Tere taas, mu armas. 
Viiskümmend. Whoa, kas see pole mitte ilus? 
Ma muidugi tahaksin, et sa oleksid siin seda tähistamas, 
Aga kõike head ei saa. 
Niisiis... Jälle üks kevad, jälle üks aasta, jälle vaid mälestused. 
Sa tead, et ma sind armastan. 
Sa tead, et ma sinule mõtlen ja kui väga ma sind igatsen. 
Sa olid ju siiski minu üks ja ainuke ning täiesti isiklik issi :) 
Ma soovin sulle rahu. Ja head puhkust, kus iganes sa ka poleks. 
Sa tead, et ma kirjutan, ma olen selles kindel. 
Üks ainuke traditsioon meil veel on, mina pean sellest kinni. 
Kuna sünnipäevakaarte pole enam kuhugi saata, 
Siis lepimegi aadressitu ja nimetu internetiga. 
Ma pole enam ammu vihane, kuigi olin seda pikalt. 
Alles üleeile koitis mulle äkki, et tõesti, 
KÜMME aastat on möödas, nii palju on ununenud, 
Aga nii palju on endiselt meeles nagu oleks kõik olnud eile. 
Sinu otsused olid sinu otsused, ma ei taha ega oskagi neid kahtluse alla seada. 
Aga see, millest sa end ise ilma jätsid... See aeg on olnud uskumatu. 
Nii metsikult palju on muutunud, nii palju on toimunud. 
Ma tunnen end viimasel ajal aina enam kodutuna, aina enam lahtisena 
Ning me kõik oleme kuidagi kaugemaks jäänud. 
Ehk tõesti on inimesi, kes ei suuda elada rutiinis ning kasvatada juuri, 
Aga kallis, nüüd ma näen, et ilma juurteta ei ela keegi kuigi kaua. 
Sa tead, mida ma mõtlen. 
See suur vastuolu takistab meil õnnelikud olla, kas pole? 
Sa ei suuda nautida ei üht ega teist, sest miski on pidevalt valesti. 
Jah, palju on muutunud. Ja samas on kõik ikka endine. 
Sina oled läinud, aga meie oleme alles. 
Mul on nüüd palju-palju inimesi, kelle pärast ma muretsen nii, 
Nagu ma muretsesin sinu pärast kümme aastat tagasi. 
Ja nad panevad mind vahel täpselt samamoodi nutma kui sinagi. 
Palju on muutunud, aga palju ei ole. 
Elu läheb edasi, armas, kõigest hoolimata. 

Tänane on sinu päev. 
On alati olnud ja jääb alatiseks. 
See ei muutu kunagi.
Sa oled kallis. Ka see on jääv.
Ma kirjutan. Meil on ju siiski traditsioonid :)