Vahel ilmuvad inimesed meie ellu tagasi nii ootamatult,
Nagu pilkasest pimedusest valgusse, seisavad nad äkki su ees.
Ja kõik tuleb tagasi. Head ja halvad mälestused,
Väikesed detailid, mille sa juba ammu unustanud olid,
Žestid, pilgud, meelde tuleb see, kui lihtne kunagi kõik oli.
Mina ei oska selliste tuttavate võõrastega käituda.
Kummaline ja ebamugav on. Mälestus armastusest ja vihkamisest on alles,
Aga mõlemad emotsioonid ise on ammu haihtunud.
Kuidas vaadata inimest, keda sa oled armastanud ja vihanud,
Kellega teil on metsikult mälestusi?
Vanadesse rööbastesse on lihtne vajuda, aga see ei tundu õige.
Milleks? Ta ei ole enam tuttav, ta ei ole enam võõras..
Meil on olnud raske ja kerge.
Ühtäkki tulevad mulle pähe kõik need hetked,
Kus sa ajasid mind naerma. Kus sa ajasid mind nutma.
Ja sa suudad mind endiselt uskumatu kergusega naerma ajada.
Ma ei saa öelda, et ma oleksin sind igatsenud,
Selleks oleksin ma pidanud sinule mõtlema.
Tõde on, et kui sa juba kord läksid, olid sa minu jaoks ununenud.
Ja seda enam ma imestan, kui väikesed asjad mulle meenusid.
Kuidas ma sinu pärast muretsenud olen, kõik, millest me rääkisime,
Kui palju head ja kui palju rohkem halba.
Noh, see kõik oli eile. Täna on uus päev.
Koer noriseb mu kõrval, hoolimata kõigest olen ma rõõmus, et ta siin on.
Me oleme koos üllatavalt palju seigelda saanud, pole ime, et ta väsinud on :D
Ma olen püüdnud teda endaga võimalikult paljudesse kohtadesse kaasa vedada,
Mis tähendab roadtrippe kell kaks öösel ja kella kahest kaheksani päeval.
Mis see minu musirullile siis ära ei ole, kuus tundi autos loksuda :D
Oh, ma ikka mõtlen üsna tihti, et ma teen ta elu ebaõiglaselt raskeks.
Aga midagi muud ma ka välja mõelda ei oska.
Minu elutempo juures ja hoidjate täielikus puuduses tuleb meil kahekesi hakkama saada.
Saame ka. Lihtsalt läheme ja teeme, üritame üksteisega arvestada ja...
Well, he's a piece of home with me at all times :)
Issand, kuidas ma igatsen naermist!
Ja ma mõtlen tõelist, valusat, pisarad-silmis-ja-hing-kinni naermist.
Mitte mingit pingutatud itsitamist, mitte mingit venitatud naeratust,
Ma tahan lõpetada ära kogu selle jubeda kannatamise ja muretsemise,
Värvida üle oma hallid karvad, jätta maha kõik võõrad probleemid,
Mis hetkel mu niigi arvestatavale vanusele veel paarkümmend aastat lisavad
Ning lihtsalt naerda ja naerda ja naerda.
Mul on kõrini igavusest ja kannatustest ja masendusest ja probleemidest.
Ma ei taha enam mõelda rahast või südamevalust või koolist.
Ma tahan olla vastutustundetu, mõtlematu, infantiilne ja rumal,
Täpselt selline, nagu ma olen.
Ma tahan ebanormaalseks tagasi muutuda,
Täiskasvanuelu ei sobi mulle! :D
On aeg end lahti rebida ning põgeneda.
Lihtsalt selleks, et nalja saaks.
Lähme ja unustame raskused.
No comments:
Post a Comment