Te küsite, mis on armastus? 
See ongi see. See psüühilisest füüsiliseks muutuv valu, 
Mis ei lase hingata, kui keegi kallis on tõeliselt hädas. 
Armastus on kannatlikkus ja andestus, 
Armastus on mõistmine ja kaastunne, 
Armastus on inimlikkus ja soojus. 
Te tõesti küsite, mis on armastus? 
Armastus on see, mida ma päevast päeva hinges kannan, 
See on igatsus ja paine, see on mure ja lootus. 
Ma ei tea, kuidas te saate öelda, et te sellesse ei usu. 
Ometi on see nii reaalne, nii käegakatsutav. 
Minu armastus on suur ja siiras. See teeb mind tihti väga õnnelikuks 
Ja peaaegu sama tihti meeletult kurvaks ja murelikuks. 
Armastus on see, mis hoiab meid kell viis hommikul üleval 
Ning ei lase ka kõige vastikumas olukorras põgeneda. 
Armastus laseb meil loota parimat, laseb meil unustada. 
Te tahate teada, kas ma usun armastusse? 
Sama kindlalt, kui ma usun teisse ja endasse. 
Ma ei tea, kas ma suudaksingi elada, kui ma armastada enam ei suuda. 
Ilmselt mitte. 
Minu jaoks on armastus nii uskumatult suur soojus ja energiaallikas, 
Et see kaalub iga kell üles kõik vastikud kannatused. 
Ma ei tea, kas see teie jaoks midagi muudab, 
Aga iga päev ja iga hetk, mis ma olen veetnud kedagi armastades, 
On muutnud mind ennast. Ma usun, et ma ei oskaks olla inimene ilma selleta. 
Mul on kuidagi kurb, et te võite öelda, et armastus on kujutlus. 
Mul on kuidagi kurb, et te seda ei näe. 

Ja isegi praegu, kui ma olen nii uskumatult ja jubedalt kurb ja väsinud, 
Isegi nüüd, kus ma tunnen, et olen andnud endast kõik ja veel natuke, 
Kõigest hoolimata võin ma kahtlusteta öelda, et armastan teid väga. 
Ma ei tea, mis saab. Mul pole aimugi, kuidas maailma paremaks muuta. 
Hetkel tahan ma vaid magada, magada, magada.. 
Ja ilmselt ei muuda ma iialgi midagi paremaks. Igatahes mitte sõnadega. 
Ma saan ainult olemas olla, see on kõik. 
Ja ma kavatsen olla olemas. Kuni kõige lõpuni. Kuni on vaja. 
Sest armastus ei lase põgeneda, mäletate? :)