I've forgotten what I started fighting for

Taas üks eepiline nädalavahetus 
Koos vägeva räpiürituse ja roadtripiga. 
Sõitsime spetsiaalselt Rakverest kohale, 
Et näha Metsakutsut, Beebilõusta, Öökülma ja Genkat. 
Ülituus oli :D 
Okei, Leeni tallas mu varvastel, mingi tüüp valas mu selja õllega üle 
Ja Mart Rauba unustas laval arvatavasti üle poole kõigist sõnadest :D 
Aga savi see, mul oli lõbus, ma sain kõvasti naerda ja nägin isegi paari tuttavat nägu. 
Küll mitte päris neid, mida ma õhtu alguses näha lootsin, aga siiski :) 

Ütleme nii, et kui ma nii siiralt Öökülma ei armastaks, 
Siis oleksin ma selle haltuura-maigulise laivi üle üsna õnnetu küll. 
Mardil ikka sajaga veab, et tal on isegi väga-väga umbes olekus 
Siiski kuhjaga... Seda midagit, mis laseb ka sõnatut ja segast etendust nautida :D 
Sest noh, poole ajast ei saanud me keegi lava ees aru, mis toimub 
Ja ma ilmselt natuke liiga valjusti naersin kogu situatsiooni üle, 
Aga mida sa siis ikka teed, kui sa ei naera, eks.. :) 
Hehh, aga üldiselt oli kogu tänane õhtu kuhjaga väärt 
Nii metsikuid ringsõite ümber teeremontide kui nelja tundi und 24 tunni jooksul. 
Ja ma pole isegi väsinud! 
Vahelduseks oli täielik tüdrukuteõhtu ideaalne, 
Kuigi ma pean tunnistama, et tundsin oma poistest suurt puudust. 
Mul on kõigest hoolimata ikka tunne, et ma ei näe neid piisavalt. 

Nüüd elan ma tegelikult ainult ühes suures suveootuses. 
Ma tahan Võsu ja soojust ja merd ja liiva... 
ma tahan, et Võsu oleks äärest ääreni lahedat rahvast täis 
Ja ma ootan pikisilmi kõiki neid ägedaid üritusi, mis seal suvel toimuvad. 
Kõik suvel Võsule, sest seal läheb elu ekstra-põnevaks! :D 
Ohhh, deem. 

Ja seda ka veel.. 
Ma kardan, et nüüd pole suvisest hiphop festivalist enam mingit pääsu. 
Pisik on küljes, huvi on suur... 
Tuleb ikka telgid ja muu tavaar kokku pakkida, 
Väike roheline pesukott rahvast täis toppida ja Elvasse põrutada. 
Leppisime juba öösel tüdrukutega kokku, et ei saa minemata jätta :) 
No suured tänud, eesti lahedat hipparid ja hopparid, 
Et te jätkuvalt mu elu tihedamaks ja põnevamaks teete. 
Ega rokipeerundus hakkaski juba üksluiseks minema :D

I love a rainy night

Ma avastasin, et ma siiralt armastan vihma. 
Hetkel leban ma voodis, tilgun oma linadele ja tunnen end elusana. 
Mul oli üks väga-väga mõnus õhtu ja öö täna öösel. 
Päriselt. Ma sain oma kullakesi kallistada, küll mõne erandiga, 
Ma sain pimeduses laulda, ma olen jalutanud maailma kõige piinavamate saabastega läbi Tartu 
Ja ma olen vihmas läbi ligunenud. 
Ma olen hetkel nii rahulolev, et seda on üsna raske kirjeldada. 
Vihm sabiseb isegi hetkel mu akna taga ja paneb mind naeratama. 
Veel rohkem paneb mind aga naeratama mõte, et mul on terve suvi ees. 
Terve kaunis ja vaba suvi, mille ma saan veeta vihmas joostes 
Ja oma kõige kallimate ja armsamate sõpradega koos. 
Kas te kujutate üldse ette, kui väga ma seda ootan?? 
Ilmselt mitte. 
Ainus, mida ma hetkel tahan, on suve ja Võsu ja merd ja liiva... 
Ja oma kalleid-kalleid inimesi. Neid, keda ma lihtsalt üle kõige armastan. 

Ohjah, aga öölaulupidu oli taaskord imetore. 
Ka Scrabble'i mängimine ja kogu see eelnev. 
Veidi kahju, et ma oma lemmikvennaseid ei näinudki, 
Kuigi ma püüdsin küll nendega ühendust saada, aga... 
No ega kõike head ka korraga ei saa :) 

Mul on käputäis inimesi, kes on alati olemas olnud. 
Kes saavad sõnadeta aru, kui mul on kurb või paha. 
Mul on käputäis inimesi, kes tuleksid minuga kuhu iganes, 
Kui ma neid palun, ja seda kellaajast hoolimata. 
Mul on käputäis inimesi, kellele ma olen rohkem tänu võlgu, 
Kui ma sõnades väljendada suudan ja... 
Ma loodan, et nad ise teavad seda. 
Ma loodan südamest, et nad saavad aru, kui olulised ja ainulaadsed nad on. 
Te väärite kõige-kõige paremat :) 

Kuid siinne rahvas täis on imeväge...

Mul on olnud ilmselt kõige haletsusväärsem ja maagilisem nädalavahetus. 
Kõik ühes. Päriselt. Imeline ja Inetu. 
Ma olen läbinud teekonna marsruudil: 
Tartu - Pärnu - Tartu - Rakvere - Võsu - Rakvere - Võsu - Rakvere - Kuusalu - Paide - Türi - Viljandi - Tartu. 
Ma olen naernud uskumatult palju, mul on olnud uskumatult soe ja hea. 
Ja lõpuks ometi oli see just selline naer, mida ma igatsenud olin. 
Kerge ja kohustustest prii, lihtne ja iseeneses naljakas. 
Ma olen nutnud nagu ma ammu nutnud pole, ma olen olnud nii tühi ja väsinud. 
Mitte miski ei saanud selgemaks, aga hetkel on mul sellest ükskõik. 
Kõik, mida ma hetkel soovin, on istuda jälle päikeseloojangul Võrtsjärve kaldal ja kuulata parte :) 
Need hetked, kus ma võin süümepiinadeta kõik oma segaduse ära unustada, 
Mitte mõelda kohustustele ja tegemata asjadele, 
On imeliselt mõnusad. 
Kõik need hetked, mis ma võin veeta oma kõige lahedamate meestega, 
On lihtsalt asendamatud. 

Reede öö Võsu rannas kiikudes oli mõnes mõttes vabastav. 
Ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et ma kohe absoluutselt ei tea, 
Mida ma tahan. Kohe täielik tühjus. 
Ja seoses sellega on üsna raske ka õnnelik ja rahul olla. 
Aga ma olen õnnistatud inimestega, kes mind ehk isegi liiga kergelt läbi näevad, 
Kes oskavad tulla just õigel hetkel, kuulata ja rääkida ja lihtsalt olemas olla. 
Ma olen iseseisvalt lihtsalt täiesti abitu. 


Ilmselt kõige lahedam osa mu nädalavahetuses, peale igasuguste veekogude ääres unistamise, 
Oli siiski operett Odüsseus Kuusalu Keskkoolis. No ma olen ikka väga tänulik Mikule, 
Kes meid kohale komandeeris, sest see oli lihtsalt vägev :) 
Nii palju andekaid noori, nii mõnus poolteist tundi, väga tore meelelahutus. 
Üks asi jälle, mida ma poleks iialgi näinud, kui mul ei oleks töökaid ja andekaid sõpru :) 


Oh, kõik, mida ma hetkel tahan, on teid, mu kallid, Võsu rannale kokku koguda. 
Me võiksime lihtsalt istuda ja kuulata, kuidas meri kohiseb. 
Ainus, milles ma kindel olen, on see, et te olete mulle võrreldamatult kallid. 
Nii armsad lausa, et selle jaoks pole sõnu. 
Te võite teha mind kurvaks või õnnelikuks, 
Ma võin paljus kahelda ja nii üliväga väsinud olla, 
Aga teie jaoks on mul alati aega ja kummikarusid. 
Ärge siis unustage minuga vahel päikeseloojangut ja vett vaatama tulla, 
Te teate, et see on mu lemmik-ajaviide :)

Ma olen sellest kõigest lihtsalt nii väsinud. 
Ma arvasin, et saan selle kõigega hakkama, 
Aga ilmselt ei saa. 
Kõik, mida ma tahan, on koju tagasi kolida. 
Ma ei taha ja ei jaksa, ma tahan ainult koju tagasi. 
Mul on kõrini.

We watched the rockets kiss the sky

Vahel ilmuvad inimesed meie ellu tagasi nii ootamatult, 
Nagu pilkasest pimedusest valgusse, seisavad nad äkki su ees. 
Ja kõik tuleb tagasi. Head ja halvad mälestused, 
Väikesed detailid, mille sa juba ammu unustanud olid, 
Žestid, pilgud, meelde tuleb see, kui lihtne kunagi kõik oli. 
Mina ei oska selliste tuttavate võõrastega käituda. 
Kummaline ja ebamugav on. Mälestus armastusest ja vihkamisest on alles, 
Aga mõlemad emotsioonid ise on ammu haihtunud. 
Kuidas vaadata inimest, keda sa oled armastanud ja vihanud, 
Kellega teil on metsikult mälestusi? 
Vanadesse rööbastesse on lihtne vajuda, aga see ei tundu õige. 
Milleks? Ta ei ole enam tuttav, ta ei ole enam võõras.. 

Meil on olnud raske ja kerge. 
Ühtäkki tulevad mulle pähe kõik need hetked, 
Kus sa ajasid mind naerma. Kus sa ajasid mind nutma. 
Ja sa suudad mind endiselt uskumatu kergusega naerma ajada. 
Ma ei saa öelda, et ma oleksin sind igatsenud, 
Selleks oleksin ma pidanud sinule mõtlema. 
Tõde on, et kui sa juba kord läksid, olid sa minu jaoks ununenud. 
Ja seda enam ma imestan, kui väikesed asjad mulle meenusid. 
Kuidas ma sinu pärast muretsenud olen, kõik, millest me rääkisime, 
Kui palju head ja kui palju rohkem halba. 

Noh, see kõik oli eile. Täna on uus päev. 
Koer noriseb mu kõrval, hoolimata kõigest olen ma rõõmus, et ta siin on. 
Me oleme koos üllatavalt palju seigelda saanud, pole ime, et ta väsinud on :D 
Ma olen püüdnud teda endaga võimalikult paljudesse kohtadesse kaasa vedada, 
Mis tähendab roadtrippe kell kaks öösel ja kella kahest kaheksani päeval. 
Mis see minu musirullile siis ära ei ole, kuus tundi autos loksuda :D 
Oh, ma ikka mõtlen üsna tihti, et ma teen ta elu ebaõiglaselt raskeks. 
Aga midagi muud ma ka välja mõelda ei oska. 
Minu elutempo juures ja hoidjate täielikus puuduses tuleb meil kahekesi hakkama saada. 
Saame ka. Lihtsalt läheme ja teeme, üritame üksteisega arvestada ja... 
Well, he's a piece of home with me at all times :)

Issand, kuidas ma igatsen naermist! 
Ja ma mõtlen tõelist, valusat, pisarad-silmis-ja-hing-kinni naermist. 
Mitte mingit pingutatud itsitamist, mitte mingit venitatud naeratust, 
Ma tahan lõpetada ära kogu selle jubeda kannatamise ja muretsemise, 
Värvida üle oma hallid karvad, jätta maha kõik võõrad probleemid, 
Mis hetkel mu niigi arvestatavale vanusele veel paarkümmend aastat lisavad 
Ning lihtsalt naerda ja naerda ja naerda. 
Mul on kõrini igavusest ja kannatustest ja masendusest ja probleemidest. 
Ma ei taha enam mõelda rahast või südamevalust või koolist. 
Ma tahan olla vastutustundetu, mõtlematu, infantiilne ja rumal, 
Täpselt selline, nagu ma olen. 
Ma tahan ebanormaalseks tagasi muutuda, 
Täiskasvanuelu ei sobi mulle! :D 

On aeg end lahti rebida ning põgeneda. 
Lihtsalt selleks, et nalja saaks. 
Lähme ja unustame raskused. 

Neptuuni Elevandid

Ma pean ütlema, et ma olen lihtsalt nii-niiii rahul, 
Et ma siiski vaevusin ja inimestele augu pähe rääkisin 
Ning me selle peaaegu 300 km pikkuse reisi ette võtsime. 


Jälle üks suur-suur muusikaline lemmik juures 
Ja jälle üks plaat autos, mida vahel tuppa tuua ja kuulata.. 
Sest ilmselgelt minu automakk keeldub koostööd tegemast. 


Aga kõigest järjekorras. 
Jah, võttis aega ja otsustavust, aga lõpuks oli meil seltskond koos. 
Kella poole üheksa ajal võtsime suuna läbi lumetormise Virumaa Tartu poole 
Ning mida tee edasi, seda kevadisemaks kõik läks. 
No nagu ulmefilmis! 
Tartus olid plusskraadid ja täielik kevad, 
Aga Virumaal algas jõulumaa... Teed olid lumevaalusid täis ja hanged on ninani. 
Me muidugi paistsime Tartus sellevõrra rohkem silma, 
Sest meie auto oli linnas vist küll ainus, mis jääs oli ja iglut meenutas :D 
Me suutsime isegi Tartu vanalinnas ära eksida, 
Kink Konki polnudki autoga nii kerge leida kui võiks arvata :D 
Muidugi oli lõbus ka ja asi polnud väga lootusetu, 
Tegime lihtsalt mõttetult suure ringi, aga vähemalt jõudsime kohale. 
Kui olime piletid ära ostnud ja garderoobi-neiu meie kätele tagantvaates elevandid oli joonistanud, 
Algas ootamine. Ma avastasin selle ooteaja jooksul, et mulle meeldib house-muusika 
Ja et Mart Rauba näeb rastadesga üsna naljakas välja :D 
Lõpuks saabus isegi tema kohta kahtlaselt liiga sõbralik Meelis, 
Kes meid isegi umbes viisteist minutit oma kohaloluga rõõmustas, 
Enne kui ta oma lugematute sõprade rüppe ära kadus. Noneh :) 


Soojendusbändiks olid Plinkivad Tuled ehk Blinking Lights. 
See oli vägev üllatus, kui head nad olid :) 
Üks bänd, millel tasuks silma peal hoida. 
Kui Elephants From Neptune lõpuks lavale ronis, oli rõõm siiski veel veidi suurem. 
Saalis lõhuti klaase, pritsiti jooke ja loobiti tukka. 
Energia oli ikka üsna võimas. 
Ma küll ei ole nüüd väga veendunud, miks see vaene Lord lavale lohistati, 
Aga naljakas oli seegi. Eriti see osa, kus ta sugugi ei uskunud, 
Et teda läbi mikrofoni saali kuulda on :D 
Ehhhh... 


Plaat on mul siiani veel kuulamata, mis on pettumus. 
Aga kui minu autoraadio ikkagi otsustab, et tema koostööd ei tee, siis ta ei tee. 
No pole võimalik seal üle viie sekundi järjest muusikat kuulata. 
Eks ma püüan siis päeval läpakast läbi lasta selle ketta. 
Oi, mul oli armas õhtu. 
Oi, ma olen positiivne :D 
Ja oi, kuidas ma olen väsinud, sest kaine autojuht ei tohi juua ega magada, 
Mis teeb temast ilmselgelt seltskonna kõige võimekama inimese :D 


Kui ma nüüd veel Dramamama kontserdile ka jõuaksin ja nende uue plaadi saaksin, 
Siis ma võiksin ilmselgelt väga õnnelikuna surra. 
Ahjaaa, ainus asi, mis täiuslikkusest puudu jäi, on fakt, 
Et me lahkusime Kink Kongist enne kui mul võimalik oli oma uuele plaadile autogrammid saada. 
Deeem. Ebaõnn. 
Eks peab vist leppima pühenduseta plaadiga. 
Muusikat see muidugi ei halvenda :)


Kuulake head kodumaist muusikat. 
Ärge olge ühed neist, kellele eesti muusika tähendab ainult Ott Leplandi ja Koit Toomet :) 
Meil on nii-nii palju uskumatult häid muusikuid, 
Leiame nad üles ja hindame neid kõrgelt :)

Tere taas, mu armas. 
Viiskümmend. Whoa, kas see pole mitte ilus? 
Ma muidugi tahaksin, et sa oleksid siin seda tähistamas, 
Aga kõike head ei saa. 
Niisiis... Jälle üks kevad, jälle üks aasta, jälle vaid mälestused. 
Sa tead, et ma sind armastan. 
Sa tead, et ma sinule mõtlen ja kui väga ma sind igatsen. 
Sa olid ju siiski minu üks ja ainuke ning täiesti isiklik issi :) 
Ma soovin sulle rahu. Ja head puhkust, kus iganes sa ka poleks. 
Sa tead, et ma kirjutan, ma olen selles kindel. 
Üks ainuke traditsioon meil veel on, mina pean sellest kinni. 
Kuna sünnipäevakaarte pole enam kuhugi saata, 
Siis lepimegi aadressitu ja nimetu internetiga. 
Ma pole enam ammu vihane, kuigi olin seda pikalt. 
Alles üleeile koitis mulle äkki, et tõesti, 
KÜMME aastat on möödas, nii palju on ununenud, 
Aga nii palju on endiselt meeles nagu oleks kõik olnud eile. 
Sinu otsused olid sinu otsused, ma ei taha ega oskagi neid kahtluse alla seada. 
Aga see, millest sa end ise ilma jätsid... See aeg on olnud uskumatu. 
Nii metsikult palju on muutunud, nii palju on toimunud. 
Ma tunnen end viimasel ajal aina enam kodutuna, aina enam lahtisena 
Ning me kõik oleme kuidagi kaugemaks jäänud. 
Ehk tõesti on inimesi, kes ei suuda elada rutiinis ning kasvatada juuri, 
Aga kallis, nüüd ma näen, et ilma juurteta ei ela keegi kuigi kaua. 
Sa tead, mida ma mõtlen. 
See suur vastuolu takistab meil õnnelikud olla, kas pole? 
Sa ei suuda nautida ei üht ega teist, sest miski on pidevalt valesti. 
Jah, palju on muutunud. Ja samas on kõik ikka endine. 
Sina oled läinud, aga meie oleme alles. 
Mul on nüüd palju-palju inimesi, kelle pärast ma muretsen nii, 
Nagu ma muretsesin sinu pärast kümme aastat tagasi. 
Ja nad panevad mind vahel täpselt samamoodi nutma kui sinagi. 
Palju on muutunud, aga palju ei ole. 
Elu läheb edasi, armas, kõigest hoolimata. 

Tänane on sinu päev. 
On alati olnud ja jääb alatiseks. 
See ei muutu kunagi.
Sa oled kallis. Ka see on jääv.
Ma kirjutan. Meil on ju siiski traditsioonid :)

One day you'll know

Kusagil tähtede taga on maailm, 
Kus inimesed ei kannata ega piinle. 
Kusagil on maailm, kus inimesed on alati õnnelikud. 
Või kui ka on õnnetud, siis selliste väikeste asjade pärast 
Nagu kehv ilm või et hommikul pole kohvi sisse piima panna. 
Aga ei ole sellist asja, nagu südamevalu või halb enesehinnang. 
Oh, deeem, ma näen seda kõike ja see sööb mind elusalt. 
Ka mina olen armastanud, olen kaotanud, olen leinanud, 
Olen kannatanud rohkem, kui ma iial võimalikuks pidasin. 
Ja ometi olen ma kõigest välja tulnud. 
Mitte tugevamana, oo ei, kui üldse midagi, siis veelgi kaastundlikumana. 
Kui üldse midagi, siis tean ma nüüd inimese hinge ja valu suurust, 
Tean, ning oskan seda enam mõista. 
Ja seda valusam on näha teisi kusagil nii kaugel, nii sügaval, 
Et ma ei oska neid enam tagasi tuua. 
Kes on lõksus enesehaletsuses, kes leinas, 
Aga nad kõik on kaotanud kogu oma sära ning maailma jaoks kadunud. 

Ma vihkan seda tunnet, et ma ei saa midagi teha. 
Ma vihkan seda kindlat teadmist, et igaüks peab end ise üles leidma 
Ning omaenese tunnetest välja kaevama. 
Ma vihkan seda, et ma nii tihti kahtlen, kas nad suudavad. 
ma tahaksin inimestesse rohkem uskuda, aga see on raske. 
Ma tean, kui sügaval nad on ja ma tean, kui taske on sellest labürindist pääseda. 

Ma naudin tegelikult oma suutlikkust tervet maailma korraga armastada. 
Naudin seda, et ma olen korraga nii nõrk ja nii pagana tugev. 
Ma naudin armastust ja naudin seda sooja, karvast tunnet, mida see minus tekitab :) 
Aga armastusel, nagu igal mündil, on vastikult pime varjupool. 
Armastus ei tee haiget, aga see muudab meid vastuvõtlikuks teiste valule. 
Kuidas aidata neid, kes ennast ise sugugi aidata ei oska või ei saa? 
Kuidas näidata neile, et kõik ei ole kadunud? 

Mul, muide, on oma elu ka. 
ja ma tahaksin teiega juba lähiajal rääkida teatrist ja kevadest... 
Ja omaenda suurest-suurest armastusest :) 
Hetkel lihtsalt... 
Mul on terve maailma pärast valusam kui iseenda pärast. 
Ja ma ei taha enam valutada. 
Ma tahan, et kõik oleksid lihtsalt õnnelikud, 
Ükskõik kui utoopiline see unistus ka pole.