Oi, see oli ilus aeg. See aeg, mil me Soomemaal olime, ma mõtlen. Ilus aeg... Kõik algas juba kella poole kuue ajal hommikul, väljas oli veel pime ja ei väljas ei liikunud peale meie ei tonte ega inimesi... Võtsime endile Statoilist kohvi ja asusimegi Tallinna poole teele. Pikk ja raske oli see retk, pime ja külm oli too hommik... Aga meie ustav raudne ratsu tõi meid kahjudeta sadamasse. Looma enda jätsimegi kodumaa pinnale, mes tast tuhmist asjast kaasa vedada, hinnata ta seda ei oska ja varastatakse veel ära...
Hommikune laev oli täis magavaid inimesi. Ja lapsi. Ja mänguautomaate. Peamiselt automaate. Need kilisesid ja kolisesid ja ümisesid ja vilkusid. Aga raamatut oli täitsa tore lugeda ja kokkuvõttes oli üsna rahulik kahh. Kaks ja pool tundi läks nigu niuhti.
Kui me siis lõpuks Soomemaal olime, siis oli väsimus juba üsna suur ja oleks tahtnud kohe pikali visata. Aga see ei olnud sugugi võimalik. Seega astusime muudkui edasi ja edasi, ei sammukestki tagasi. Tegelikult oli see praegu vale. Vahepeal ajasid poed pea hirmus sassi ja me jalutasime üsna pikalt valele poole, enne kui aru saime, et oleme sellistes kohtades juba olnud. Mul olid jalas number-poolteist liiga väikesed saapad, mis tegid meie retke eriliselt meeldejäävaks. Poode oli palju, jalad olid tuimad ja valusad ühekorraga ja väsimus oli ka peal.
Aga me ei andnud alla. Mina sain 70 eurosed jalanõud ühest poest ainult 25-ga ja võisin lõpuks midagi natuke ruumikamat jalga panna. See oli kena hetk küll, aga eks kahju oli juba tehtud. Leeni varus oma pooldumist ootavale õele beebeikraami, mis oli vist umbes sama valulik protsess kui minu saabastes maratoni joosta. Issand, kõik pidi olema puuvillane ja öku, küll ei tohtinud püksid olla traksideta ja jakid voodrita, aga ega soomemaalased siis neid eestlaste nõudmisi ei teadnud... Need müüsid ikka sellist ebasobivamat kraami. Mõned asjad olid igatahes väga nunnud ja mõned asjad läbisid isegi selle tiheda eestlasliku kontrollisõela.
Kui maami kella kolme paiku Helsingisse saabus, olime meie juba täiesti kurnatud. Seega istusime rongi ja sõitsime... Mitte koju, vaid šoppama. Peatused Tikkurilas ja Keravas, kus me saime veel poode kammida, mina peale oma esimese saapapaari ka teise ning talvejope kah. Kui me lõpuks Riihimäel maandusime, oli mul tunne, et ma ei astu enam iialgi ühtki sammu. Lihtsalt nii valus oli. Aga näete, komberdan siiani. Inimene on ikka piiritult võimas loom!
Ööseks saime korteri enda valdusse, nutsime veidikene, sest Rakveres toimus just reede öösel suur hiphop pidu... Nagu nuga oleks südames keeratud, kui sellele mõtlesime... Aga kella kümneks olime me juba uinunud.
Laupäeval ärkasime tänu oma varajasele unele juba kell.. Viis. Kell pool seitse hommikusöök ja kohv, siis palju plaane teemal aastavahetus ja käesolev päev... Teate küll, kui juba aega sisustada, siis asjalikult. Ema saabus tagasi kella poole üheteistkümneks, tegime veidi täpsemaid plaane ning kella üheks asutasime end Helsingi rongile. Rongilt ronisime Helsingis metroosse ja sealt läksid asjad põnevaks. Esiteks viib metroosse selline hiigelpikk ja järsk eskalaator, kust me Leeniga peaaegu oleksime käkaskaela alla veerenud. Õnneks suutsime siiski tasakaalu säilitada. Siis istusime me metroorongile, mis sõitis valele poole. Ja see polekski midagi hullu olnud, kui me poleks seda väikest viga märganud siis, kui me lõpp-peatusest juba möödas olime. Noh, see tühjas rongis istumine ja pimeda tunneli jõllitamine oli ka üsna vägev... Not.
Õnneks ei pidanud me oma maa-aluse elu väljavaateid pikalt kaaluma, sest üsna varsti sõitsime juba tuldud suunas tagasi. Ja siis jõudsime me lõpuks Itäkeskusesse. Mina skoorisin omale armsa kampsiku ja leopardimustrilise salli, Leeni ilmus mingil hetkel välja lausa mitme punnis kotiga. Aga no tal oli ka terve pere, kellele nänni vedada. Oi, see oli üks valus ja piinav saaga! :D Ütleme nii, et selleks ajaks, kui me lõpuks metroosse tagasi saime, olid mu jalad ühed suured valusad pakud jameie kõigi nägudelt peegeldus üksjagu väsimust ja tüdimust. Stockmanni hullude päevad on saatanast ma ütlen, saatanast.
Meie õnneks on ema vahepeal Soomes omale sõpru leidnud. Ja mitte lihtsalt niisama sõpru, vaid autodega sõpru, kes on valmis tema peret ja tuttavaid punktist A punkti B sõidutama. Saime väikese linnatuuri ja ilusti otse terminali ukse ette. Paar tundi raamatulugemist hiljem istusime rahulikult laeva baari maha ning avasime raamatud. Kõik oli kena, kuni laev liikuma hakkas ja nad tuled hämaraks keerasid. Nagu whaaaaat? Milleks see vajalik oli... Lugemine muutus sealt edasi üsna keeruliseks.
Ma ei tea, kes neile vaestele lihtsameelsetele laevainimestele Viking Line'is valetas, et meelelahutus tähendab karaoket ja akustilist kaverite maratoni, aga uskuma on nad seda igatahes jäänud. Veel hämaramaks jäi minu jaoks, mida PAGANAT on Sting teinud tollele poisile, kes seda akustilist kava esitas, aga ta igatahes nülgis ja piinas vaese Stingi loomingut risti ja põiki. Täiega head laulud minetasid tema esituses kogu oma veetluse. Ma olin vahepeal üsna kindel, et midagi on kusagil segi läinud ja me istume hoopis Kantsis ning kuulame Twinklersit või midagi sarnast. Ma ei oleks uskunud, et Gunsi Sweet Child Of Mine'i on võimalik nii õudselt retsida. Ilmselt oli sellel poisil klassikalise rokiga üks väga suur ja rasvane kana kitkuda.
Ja siis tuli karaoke. Peale seda on tükk pimedust ja paanikat ning äkki olime me Tallinna sadamas. Marsruut suunal Tallinn-Rakvere-Tartu võis alata. Kell neli Tartus ja kell viis magama. Oli alles meeleolukas reis!
Ma tänan siinkohal siiralt Leenit, kes kinkis mulle sünnipäevaks laevareisi Helsingisse ja tagasi...Muidugi, kui ta, vana kitsipung, oleks raatsinud kajuti eest maksta, oleks mu psüühika hetkel oluliselt tervem ja ilusam. Aga okei. Tänan siiski. Ja aitähh emale, kes kinkis mulle sünnipäevaks kolm paari saapaid, talvejope, salli, kampsuni, rongipileti Riihimäelt Helsingisse (ärge isegi küsige, kuidas me Helsingist kõigi nende vahepeatustega Riihimäele saime, sest päris kindlasti ei ostnud me ühtki piletit), metroopiletid raudteejaamast Itäkeskusesse ja tagasi ning üsna mitu toidukorda selle kõige vahepeal. Oosom!
No comments:
Post a Comment