Don't close your eyes

Teist nädalavahetust järjest istun üksi Tartus. 
Kummaline ja natuke mõnus on tunne mu sees :)
Korraks oli mõttes välja minna, mis siis sest, et üksi. 
Näiteks Vildesse Öökülma nautima. 
Aga tegelikult ei viitsi ka niiviisi üksi mööda linna trampida.
Mul polegi ammu olnud seda momenti, 
Kus ma saan täiesti rahulikult pimedas toas istuda, 
Televiisorit vaadata ja ei igatsegi mingit seltskonda ega tegevust. 
Mul ikka tavaliselt üks või enam inimest on olnud, 
Kelleta ma nagu läbi ei saagi, keda ma pidevalt olen oodanud ja otsinud. 
Nüüd on see valu möödas. 
Ja lõpuks on täielik, tüüne rahu. 
Kuhugi ei kisu, keegi ei oota, miski pole kohustuslik. 
Paar päeva veel ja ma peidan end Virumaale ning kaon veel veidi rohkem ära. 
Mõnes mõttes on mul veidi kurb, et mul enam peidupaika pole. 
Ei ole enam kohti, mis oleks kaugel kõigest, samas omased ja turvalised. 
Tahaks end ära peita küll. 
Eks peab siis lihtsalt tagasitõmbumisest piisama. 
Oh, ma tahan päikest ja tedretähne, 
Tahan hämaraid öid ja ujumist. 
Kas on normaalne suve nii kohutavalt igatseda ja oodata? 

Tegelikult, mis ma petan: 
Kõige rohkem tahan ma hoopis end koos oma kutsaga diivanisse kerida, 
Nautida ehk paari kena jalutuskäiku ning fakti, et rahapuudus seab piire. 
Ongi aeg natuke piire paika panna. Ja kodus olla. 
Igasugust head ja paremat muusikat kuulata, seda võiksin ma hetkel päevade kaupa. 
Kõige rohkem tahaksin ma tegelikult täiesti ajudeta lebotada, 
Natuke päikest võtta ja mitte midagi teha. 
Ma armastan oma inimesi küll, 
Aga praeguseks olen ma kõiki sotsiaalseid kohustusi endale tiba palju võtnud. 
Nüüd tahaks lihtsalt vaikselt päikeselaigus raamatut lugeda. 
Küll me jõuame sel suvel piisavalt möllata ka. 
Me jõuame sel suvel kõike :)