Ja ma olen jälle oma kalli blogimaailma unarusse jätnud ning reaalsusesse ära põgnenud :) Ma ei mäleta enam, mille kõigega ma viimaste nädalate jooksul hakkama olen saanud, aga lisaks suurele väsimusele on natuke rahulolu ka.Üks uskumatult kiire ja pingeline etapp jälle möödas. Kummalisel kombel ma ikka jaksan :)
Ma olen tegelikult ikka väga väsinud. Mitte seltskonnast isegi, aga korraldamisest, jooksmisest, rääkimisest. Ma i taha lihtsalt. Ma võiksin ju sõita, kui ma ei peaks koos selle kohustusega ka kõiki plaane tegema ning inimestele ette kirjutama, mida nad tegema peavad. Ma võin sõita, kui keegi teaks, kuhu sõita tuleb.
Ma ei taha tingimata üksi olla, aga hetkel on see lihtsalt kergem valik, sest seltskond nõuab automaatselt suhtlemist, rääkimist, naermist... Ma ei taha rääkida. Ega küsimustele vastata. Ega juhendada. Ega otsustada. Ma tahan pudelit veini ja hunnikut rahu. Ja üksi on sellist seisundit palju lihtsam saavutada. Ma vannun, kui keegi mult veel küsib, et mis viga on või miks mul halb tuju on, siis ma astun lihtsalt minema. Mul ei ole halba tuju, mul pole lihtsalt ka eriliselt roosat ja kepsakat olemist. Ja millegipärast ei suuda maailm mind eriti taluda, kui ma rääkida ei viitsi. Ilmselt pole mind ka eriti ilus vaadata ja seega käin ma üldsusele närvidele.
Tegelikult ei viitsi ma hetkel isegi kellelegi seletada, mis toimub. Sest mul ei ole ju probleeme ega kohustusi. Ja ma ei taha mitte ühtki nõuannet teemal, kuidas ma ise oma elu raskeks mõtlen ja tegelikult pole üldse midagi lahti. Ei olegi. Ma lihtsalt ei viitsi rõõmus ja rahulolev olla.
Mul on hetkel kujuteldamatult vähe inimesi, kes mind lootusetult endast välja ei ajaks. Ma lihtsalt ei suuda hetkel mitte mingisugust sitta händlida. Ma ei jaksa naerda mingite iidvanade või täiesti ebaoriginaalsete naljade üle. Ma ei taha, et mind näpitakse. Ja ma ei ole kohe kindlasti valmis millegi nimel pingutama. Ma pingutan hetkel juba selleks, et hingata ja silmi lahti hoida. Ja ma tõesti ei taha üksi olla. Miks see siis kuidagi halb on, et ma tulen välja ilma näkkukleebitud naeratuse ja lõputu sõnadevooluga? Ma ei karju ega sõima ega nuta... Miks minu vaikne olemine siis inimestele kuidagi lausa solvav on?
Vot sellepärast ma passingi kodus. Ma ei jaksa. Ja ei taha. Ja ma ei taha kuulda sõnagi sellest, kuidas ma ise selles kõiges süüdi olen. Tean, tean. Uskuge, te ei suuda öelda mitte midagi originaalset. Ausalt. Ma olen seda kõige absoluutselt kindlalt juba kuulnud. Vabandage, aga ma lihtsalt ei händli hetkel mitte midagi keerulisemat kui tühja pilguga kaugusse passimine.
Ma olen sellele pikalt ja põhjalikult mõelnud. Mu inimesed on mulle andnud nii palju armastust, et seda on raske kirjeldada. Ma olen selle armastuse najal elanud üle uskumatult pika aja. Aga nad lihtsalt ei tunne mind kohe absoluutselt. Ja selle asemel, et kuidagi rahulikumalt võtta ja vähem peale käia, pingutavad nad topelt. Ja panevad mind end süüdi tundma, sest ma lihtsalt ei taha pingutada. Isegi nende nimel mitte.
Aga vahepeal on tore ka olnud. Ja nalja on saanud. Ja ma olen siiralt ja südamest naernud. Aga mitte kogu aeg ja mitte kõige peale.
Kuidas teha inimestele selgeks, et nad jätaksid mu rahule ilma, et nad mind täiesti maha jätaksid? Ma ei tea. Ma pean selle veel välja nuputama.
No comments:
Post a Comment