Hehh. Kokkuvõttes oli täitsa asjalik ja tegus sünnipäev.
Jeesh. Kogupere oli kodus, mis oli armas.
Kingitused olid kõik viimasepeal,
Kahemeetrine sajajalgne, millega koos on hea telekat vaadata
Ja kolmekümne euro eest raamatupoe kinkekaarte,
Mille realiseerimiseks seisin ma üle tunni kurva näoga raamaturiiulite ees.
Ma tegin isegi reedel megakringli ja kartulisalati valmis,
Need läksid rahvale ülihästi peale.
Rahva all ma mõtlen oma famiiliat muidugi,
Sest külalised kringlit ja salatit ei saanud ja koju ma neid ei kutsunud.
Laupäeva õhtul saime kokku, istusime tearimajas,
Mul oli paar pudelit šampat teistele ja pudel Johnny Deppi pildiga gaseeritud puuvljajooki endale ja Mikule. Päris kena istumine, kõik rääkisid minust meeleolukaid lugusid, mõned vahvad grupipildid said tehtud ja üldse selline üsna rahuliku tempoga oleng, nagu mulle viimasel ajal meeldib. Kella poole kaheteist ajal hakkasime teatris otsi kokku tõmbama, mul tulid kohe meelde vanad head ajad, kui sai linnas ikka mitu ringi tiirutatud, et kõik oma soovitud sihtkohta saaksid:
Kõiepealt teatri eest üks ring Kantsi, seal rahvas maha, posu number kaks peale, Kantsi tagasi, ootasime seal paari inimest, kes sealt kohe koju edasi tahtsid... Tuli neid rohkem kui oodatud, rahvas autost välja, uued sisse, Mikk koju riideid vahetama, Trumanid koju magama, Mikk tagasi autosse, siis õed Kantsi hoovist, Rene saabus umbes viis minutit hiljem... Ja siis suund Tallinnale. Kuna rahvas nõudis häälekalt pealekat, tegime Haljala tanklas tillukese peatuse, et inimesed oma rummi puhtalt ei peaks jooma. Kusagil Aaspere kandis hakati juba metsapeatust nõudma. No deem. Hästi, leidsime kohakese, mis oli kenasti valgustatud ja kus massid said kohalikku bussipatust reostada. Edasi. Enne Tallinnat nõuti juba süüa. No on vaev nende massidega :D Valisime Laagna tee alguses oleva Hesburgeri. Parklas oli kõvasti nalja ja röökimist, inimesed mõnitasid kohalikku elanikkonda ja lõpuks sai igaüks isegi midagi hambusse. Tortilla oli seal küll kopsakas.
Kuidagi suutsime end kesklinna munsterdada, Estonia teatri kõrvale pooleldi peatumist keelava märgi alla sättida ja juba oli pidu käega katsuda, kui ühe reisiselli kadunud rahakott ilmsiks tuli. Lihtsalt lännu. Koos juhilubade ja ID-kaardi ja kõigega. Hea, et pangakaart ikka taskus oli, mitte rahakotis. Lappasime terve auto maast laeni läbi, ei midagi. Suund tagasi Hessi, et otsinguid süvendada. No Hessi polnud keegi kodutut rahakotti viinud. Taas sai auto läbi otsitud, no ainult istmekatteid ei lõiganud me puruks ja istmepolstritest ei otsinud. Aga no ei olnud seda kadunud varandust. Õed käisid isegi lähedalasuva põõsastiku läbi, no et äkki pissipeatuse ajal kukkus kuhugi... Muidugi päästsin mina päeva. Jalutasin vaikselt mööda teed tagasi, kui keset Laagna teed paistis midagi väikest ja tumedat. Ainsad võimalused, mis pähe torkasid, olid, et kas auto alla jäänud kassipoeg või rahakott. Läksin uurisin lähemalt ja muidugi oli rahakott! Palju rõõmuhuilgeid ja -pisaraid hiljem taas suund kesklinna. '
Seekord õnnestus isegi hea parkimiskoht saada, selline, kus keelutsooni polnud. Kõigest tund või poolteist sügavaid arutelusid selle üle, et kes ja kuhu läheb ning kas pidu üldse tuleb või ei, sain ma autos silma looja lasta ja rahvas tippis vanalinna suunas minema. Pool tundi hiljem hakkasid nad vaikselt tagasi tilkuma. Ikka ühe- ja kahekaupa. No mina ei tea, kuidas need peoloomad õhtki pidu ei leidnud. Mikul läks vist kõige paremini, lips ja ülikond töötasid ningta näitas meile tagantjärele isegi templit, mis tõestas, et ta oli tõepoolest mingisse peopaika sisse pääsenud. Kuidas küll...
Tagasisõit ei kulgendu meil samuti valutult. Inimesed olid nimelt taas näljased. Ja nii me suuna Räägupessa võtsimegi. Kena paigake, imeik, et ma sinna varem sattunud ei ole. Muidugi suutsime me ka seal endast kustumatu mulje jätta. Rene kukkus kaks korda selili ja plõksis teenindajaga, Kriss koperdas WC-st tulles ja Mikk ei suutnud oma erootilisi unistusi endale hoida. Lõpuks ei söönud kõige näljasemad üldse midagi ning varsti olime taas teel. Seekord siis koju.
Kella poole üheksaks hommikul kukkusin ma oma voodisse ja tundsin, et ma olen ikka kaugelt liiga vana ja väsinud selliste pikkade ööde jaoks. Oli ikka naljakas ja tore küll, aga magamine on vist veel tsipake põnevam. Iseenesest ma olen muidugi räigelt õnnelik Miku ja Rene üle, kes üksteist leidsid ja teineteise lauseid lõpetasid. Kauakadunud vennad või kuidas nad endid nimetasidki. Pole midagi ilusamat meesetvahelisest armastusest.
Nüüd elutsen taas Tartus, elu teevad värvilisemaks kõik need seitse raamatut, mis ma omale sünnipäevakingi raames koju vedasin ja juba 12. oktoobril ootab ees reis Helsingisse, et ennast ka kenasti riidesse saaks panna. Reisile tahaks küll. Väga. Ja natuke tahaks tegelikult selle sama mõnusa seltskonnaga veel kusagil istuda ja passida ja lollusi rääkida. Sest mulle meeldib, kui juttu on palju, aga liikumist vähe. Ja meeldib, kui inimesed on heas tujus. Ja sünnipäev meeldib. Isegi väga.
12. oktoober Helsingi, 12. november Stockholm! Sel aastal reisin ainult lähiriikides! :D
Näeme nädalavahetusel Rakveres. Ja nädala sees Tartus. Ja kui te head olete, siis kusagil mujal ka veel :)
No comments:
Post a Comment