Let me go

All I’ve ever wanted was to hurt as few people as possible. 
But lately it seems to go all wrong.
Everything I do, everything I say, 
every silly thought in my head, seems to hit someone and break them.
Or scare them. Or upset them. Or worry them.
The way I am right now, it doesn't mix well with the crowd.
All I ever wanted was to help and heal. 
Lately I have lost all that ability. 
All I can do is sit in the dark, 
not sleep for days in a row, 
drink WAY too much of this shitty cheap whine… 
And the worst part is: I’m loving it. 
I love the loneliness, I love the pain, I love the dark and I LOVE the feeling of being drunk. 
I love it all. And it scares me shitless.
Maybe I left my soul behind somewhere, too. 
Maybe I have just lost it: the ability to feel and symphatize. 
Instead I feel hard and empty. And I don’t even mind.

Crazy love

Ma olen teie eest meeletult tänulik. 
Lihtsalt selle eest, et te olemas olete. 
Et te mind ära ootate. Ja et te alla ei anna. 
Ma ei tea, mis saab. Või kuidas asjad kujunevad. 
Aga te peate seda teadma. Ma armastan teid väga-väga. 
Ja tahaksin teile palju rohkem vastu anda. 
Aga praegu tarbin ma liiga palju odavat veini ja mõtlen liiga palju iseendale. 
See jätab vähe ruumi kõigele muule. 
Aga te olete kallid. Kõigest hoolimata. 
Isegi kui me näeme kord kuus pooleks tunniks, 
Isegi kui ma ei taha rääkida, 
Isegi kui kõik muu on segane. 

Kõik läheb paremaks. 
Ja teil läheb paremini, kui te arvate. 
Ma usun teisse rohkem kui iseendasse. 
See on ainus mida ma öelda saan. 
Ma ei saa teie valu ja raskusi ära võtta, 
Ma ei saa maailma teisti tööle panna. 
Aga ma saan uskuda helgemasse tulevikku. 
See peab tulema, me väärime seda :) 

Ma olen teie eest sitaks tänulik. 
Isegi, kui ma seda muud moodi öelda ei oska
Kui ainult kaudselt, kirjutades. 
Te olete head, te olete väga head.

Like a river song

Ma olen nüüd ka vastuvõtul ära käinud, 
Direktorilt aukirja saanud, isegi kui see veidi petukaup oli. 
Iseenesest ikkagi tore kogemus ja meenutas nii väga vanu häid aegu. 
Ma olen ju kunagi neid vastuvõtte ikka näinud ja direktorite käsi surunud küllaga :) 
No igatahes on mul meeneks nii saadud paberileht kui kutse, 
Küsige, ma näitan teile teinekord :D 

Muidu on elu selline rahulik ja vaikne, 
Istun Tartus, vaatan filme, lipmsin šampat... 
Eks järgmisel nädalavahetusel jõuab koju minna. 
Yeah, üldiselt läheb mul hulga paremini kui varem 
Ja ma olen üsna veendunud, et kogu tänu kuulub vitamiinidele. 
Kui ma järgmise nädala veel koolis tubli suudan olla, 
Siis on auhinnaks mõnus nädalalõpp sõpradega kodus 
Ja muidugi sisemine rahu, et direktori tähelepanu ei läinud väga valesse kohta :D 

Ma pole siiani kindel, kas üksindus mõjub mulle hästi või halvasti, 
Aga viimasel ajal hakkan ma tundma, et on aeg reaalsusesse tagasi pöörduda. 
Otsida üles inimesed, kelle ma vahepeal maha olen kriipsutanud 
Ning minna ja vaadata, mis saab. 
Ma olen liiga kaua iseendasse süüvinud. Nii ei lähe miski paremaks. 
On aeg üles ärgata ja maailmaga jälle kontakti võtta. 

Ma olen ikka läbinisti imelik, tunnistan ausalt. 
Läbinisti imelik ja muutlik ja veider. 
Kes tahab teada, mis ideed mul hetkel peas liiguvad? :D 
Oh, ma ei räägi. Let it be a surprise... :P

Just can't have it all

Mul on täna olnud üks sürreaalsemaid päevi üle pika aja. 
Terve minutite rodu algusest lõpuni on olnud... 
Unenäolised. Ja seda sel lihtsal põhjusel, 
Et kõik toimunu ei tundu minuga mitte kuidagi seostuvat. 

Sain täna kõige ootamatumast kohast kõige ideaalsema wake up call'i. 
Lihtsalt hea on teada, et mõned inimesed näevad sind läbi, 
Näevad läbi kõigi teeskluste ja pingutuste 
Ning arvavad endiselt, et hea idee on olla sina ise. 
Ma ei tea, kas aitavad vitamiinid või õiged inimesed õiges kohas... 
Aga ma tunnen, et ma suudan jälle hingata. 
Veidi hell on olla ja ma pole endiselt veel kindel, 
Kuhu ma lähen ja mida ma teha tahan, aga minu sees on uus kindlustunne. 

Kõige rohkem siin maailmas kardan ma kaotada oma vabadust. 
Ma tean juba, et ma võin kaotada iseenda, võin kaotada inimesed enda ümbert, 
Ma ei karda enesehävitust, ei karda üksindust või eksimusi. 
Ma kardan, et ühel päeval kaovad ära mu valikud, mu vabadus tulla ja minna, 
Kardan kaotada maanteed oma jalge alt, sihitut rändamist. 
Mul on alati vaja võimalust põgeneda, kaduda läbi salaukse. 

Raske on olla korraga rohkem kui üks inimene. 
Ja ma olen. Rohkem. 
Minu peas on üsna vähe ruumi. 
Ja mõtted, mida ma mõtlen, ei liigu vist üheski teises ajus. 
Ma olen imelik ja heitlik, olen tundlik ja dramaatiline, 
Olen nõrk ja egoistlik... Ja minust ei saa iial tublit last ning korralikku inimest. 
Ma lihtsalt ei ole selline. Ma ei ole oma olemuselt korralik ega austusväärne. 
Ma olen, mis ma olen. Palju vigu ja käputäis head. 
Ehk on aeg selle kompotiga ise leppida ning seejärel lepib ka maailm. 

Ma ei lähe sel nädalavahetusel koju. Veel pole õige aeg. 
Kõik need mõtted, mida ma mõelnud olen, 
On selle idee minu jaoks üsna kardetavaks teinud.
Aga järgmisel nädalavahetusel juba lähen ja panen kõik õigeks. 
Ma ei ole tegelikult nii kergesti purunev, nagu ma arvan. 
Ma olen palju-palju tugevam, kui ma arvan. 
On aeg andestama hakata.

Feels like...

On armas päikeseline päev. 
Ja ma pole valusalt kaua mitte midagi kirjutanud. 
Peamiselt sellepärast vist, et kõik tundus kirjapanemiseks liiga valus. 

Ma olen natuke kõigi oma teemadega tegelenud 
Ja palju pead liiva alla ka peitnud. 
Minu sees on üsna palju meeleheidet ja pimedust, 
Aga ärge muretsege, mu armsad! 
Ma olen asunud seda kõike hävitama vitamiinide, rauatablettide 
Ja muude tänapäeva inimesele kättesaadavate imevahenditega. 
Ükski kurbus ega pimedus ei jää lihtsalt ootama ja passima, 
Kui teda pommitatakse puuvilja-maitseliste närimistablettide ja rauaga. 
Hahhh! 

Ma tahaksin osata seda kõike paremini seletada, 
Aga nii sügavale, kui mul on tulnud vaadata, ei taha ma kedagi lasta. 
Välja arvatud siis, kui mul on hinge all kaks pudelit veini ja poolteist šampust. 
Siis küll. Siis olen ma üdini ligipääsetav. 

Ma muide hindan väga kõrgelt seda, 
Et inimesed viitsivad pärast kõiki neid meeleolu kõikumisi endiselt olemas olla, 
Aga ma ei.. Lihtsalt ei. 
Ma kavatsen juuksuris käia, juuksed siniseks värvida, 
Juustega mässamine on mind alati aidanud... 
Ja kõik läheb ise paremaks. 
Kui mul on tunne, et ma olen nii ennast kui kõiki teisi petnud, 
Siis ei saa seda lahendada paari pudeli veiniga 
Või ühe randmelõikumisõhtuga. Lihtsalt ei saa. 

Aaaaga, ma ei tahtnud tegelikult  üldse masendavaks kiskuda. 
Pigem teada anda, et ma olen endiselt elus ja ühes tükis. 
Ja et ma hoolitsen enda eest aina paremini... 
Ühel päeval võtan ma oma maailmakalli korterinaabri kaasa 
Ja me lähme koos mõnda spaasse end poputama. 
See on plaan. 
Ja ma arvan, et see võiks ikka väga lõbus tegelikult olla. 
Peaasi, et keegi mind masseerida ei ihaldaks. 

Ma tahan minema, et siis tagasi tulla. 
Ma tahan olla kurb, et siis õnnest enam rõõmu tunda. 
Ma tahan nutta, et hiljem täiel rinnal naerda. 
Ma tahan olla üksi, et mitte kunagi enam üksi olla.

All the songs have died...

Ma olen uskumatult tüdinenud ja väsinud. 
Kõik sõnad on läinud, kogu empaatiavõime kadunud. 
Hetkel tundub iga terake fiktsiooni ja kujutlust 
Tuhat korda parem kui reaalsus. 
Sinna ma end matangi. Raamatutesse, sarjadesse, muusikasse... 
Ma lihtsalt ei suuda hetkel üldse reaalsusega tegelda. 
Baby steps. Need to take baby steps. 

Ma ei oska midagi kirjutada, 
Sest see, mida ma öelda tahan on liiga kõle... 
Ja kõik muu tundub täieliku valena. 

Ma ei tea, kas ma andsin liiga palju 
Või võtsid hoopis sina mõõdutundetult, 
Aga ma olen praegu väga tühi. 
Mul on kahju. Aga mul pole enam mitte midagi anda. 
Ma tahan end vaid silmapettesse peita ja pikalt ära olla. 


Viimasel ajal tunnen ma end kuidagi eriliselt üksinda. 
Need, kellel ma olen lasknud ära jalutada, on läinud 
Ja need, kellest olen kinni hoidnud, on mu peos muutunud halliks ja ilmetuks. 
Ma ei ole selle üksinduse vastu. See on tegelikult isegi hea. 
Ma ei tea ju, millal ma tagasi tulen... 
Sa ei pea mind ootama. 
Mul on nii kohutavalt palju lahendamata asju. 
Ma olen end jälle ise kusagile kaugele ja pimedasse ära mõelnud, 
Anna andeks :)

Hybernation

Ma tahan maagaaadaaaa... 
Jah, ma olen endiselt elus, endiselt väsinud 
Ja viimasel ajal on mul kahtlaselt külm pidevalt. 

Ma olen vahepeal hullult tegus jõudnud olla, 
Kooli algus on üsna kurnavalt mõjunud :) 
Ma olen puhta tahtejõu varal kell pool kuus hommikul veel üleval olnud, 
Et seigelda mööda maailma ja hiilinud kohustustest kõrvale. 
Ma olen uuest aastast kuidagi eriliselt palju aega saanud Meelisega veeta 
Ja ma pean ütlema, et mulle enamasti täitsa meeldib :D
Ta on üks neist, kes tuleb kuidagi üliõigel ajal alati, 
Ilmub ja kaob mingi isikliku graafiku alusel, 
Aga siis kui ma parajasti unistan road trippidest või on tunne kuidagi eriti kehv, 
On ta äkki kohal ja tekitab mu ellu parajal hulgal põnevust. 


Vennad Trumanid said täna üle pika aja taas üle vaadatud. 
Nemad tulevad ja lähevad kah nii, nagu Jumal juhatab. 
Ma olen end viimasel ajal õrnalt süüdi tundnud, 
Et ma neid nii vähe näinud olen, ise elame pmst naabermajades. 
No ma ei tea.. Valentinipärvaks nüüd tegime plaanid ära peaaegu :) 
Meie ja kõik meie üksikud sõbrad: 
Koguneme Tartus, et purustada ja pooleks murda südamekujulisi küpsiseid :D
Joome šampust ja tähistame oma mitte eriti vabatahtlikku üksikuelu :D


Kuidas küll inimestesse nii palju valu ära mahub? 
Ma vaatan enda ümber ringi ja kõik maadlevad eluraskustega, 
Kes hoiab oma valu rohkem salajas kui teine, 
Aga kuidagi on see siiski pidevalt olemas. 
Mul on nii kuratlikult valus ja kurb, et ma ei saa maailma nende jaoks heaks teha. 
Ma tahan olla olemas, ma tahan kuulata ja rääkida ja nõu anda... 
Ma tahan, et kogu maailm teaks, et ma olen olemas. 
Et nad kunagi valule alla ei vannuks, sest lõpuks läheb kõik paremaks. 
Ma ei mäletagi enam täpselt, kuidas min oma rasketest aegadest üle sain. 
Mul olid õiged inimesed õigel ajal ja palju abi. 
Ja ühel hetkel ma lihtsalt ei jaksanud enam valutada. 
Ning avastasin, et sama lihtne, kui on elus leida valu, 
On ka leida väikeseid õnnelikke hetki, kasvõi sekundeid, mis muudavad tervet perspektiivi. 
Ma suudan vaimustuda, ma suudan teha eriliselt lapsikuid rumalusi, 
Ma julgen endale lubada täielikku vabadust, isegi kui väga väikestes doosides. 
Ma tahaksin kõik oma mälestused ja kogemused inimeste peadesse valada, 
Et nad näeksid seda, mida mina nii pagana selgelt näen. 
Et õnn on valik. Et õnnelik olla võib ka imetillukeste asjade üle. 


Ma kordan end ilmselt iga kahe postituse tagant juba. 
Ma saan ise ka aru, et käian nagu katkine plaat. 
Mida ma öelda oskan? 
Kõige selle kurbuse ja raskuste sees on mul endal ka vaja millegi külge klammerduda. 
Te ei tea, kui olulised te mulle olete. Tegelikult mitte. 
Kui väga teie kurbus mind kurvaks muudab, 
Kui väga tihti laman ma öösiti voodis, vaatan pimedust ja mõtlen... 
Mõtlen, kuidas ma tahaksin teid vägivaldselt õnnelikuks teha :D 


Tulge, teeme kohvi ja istume vaikides köögilaua taga. 
Me ei peagi ju rääkima, oleme lihtsalt veidike koos. 
Te teate, et olete alati oodatud. 


P.S. Homsest jälle mõned päevad Rakveres. 
      Tagasi koju :)