I thought I lost you...

Pekki.
Ma olen ikka liiga ebastabiilse närvisüsteemiga.
Mõned asjad mõjuvad ikka kohe kiiresti ja täpselt.
Ma ei taha eriti täpsustada,
Ütleme nii, et mul on mingid enesehinnanguprobleemid.
Ja seoses madala enesehinnanguga enesehaletsus ka.
Ja ma vajan ebatavaliselt palju mingit nännutamist
Ja positiivset tagasisidet ja värke ja asju.
Ja ma saan ise ka aru, kui nõme see on.
Ma sõltun liiga palju teistest inimestest
Ega oska seda parimagi tahtmise juures muuta.
Mu peas on need mõtted ja need teevad lausa haiget,
Kui korraga mu tähelepanu üritavad haarata.
Ma tahan midagi teha ja neid kuidagi vaigistada,
Aga ma ei oska.
Tahaks, et keegi oleks siin ja hoiaks mu kätt ja kuulaks mu hala.
Tahaks, et keegi helistaks ja annaks endast märku.
tahaks, et keegi kinnitaks, et...
Ah, perse.
Ma sõltun liiga palju teistest inimestest.
Ja ma olen püüdnus seda muuta, aga pole siiani suutnud.
Ma armastan liiga palju liiga kergesti.
Mul on süda mõtlemisest paha.

See kiire nädalavahetus

Nagu orav rattas. :)
Mulle üldiselt meeldib selline eluviis.
Väike pinge teeb asjad põnevaks ja sujuvaks.
Aga nii see siis oli:

Juba neljapäeval algas nädalavahetus vaikselt peale.
Tööpäev oli lühike, kella kaheks vaba nagu lind.
Kell kolm saime Leeni ja Maarjaga kokku,
Käisime poes ja istusime teatripargis.
Mõnus oli istuda ja lobiseda,
Kõik tuttavad käisid järgemööda läbi sealt :D
Kui kell polnud enam liiga vara
Ja me olime Krissilt ja Birxilt välja pigistanud,
Et nad kah Võsule suunduvad,
Tegime veel ühe poetreti ja läksimegi Võsule.
Korteris sai veel natuke lebotud ja õiget hetke oodatud,
Aga lõpuks oli hetk enamvähem õige
Ja suundusime Seitsmendasse.
Esimene inimene, keda me nägime, oli vahkvihas Märt.
Ta jagas meiega oma rasket elu ja koduõlut
Ja siis me leidsime Seitsmenda ukse eest veel tuttavaid
Ja ma solvasin Ivarit sellega, et ma teda piisava entusiasmiga ei emmanud
Ja Kender tegi minu suunas mõned julmad naljad,
Aga kuna ta on selline kuulus ja palavalt armastatud muusik,
Siis ma ei pannudki väga pahaks. :D
Ja kontsert oli päris lahe,
Nups ja Kampsik oma tuntud headuses, ma ütleks.
Mudugi see osa, kus pooled väljakuulutatud bändid
Lavale ei tulnudki, oli kainda pettumus.
Khm.
Aga igastahes saime Kenderi ja Ivari nende viimase laivi puhul
Korralikult läbi vägistada ja ma vist sian Ivarilt isegi andeks
Selle esimese jaheda kallistuse... I hope :D
Ja ma sain kuttidelt pillid kingiks ja siis me tulime koju ära.
Öörahu algus kell pool kaks.

♥ ♥ ♥

Reedel ma olin täielik zombie.
Päris hull. Unevõlg tahtis niita.
Tööpäev kulges läbi mingi uimase hägu
ja Kender hellas mulle lõunapausi ajal ja palus endale Sagadisse järgi.
Kuigi see mu asendustelefon on täielik pann
Ja ma enamusajast ei kuule sõnagi, mis inimesed mulle räägivad,
Saime kokkuleppele.
Andres hellas tööpäeva lõpus ja sokutas end ka kaasa.
Et siis kell pool kuus Sagadi suunas,
Siis sealt edasi Idablokki,
Kädi peale, väike segadus ja arusaamatus,
Edasi Annika juurde shampat jooma,
Siis Rakverre, kuhu ma jäin umbes tund aega hiljaks...
Ja siis kõik kuhuiganes nad soovisid
Ja ise poodi ja siis Foxy maamajja.
Seal oli ikka nii palju rahvast, et ma kohe imestasin.
Ja kuigi mul oli selle suure tiirutamise ja hilinemise ja unevõla tõttu
Tuju suht nullilähedane, oli ikkagi päris mõnus.
Ja Alot oli superlahe üle miljoni aasta näha.
Lihtsalt liiga hea :)
Ja öö oli selge ja soe ja tähine...
Ja üldse igati PRO.
Ainuke asi, et ma olin tõesti väga väsinud ja veidi tujutu,
Hoolimata peaaegu et kõigi peaol olevate kuttide katsetest
Mulle elu näidata jne :D
Ja elu ma nägin. Eluks ajaks ette vist :D
Nii palju elu pole vist kellelgi kunagi tervislik näha,
Kui mina reede öösel nägin :D
Igastahes kella poole kaheks olin Rakveres tagasi,
Korraks Kärast läbi ja siis koju.
Uni tuli kella kolme ümber.

♥ ♥ ♥

Laupäeva hommikul ma alles tegelesin unevõla tasumisega,
Kui pool üksteist Andres helistas.
Et noh, tema tahab kidrat osta ja vaja Tallinna minna.
Kuidagi surusin kargu alla,
Luristasin mingi doosi hommikukohvi
Ja kell pool kaksteist liikusin linna poole.
Viaduktilt on foorid maha võetud!!
Saate aru... See on nagu jõulukink varem kätte...
Ma olin nii õnnes, et helistasin kohe koju emale ja jagasin oma emotsiooni.
Siis võtsin Ivari ja Andrese peale, väike poetrett
Ja Tallinna suunas.
Need kaks on täielikud rõvedad jubedikud :D
Ma pole ELUS nii palju rõvedat teksti kuulnud.
Ja nii palju nii südamest naernud.
ja punastanud.
Ja šokeeritud olnud :D
Aga no see pidev möla võttis vähemalt mõtted Tallinna liikluselt ära
Ja natuke vähem pingeline oli sõita.
Andres sai pärast kolme poe läbikammimist omale kidra
Ja mina sain Tallinnas sõitu harjutada
Ja me kõik olime ekstreemselt õnnelikud, kui Tallinnast välja saime.
Ikka ei ole minu jaoks see suur linn.
Rakvere on palju mõnusam.
Teel otsustasime filmiõhtu kausuks,
Käisime Bamboos söömas veel
Ja siis oli paar tundi puhkepausi,
Enne kui ma nad kella seitsme ümber jälle peale korjasin,
Seekord Maarja ja Foxy ka
ja tulime meie juurde filmikale.
Ivaril oli "Talladega Nights"
Millest ma alguses eriti hästi ei arvanud,
Sest mul on üldse eelarvamused Ameerika komöödiate suhtes,
Aga tuli välja, et see oli tõesti hea.
Ikka väga hea.
Ja mitte üldsegi piinlik, vaid kainda armas isegi.
Vaatasime filmi ära ja hakkasime linna liikuma.
Plaan oli Kärasse minna ja seal veits tiksuda veel.
Aga... Njah. Ühesõnaga.
Kapsauss oli kõigest sellest sõitmisest tüdinenud
Ja otsustas maha surra.
Käigukast kukkus alt ära :D
Okei, liialdus.
Aga asi on hull, jh.
Esimene käik läks sisse ainult,
Terve käigukast oleks lukus nagu...
Ja seal me siis olime...
15 km/h linna poole, Foxy maja ette saamine võttis pool tundi.
Sain Krissilt Suzuki, jätsin oma musirulli laiba Foxyle
Ja viisin rahva koju.
St Andrese viisin koju, Ivari ja Maarja jätsin Aqva juurde.
Teel Andrese juurde hellas Märt.
Kuna vihma kallas, oli vaja keegi koju viia.
Lubasin Aqva juurde tagasi sõita.
Hr Nups Moonakülla,
Märt ja co Kärasse...
Ja kuna ma juba olen see superkaastundlik,
Siis tegelt tegin ma Kära ja Aqva vahel kolm ringi,
Et kõik see gäng peaaegu kuivalt Kärasse saaks.
No kuidas sa sunnid osasid kurblikke inimesi jala läbi dushi marssima?
Kuigi Ivari ja Maarja tegid seda :D
Mul oli neist ülikahju ikka...
Nad oleks pidand ikka ootama veits,
Oleks nagu kuivalt kohale saand :)
Japh.
Enivei, kodus oli kriisikoosolek,
Pmst kui remont liiga kalliks läheb,
On Kapsaussil romula laks.
Et siis on reaalne oht, et ma jään oma tupsust ilma.
Ma ei tea, mis siis saab.
Suren ära, vot :D
Uni ei tulnud enne nelja, liiga närvis olin.
Süda oli reaalselt paha.
Näeb, mis saab.
Täna koeraga kahekesi kodus.
Kes filmikale tuleb?

Läbi valuhägu

Väga intrigeeriv pealkiri, eh? :D
Jup.
Vaikselt kuhtun siin.
Meeletud kõhukrambid on.
Ema teooria järgi ei embrace'i ma oma naiselikkust piisavalt.
Njah. Ühesõnaga, kui see valu ära võtaks,
Võiks ma päevad läbi oma toas mediteerida
Ja oma naiselikkuse auks hümne ümiseda.
Aga kahjuks ei mõika. Olen proovinud.
Eile Sims 2 mängides näiteks ümisesin. Nothing.
'
♥ ♥ ♥

Midagi ma tahtsin veel öelda...
Ahjaa. Ma olen nüüd lõpuks,
Üheksa ja pool aastat peale koera saamist,
Suutnud ta ära treenida.
Vanaduses on ta rahulikumaks muutunud,
Üheksa aastaga on käsud pähe jäänud...
Rõõm oli temaga täna külavahel töllerdada :D
Ma olen kohe õnnelik tema üle. Hetkel vähemalt.
Enamvähem.
Sest ta suu haiseb ja ta magab mu seljataga.
Ahhhh...
Mõnus on olla, vabad päevad on ees...
Isegi Kapsaussi ajutine puhkus ei riku mu meeleolu täna.
Tahaks midagi lahedat teha...
Planeerida järgmist reisi või kirjutada järgmist novelli või...
Teha midagi loomingulist ja põnevat...
Tahaks lebada ristseliti keset Majakivi ja lihtsalt OLLA.
Tahaks midagi noh :D

Haigusleht.

Kapsauss on siis jälle auga väljateenitud puhkusel.
No kuidas temaga koguaeg mingid õnnetused on,
Mina ei tea :D
Ehhh. Nõme igastahes.

♥ ♥ ♥

Mis veel?
Kuidagi mõnus tunne on kõigest hoolimata.
Nagu midagi hästi head ootaks ees =)
Mis on mõnes mõttes õige küll,
Sest mu sünna polegi enam mägede taga.
Aga muidu ka.
Aina rohkem mängin igasuguste huvitavate ideedega,
Mis puudutavad mu tulevikku.
Igasuguseid plaane on.
Aga no näeb, midagi välja ütlema veel ei hakka.
Tahaks... Tahaks midagi täiesti hullumeelset teha.
Midagi tähtsat ja olulist...
Ehhhhh.
Tahaks magada tegelt :D

♥ ♥ ♥

Mida veel? Et... Sügis jõuab vaikselt kätte
Ja mulle see oi-kuidas-meeldib!
Õhk läheb rõskeks ja paksuks ja tihedaks,
Niiet sellest võiks tükke lõigata...
Hommikud on karged ja jahedad...
Ja need üksikud soojad päikeselised päevad
Võib kuuma kohviga rõdul veeta
Ja empekast imalaid armastuslaule kuulata.
Oi, mulle sügis meeldib.
Kõik on kuldne ja hall ja värviline ja niiske ja jahe...
Suvi ja rannad on lahedad,
Aga miski ei saa õige sügise vastu :)

Täpselt sama rada...

Mis meil vahepeal oli siis?
Neljapäeval, st üks päev enne ema sünnat,
Käisime gängiga Võsul.
Oh.My.God.MaOlinNiiTäis.
Mul pole ELUS pohmakat olnud,
Aga kui ma reede hommikul üles ärkasin,
Sain ma täpselt aru, mida inimesed olid mõelnud
Väljendi "tuumapohmell" all.
Nii jube oli. No õhtu ise oli kainda fun isegi.
Sain Birxile lõpuks oma nutulaulu ette kanda,
Punkt jälle kirjas :D
Ehh, nalja sai ja lobiseda sai ja lollusi tehtud...
Joomine oli neist kõige suurem muidugi :D
Ja ütleme nii, et...
Ma ei tea. Sain lõpuks natuke rahu ja selgust.
Rened ei ähvarda enam pisikesteks tükkideks rebimine.
Ja üldse... Kogu asja pluss on arvatavasti see,
Et nüüd me näeme teda lihtsalt täiesti realistliku pilguga,
Oskame oodata seda, kui ta peaks jälle mingi sita kokku keerama
Ja see ei ole enam selline maad jalge alt äratiriv šokk.
Naljakas on vaadata teda.
Ta on ikka täpselt samasugune, kui ta oli siis,
Kuigi tunne on selline, nagu oleks terve eluaeg vahepeal möödunud.
Ja ainus nõme asi ongi see,
Et ma ei oska temaga enam absoluutselt käituda.
Olla nii, nagu ma kunagi tema suhtes käitusin,
Ma enam ei saa ega oska ja pole kindel, et tohingi.
Me oleme siin hetkel minu arust mingi vastastikuse talumise serval,
Mul on tunne.
Minu poolt on selline pidev ettevaatus ja oma sõnade kaalumine.
Keeruline. Seletada ka ei oska.
Ühesõnaga, ma ei taha olla ebaviisakas või jäme või julm,
Aga see vaba tögamine ja plära ja need tobedad naljad,
Mis kunagi olid, ei tule ka enam üle huulte.
Ja siis ma üritangi hoida mingit sellist viisakat, aga eemalehoidvat joont.
Ja kõige lollim on, et ma pole üldse kindel,
Kas ongi vaja mingit joont hoida.
Lihtsalt.
Aaaahhhh!
Ma ei tea, juhe jookseb kokku.

♥ ♥ ♥

Ja siis oli ema sünna reedel,
Mis koosnes väiksest perekesksest istumisest
Ja mul õhtul paaritunnisest Kära-laksust :D
Ja laupäeval oli suur pidu siis,
Kus ma olin poolametlik fotograaf
Ja esimene toostiütleja (mitte vabatahtlikult!!!)
Ja see ainus vaeseke, kes ööseks korterisse koera valvama läks.
Kõik magasid hostelis mudugi.
Jei for me :D
Ühesõnaga osa õhtust ja peaaegu terve öö oli suht outcasti tunne.
Siis ma haletsesin ennast põhjalikult :D
Ja järgmisel hommikul ka veel, et asi ikka täielik oleks...
Aga tegelt. No vattahell.
Ühesõnaga, nüüd on kõik korras.
Ja ma sain tonni häid pilte ja tähelepanu keskpunktis ka omajagu olla.
Kordaläinud pidu, igas mõttes :)
P.S. See Kaire mees, see jättis päris hea mulje kokkuvõttes.
Mul oli tema suhtes eelarvamusi,
Aga kui neist üle sain, siis ta oli üks lahe avastus :D


♥ ♥ ♥

Mul lõi just koju.
Ma ikka mõtlen nii üle.
Elu peab huvitav olema, eh?
Ainuke asi, et mul peab igaks mõtteks enne plaan olema.
Ja siis ma üritan iga enda ja teiste hingetõmmet paika panna
ja ajan end sealjuures hulluks.
Aga lõpetada ka ei suuda.

Vässsss...

Nii väss on olla kaguaeg,
Et kahtlusta või verevähki.
Aga samas, ma pole enam harjunud ka sellega,
Et tulen kell kaksteist koju ja siis saan kolm magama.
See Inglismaa reis on ära hellitanud noh :D
Seal sai ikka pidevalt keset päeva ka põõnatud.

♥ ♥ ♥

Vahepeal?
Olen tegelikult tasakaalu tagasi saanud.
Olen mõelnud ja otsustanud,
Et mis tuleb, see tuleb.
Olen endas kindel.
Ja tean, et on inimesed,
Kes on mul olemas olnud ja mulle jäävad.
Tõelisi ei võta mult keegi :)
Alati on neid, kes su elust nagu kaubamajast läbi käivad,
Kuid kõigist neist on mingi kasu, toimub mingi muutus.
Kõik inimesed annavad midagi ja saavad midagi vastu.
Ja see, my friends, on lõppkokkuvõttes hea.
Väga hea.

♥ ♥ ♥

Nad ütlevad, et on inimesi, kelleta ei saa elada.
Nad ütlevad, et on tundeid, mida ei anna maha suruda.
Nad eksivad.
Kõigita ja kõigeta on võimalik hakkama saada.
Su elu võib olla tühjem,
Su päevi võib täita see nõme näriv igatsus,
Aga kõigi inimesteta on võimalik elada.
Elamiseks läheb ju tegelikult vaja vaid
Miinimumrežiimil töötavat organismi,
Miinimumkogust hapnikku ja vett.
Voila.
Ei, Nad eksivad.
Elada saab KÕIGETA.
Lihtsalt valikute küsimus.
On vaid inimesi, kelleta õnnelik olla on võimatu.

Ühest ja teisest.

Kui saab nutta korraga õnnest ja valust,
Kui saab olla korraga õnnelik ja hirmunud,
Kui saab kedagi armastada,
Kuid end samal ajal kilbi taha peita...
Kui on võimalik usaldada ja kahtlustada...
See on tänane päev. Liiga palju kõike.

♥ ♥ ♥

Pikk uni, pikk dušh, pikk iluprotseduur.
Täielik jumalanna-tunne tekkis lõpuks.
Ja teadmine, et õhtul saab kõiki musisid näha,
Et üle pika aja saab end kõigega kurssi viia...
Hea tunne oli. Kõige suhtes.
Muhelesin omaette vist terve tee linna.
Andres ja Kädi autosse,
Bamboo nuudlid (hea põhjus Rakveres elamiseks!!),
Leeni ja Maarja autosse,
Meie juurde...
Istusime taga verandal,
Lobisesime tühjast-tähjast,
Fox ja Kaur ilmusid ka välja,
Hästi hea ja mõnus oli olla kudagi.
Hiljem läksid Fox ja Kaur kontserdile
Ja meie viiekesi linna,
Kus meiega ühinesid Kriss ja Birx,
Käisime poes, grillvorstid ja joogid...
Rene ja Valmar Krissi ja Birxi autosse
Ja Mustojale grillima.
Ja sõidu ajal oli meil üks Andrese soovitatud rollimäng,
Kus saime üksteise head ja vead vastastikku läbi arutada :D
Mõnes mõttes olid osad öeldud asjad mulle üllatuseks,
Ja ma ei mõtle pigem negatiivseid, vaid häid just.
Eriti see osa, mis Leenil öelda oli.
Konkreetne šokk, heas mõttes.
Ma olin alati suht kindel, et ma nagu... Ah, ma ei tea.
Et ma pean teda enda jaoks tähtsamaks, kui tema mind vms.
Ja seda päris siiralt, ilma mingi võltstagasihoidlikkuseta.
Et kuidagi väga... Pehmesse kohta tabasid ta sõnad.
Sa oled mulle ka ikka meeletult tähtis,
Loodan, et olen seda ikka välja näidanud ja tead seda.

♥ ♥ ♥

Ja nüüd see teine asi.
See, mis on mu südant juba nii kaua välja söönud.
Kuidas sa täpselt andestad inimesele,
Keda sa oled mingis punktis perkonnaks pidanud,
Selle, et ta su kõige olulisemale haiget teeb?
Ja kas fakt, et see kõige olulisem on suutnud talle andestada,
On adekvaatseks põhjuseks ka ise andestada?
Sest ma ei tea, kas ma suudan.
Või noh.
Kui ma teda vaatan, näen ma ikka seda sama inimest,
Kes mulle mõne nädalaga meeltult südame külge kasvas,
Seda, kelle nimel ma oleksin vägagi paljut teinud,
Küsimusi esitamata, seletusi nõudmata...
Ma vaatan teda ja tunnen ikka veel seda kiindumust.
See vist polegi kunagi päris kadunud.
Ma vaatan teda ja tahaks lihtsalt...
Naerda, et ta jälle olemas on ja teda kõvasti-kõvasti kallistada,
Et ta enam kunagi ei arvaks, nagu ma ei hooliks.
Aga samas ma vaatan teda ja näen oma õe pisaraid,
Ma kuulen oma peas neid sõnu,
Ma tunnen seda haavumist ja reetmist,
Seda viha ja šokki...
Ja ma teen seda ainsat asja, mis mul lahendusena pähe tuleb.
Ma ei vaata teda.
Kui vähegi võimalik, ma lihtsalt ei vaata talle otsa,
Ei vaata tema poole. Nii on lihtsam.
Ja ma ei oska endaga midagi teha.
Ma tahaksin osata mineviku selja taha jätta
Ja võtta teda... Kergemalt, ajutisemalt, reserveeritumalt.
Aga ma tean et ei suuda vist nii.
Ja see lihtsalt ajab mu hulluks.
Ma tahaksin teda nii väga usaldada ja armastada,
Aga see oleks vist ikkagi liiga suur risk.
Pealegi oli see algusest peale minust suur rumalus,
Lasta oma siseringi inimene, kes võtab maailma ja mind,
Minu perekonda ja enda oma, nagu midagi väga kerget
Või tühist või ajutist.
Nagu midagi tobedat ja väikest.
Ma ei oska mitte usaldada. Ma ei oska mitte hoolida.
Niiet on parem üldse mitte kokku puutuda.
Kõik või mitte midagi, right?
Oh, ta naeraks end ogaraks sellise jutu peale.
Kui ma seda talle rääkima läheks, ma mõtlen.
Ta naeraks end puruks ja see ütlebki kõik.
Sest minu jaoks on asi vägagi tõsine.
Däämet.

♥ ♥ ♥

Uskumatu, alles nüüd jõudis pä'rale lõpuks,
Et meie pesamuna on kh nüüd suureks saanud
Ja lendab pesast välja :D
Okei, ma räägin nagu vanainimene siin,
Aga siiski...
Et nüüd ongi nii... Neil on mõlemal oma elud,
Oma suured ja tähtsad tegemised, iseseisvus...
Ja ma olen korraga nii uhke nende üle ja nii kade...
Ja loodan, et nad päris kaugele oma iseseisvuses ei lähe.
Ja üldse...
Ehk ongi aeg ka ise sellistele asjadele mõelda.
Ja üritada ka oma tiibu testida.
Ja vaadata, mis asjast saab.
Ja ma olen ikka nii meeletult ühke ja õnnelik nende üle.
Minu kõige lähedasemad.
Need, kellega koos ma olen terve oma teadliku elu veetnud.
Kellega meil on ookeanitäis ühiseid mälestusi,
Need, kes on mul alati olemas
Ja kellel mina kavatsen alati olemas olla.
Nemad on need, kes jäävad.
Ja vahel on küll selline kanaema tunne nende suhtes,
Tahaks pidevalt käekest hoida ja neid kogu maailma kurja eest kaitsta...
Aga samas teen ma kuratlikult head tööd seda varjates :D
Eehh.
Ja nüüd nad on juba suured ja lähevad ära
Ja jätavad mu siia emaga üksi.
OMG, oleks keegi seda mulle mõned aastad tagasi öelnud.
Ma olin nii otsustanud esimesel võimalusel igavesek kodust lahkuda
Ja isegi mitte jõulukaarti saata...
Ja siin ma nüüd siis olen.
Emaga kahekesi.
Hehh, räägi veel suurtest plaanidest :D

♥ ♥ ♥

Niiet hea ja halb,
Keeruline ja lihtne,
Ilus ja hirmus...
Kõik on väga läbipõimunud täna.