerulisem valem, kui paari tunniga lahendatav kodune ülesanne. Elu teeb korrektiive, arvuta palju jaksad :)