Kuidas ma lõpuks sain mööbli, kardina, toolikatted ja ühe lombaka jala...

Täna on olnud vahva päev. Murranguline isegi. Ma lihtsalt ärkasin nii tegusana üles, et riputasin kohe esimese hooga üles köögikardinad, kruvisin toolid lahti, panin neile uued seljatoekatted, ja kruvisin nad kokku tagasi. Loads of fun. 
Siis saabus vastu õhtut mu mööbel. Kaks meest tassisid tuppa mulle ka kogu selle kraami veel. Ja siis jäi ülejäänu minu teha. Esiteks oli meie uue diivani ja tugitoolide ümber selline kogus kilet, et sellest oleks vähemalt kolmele pensionärile kasvuhooned saanud. Teiseks, üksi on jube raske mööblit toas paika sättida ja nihutada. Ja siis ma lömastasingi oma vasaku jalalaba oma uue diivani all. Päris paistes on ikka. Natuke on valus ka. Pffftt. Üksi elamise rõõmud ja mured. Hetkeks olen ma igatahes jälle asjad korda saanud. Korter on juba täitsa hubane ja kodune :) Ma olen lihtsalt nii õnnelik :D No ausalt, istun oma uuel diivanil oma korras elutoas ja olen lihtsalt nii endaga rahul, et piinlik peaks olema :D
Vahepeal suutsin ma veel tekitada suurt furoori oma fesarisõprades, sest ma linkisin SEDA artiklit. Silly me. Näitab veelkord, et parem on selliste tundlike teemade puhul suu kinni hoida. Juba sellepärast, et selles küsimuses jagunevad arvamused nii maailmavaateliselt ja arusaamadelt erinevateks juba, et iga erinev arvamus on vale arvamus. Kuigi ma ise ütleksin, et ma saan täiesti aru mõlemast poolest. Ma lihtsalt isiklikult arvan, et miks peaks meid sellest jamast siin maailmas säästetama, kui teised sellega tegelevad. Karma, you know :) Ahh, tegelt mu arvamus on palju keerulisem, aga ma sain juba aru, et selle selgitamine võtab liiga palju sõnu :) Ja lõpuks ei tahagi ma ju kellegi arvamust muuta või tervet oma elu diskuteerides veeta, lihtsalt naaaaaatukene ülepingutatud on ehk see seisukoht, et kasvõi kodusõjani, aga pagulaste vastu. Või ma ei tea ka. Diskuteerida sel teemal ma vist isegi tahaksin, aga ainult argumenteeritult, et saaks mõlemapoolselt oma silmaringi laiendada. Aga kahjuks inimesed kipuvad jubedalt vihastama sel teemal ja sealt jookseb kõik juba rappa :D Mulle ei meeldi keset vaidlust avastada, et teine tahab mind vaikselt kööginoaga tappa... :D
Ja ega mind tegelikult ju ei huvita just see mingi tõekuulutamine või mingi ähmane VÕITMINE, ma olen lihtsalt alati natuke murelik, kui inimesed mingist teemast nii põlema lähevad, et enam ühtki teist seisukohta või arvamust ei tunnista. Sellistest radikaalsetest mõttelaadidest tuleb ainult paksu pahandust. Või tõesti: kodusõda ja riigipööret.
Ma tahaksin, et keegi ilma sülge ja isiklikke solvanguid pritsimata suudaks mulle arusaadavalt selgeks teha, mida me siis lõpuks kaitseme. Et see geograafiline punkt, kus ma sündinud olen, ei tohiks piirata MIND kui valget inimest minema ja omale paremat elu otsima, sest Eesti on vaene ja väike ja kibestunud ja kõik tunnevad kõiki. Aga samas, kui sul on olnud ebaõnn sündida kusagil Aafrika kõrbes, siis fakk juu, kui sa sealt kusagile liikuda tahad. Looduslik valik, mees, too bad. Et meil on täielik õigus minna kusagile, kus on soojem ja kõrgemad palgad ja inimväärsem elu, aga sina ära oma sõnnikuonnist liigu kuhugi. Sest ega meie meeste hulgas ei ole ju lurjuseid, kes lähevad välisriiki ainult kullapoode ja paadimootoreid röövima, meil on töökas ja agarad tüübid, kes orjavad palehigis võõrriigis, praktiliselt ehitavad selle oma tugevate valgete kätega üles. Sest meil on ausad ja tugevad ja targad Eesti mehed. A need seal, need tulevad laevatäite kaupa varastama ja röövima ja vägistama ja tapma, nagu Attila omal ajal. Seal on nad kõik meie abirahade ja blondide naiste peal väljas, mida muud nad tahavadki. Jajahhh.
No täitsa naerma ajab, kuidas kehtivad nii suured topeltstandardid, et inimesed ei saa enam isegi aru, kui arhailine see arusaam on :D No... Nojah. Nagu ma ütlesin. Mida mina ka tean. Lihtsalt... Mind vist häirib rohkem see radikaalsus kui miski muu. Kõik või mitte midagi. Valame verd ja kukutame valitsuse, sest see teeb kõik palju paremaks. Ja kui kaugele me sellega siis läheme? Piire lukku panna ei saa, pagana kohalikud tugevad ja vaikivad ja ausad eestlased tahavad ära minna, seda ikka peab lubama. Et keegi ainult teiselt poolt siia ei kolistaks, see on tähtis!
Ehhh. Ma panen teile hoopis oma värske kodu pilte. Vaadake ja kadestage SEDA :D

Raba mulle ka...

Ehk siis lugu sellest, kuidas me käisime koera jalutamas ja elasime selle käigus palju seiklusi läbi. 

Kõik algas kaunil pühapäevasel pärastlõunal, kui mulle kallid sõbrad külla tulid, kringlit tõid, üllatasid halbade uudistega, et meie kortermaja juures ei käigi talviti lumesahka, tuleb ise lund rookida (nagu vatttttt, milleks ma korterisse kolisin siis???? :D) ja tahtsid midagi põnevat teha. Noneh. Otsustasime loodusesse sõita, koera väsinuks jalutada ja ilusat pühapäeva nautida. Mõeldud-tehtud. 
Koer muidugi meie plaani positiivseid külgi ei näinud ja veetis sõidu esimese pooltunni ägisedes, puhkides, vingudes ja ilmselget surma oodates. Õnneks hoidsid tuju üleval naljad teemal: kui pilti poleks, siis arvaks häälte järgi, et raskelt ülekaalulised vanainimesed teevad seda va täiskasvanute asja. 
Esimene peatus: mere ääres. Kusagil Viinistu lähedal. Muul oli, väike rannariba, uurimiseks üks poollagunenud nõukogudeaegne rannakaitse rajatis. Ja vihm. Vihm oli. Tuul oli ka. Päris tugev. Puhus mu vihmavarju tagurpidi. Koer sai oma asja igatahes tehtud, märjaks saime ka, hea, et me piknikku polnud planeerinud, see poleks ilmselt kuigi ilus olnud. 
Istusime uuesti autosse. Koer määris ära mu autoistme. Aga noh, keda sa ikka süüdistad, et pole saunalina kaasa võtnud. Otsustasin, et tulevikuks panen ühe vana ja kulunud saunalina pagasnikusse, hea koera käppasid puhastada ja talle istmele alla laotada. Geniaalsed ideed tulevad ikka natuke liiga hilja. 
Olime juba peaaegu leppinud faktiga, et käime Loksal toidupoes ja sõidame koju tagasi. Noh, vihma kallas ja külm oli natuke ja... Aga Loksal tervitas meid äkki päikesepaiste. Ja suure nuputamise peale otsustasime, et ranna ja meretuulega me enam riskima ei hakka, lähme hoopis matkarajale. 
Viru raba tervitas meid sellise autode ja ekskursioonibusside hulgaga, et me esiti arvasime, et midagi eriti head on müügis mingi eriti hea hinnaga. Päris nii see polnud. Võtsime siis koera sappa ja hakkasime lonkima. Ma olin enamuse ajast ainuke koeraga inimene kogu matkarajal. Alles päris tagasiteel nägime veel üht neljajalgset matkajat. 
Minu üle viieteistkümnene notsu sai selle kokku umbes neljakilomeetrise jalutuskäiguga üllatavalt hästi hakkama. Arvestades, et ma polnud valmistunud, vett meil kaasas ei olnud näiteks. Tassima pidin ma teda ainult vaatetorni treppidest üles ja paaris kohas, kus kitsal laudteel meile teised vastu tulid. Ja ta astus ainult ühe korra laudteelt kahe käpaga maha. Otse märga samblasse. Ei tea, mida põnevat ta lähemalt näha tahtis. Natuke ei meeldinud meile ka need kahest kitsast lauast teed, mille keskel oli just parasjagu lai vahe, et mu koer sinna pidevalt ühe käpaga vahele mahtus. Aga kokkuvõttes olime me mõlemad täitsa tublid. 
Me ei olnud üldse parklast kaugel, kui ähvardavad vihmapilved silmapiirile ilmusid. Ja me olime ikka täitsa parklas peaaegu, kui need pilved meie kohale jõudsid. Ja sealt rahet hakkas alla tulema. Siinkohal on viieteistaastase pisikoeraga matkamine miinuseks: ta ei taha eriti mingit kiirkäiku teha, eriti matka lõpuosas. Ja ta on metsas, rabas ja rannas müttamisest piisavalt räpane, et kaenlasse teda ka haarata ei ihalda. Kokkuvõttes: me lihtsalt kannatasime rahe ära. Ja minu auto sai veel natuke mustemaks ja märjemaks, kuigi ma organiseerisin koerale ühe paberkoti istumise alla lõpuks. 
Ma needsin end muidugi igal sammul, et ma ei olnud ettenägelik ja jätsin oma fotoaparaadi koju. Kõik ilusad vaated on seega kuidagi mobiiliga üles võetud, aga see pole ikka see. Lubasime, et lähme lähiajal tagasi, koos vee ja fotoka ja muu varustusega. 
Tore oli. Kokkuvõttes. Lõbus. Ma ütlen ausalt, et ma olen siiani ikkagi täitsa vaimustuses sellest looduslähedasest elust siin :) No et meri on paari sammu kaugusel, matkaradadeni on äärmisel juhul pool tunnikest vaja autoga sõita, kõik on vaikne, naabrid lehvitavad sulle köögiakendest, kui sa mööda lähed, ja kuidagi pooljuhuslikult on alati keegi trepikojas, kui sina seal oled :D 
Täna peaks olema selle nädala kõige soojem ja päikeselisem päev. Mida sellega peale hakata? Tuleks ikka koer väinuks jalutada ju, siis magab paremini :D

           

Elust maal.

Meie elu on nii põnev, et endalgi hakkab halb. Alles eile: mina käisin linnas sõpradega lõunal, notsuka jätsin koju. Las õpib :D Ta on meil ju super hellik, hetkegi ei taha elada ilma, et end kellegi vastu litsuks. Linnas oli lõbus. Meie Avasta Eestimaad projekt kogub kenasti tuure. Kahjuks läks nii, et maikuu jäi päris vahele ekskurseerimise osas, aga selle eest on plaanis suvel läbi käia suuremad Eesti saared ja teha paaripäevane reis setumaa kanti kah :) Ma leidsin meile sellise nunnu ööbimiskoha, ma olen väga rahul :D Kui ära käime ja rahule jääme, siis jagan teiega ka. 
Igatahes, mina käisin lõunal. Päev oli soe ja istusime välikohvikus. Mina olin meie seltskonnast suht ainuke, kes oli aru saanud, et suvi on käes :D Jah, mina olengi see, kelle pärast inimesed kusagile Delfisse anonüümseid murekirju saadavad :D Igatahes seal ma istusin: lühikestes pükstes, lühikeses kleidis, sandaalides... Ja Maarjal oli nahktagi all kampsun, maika, sall kaelas, pikad püksid, saapad... :D No täitsa talv alles.
Kohe, kui Võsule tagasi jõudsin, tegin koeraga leppimiseks pikema jalutuskäigu. Võtsin ta aga rihma otsa ja läksime promeneerima. Päike paistis, männid mühisesid, meri kohises... Ähhh, idüll! Päris pikalt lonkisime, randa ei julgenud ma oma karvapalliga päris ronida, seepärast jäi ka veetemperatuuri kontrollimine ära, aga saime kena trenni. Ja viieteistkümnese kohta pidas notsik ka superhästi vastu! Sörkis nagu noor poni.
Ega me peale jalutuskäiku pikalt saanudki kodus olla. Juba tuli kõne Rakverest. Kuna kell oli juba üheteist ringis, siis muidugi tuli koer kaasa haarata. Noh, kes siis seiklustele ära ütleb... Kokkuvõttes võin öelda: me saime teise kena jalutuskäigu öises Rakveres ka, koer pidi mõned korrad peaaegu iseseisvat linlase elu alustama, aga viimasel hetkel saime me ta ikka kätte. Paar retke öistel surnuaedadel, pikad jutud, pikad autosõidud... Mul oli tore, koeral nii tore ei olnud, tema meil autoreise ei fänna :D Aga kui me lõpuks peale põgusat kohtumist politseipatrulliga kell kolm öösel koju saabusime, olime me mõlemad üsna läbi. Aga rahul ka. Ja uni tuli magus. See Võsul elamine ei pruugigi nii halb asi olla :)

Is this a house, is this a home...

Mu elu on igav ja põnev täpselt ühtaegu. Mõtteid ja ideid on nii palju, aga motivatsiooni on jube vähe. Kogu aur on kulunud pakkimisele, koristamisele, remondile, kolimisele... Jah, see on tõsi, kes veel ei teadnud :) Meil notsuga on uus crib. 
Elame nüüd Võsu metsades. Merele lähedal. Vaikne on siin. Ja kui kunagi korteri korda saab, siis olen ma täitsa kindel, et see saab olema üks ütlemata mõnus koht, kus kirjutada ja uneleda. Ma tahan siin juba seenele minna. Võib-olla mustikale isegi. Ma tahan matkaradasid avastada. Ja rannamändide all koeraga jalutada. 
Siiani olen ma ainult prügi kottidesse pakkinud, ära vedanud, seinu värvinud, koristanud, üritanud mitte oma jalgu murda kõigi nende potsikute ja pampude otsas, mis korteris laiali on... Ja püüdnud kuidagi rahulikuna püsida :) 
Imelik. Ma arvasin, et kui see aeg kord käes on... Kui kodu lähebki müügiks ja tuleb välja kolida, siis ma kindlasti võtan seda jube raskelt. Et hiljemalt siis, kui tuleb võtmed ära anda ja uks enda taga kinni tõmmata, siis ma vesistan nagu titt. Ja... Mitte midagi. Igatahes mitte pisarate mõttes. Ühtki patja pole ma veel nätskeks nutnud ega midagi. Ootan ainult seda aega, kui uus kodu korda saab. Üritan naabritele head muljet jätta, kuigi minu koeraga on see veits keeruline :D
Ega mul suurt muud raporteerida polegi. Kogu elu keerleb hetkel remondi ja korteri ja sisustuse ümber. A ma võin teile pilte näidata! :D Voila!

Viimased asjad.

Meie esimene õhtu uues kodus.

    

I was just looking for something

Ma küsisin Sinult kunagi, miks Sa siin oled. Miks Sa tulid. Ja Sa ütlesid: "Aga kuhu mujale ma minna oleksin saanud?" Siis armastasin ma Su vastust. Nagu oleksin mina kogu maailmas ainuke märkimisväärne sihtpunkt. Ainuke tõsiseltvõetav saabumispaik. Ja ma olin õnnelik.
Ma küsisin Sinult kunagi, miks Sa mind armastad. Kuidas sa seda tead. Ja Sa ainult vaatasid mind. Sa ütlesid: "Kui sa seda küsima pead, siis ei tea sa, mis on armastus." Ma olin Su vastusest segaduses. Miks ei andnud Sa mulle ühtki põhjust? Miks Sa ei vastanud mu küsimusele? Nüüd ma tean.
Ma ootasin kunagi Sinu puudutusi. Ja neid oli alati liiga vähe. Miks Sa ei hoidnud mu kätt? Miks Sa ei lükanud mu juukseid kõrva taha? Miks Sa mind ei kallistanud? Aga ma ütlesin ainult: "Ära tee." Sa ei saanud aru. Ja ma ei osanud enam selgemalt öelda.
Ma vaatasin Sind. Pidevalt. Peaaegu alati, kui Sa tähele ei pannud. Ma tahtsin Sind tunda. Ma tahtsin teada, mida Su silmad räägivad. Ma tahtsin osata Sind lugeda. Ma ei õppinud kunagi.
Ma küsisin Sinult, miks. Miks Sa ära lähed. Mida ma tegin. Sa ei keeranud isegi ringi. Jah, ma nutsin.Veel kaua.
Ma ootasin terve igaviku, et Sa küsiksid: "Miks sa mind armastad? Kuidas sa seda tead?" Ja ma oleksin silitanud Su juukseid ja öelnud: "Sest ma NÄEN Sind." Aga sa ei küsinudki. Võib-olla Sa siis teadsid, mis on armastus. Võib-olla mina siis ei teadnudki.

Does it ever drive you crazy..

Ma ei oska enam kirjutada. Või siis, et ma oskan kirjutada ainult oma deprekast. Ja sellest ma kirjutada enam ei taha :) 
Elu on müstiline. Päriselt. Ainus, millele ma viimasel ajal mõelnud olen, on see, et iga väike inimene on terve maailm. Ja kui temaga midagi juhtub, siis üks maailm puruneb. Sest sa võid olla kõigest pisike mutrike suures süsteemis, aga pärids suur osa sellest süsteemist lõpetab töö, kui sa äkki ära kaod. Kui paljusid sa tegelikult oma elu jooksul puudutad. Kui paljusid mälestusi, ideid, lootusi ja plaane ei oleks kunagi olemas olnudki, kui sind ei oleks. Seega, ära ütle, et sa pole oluline. Sa oled terve maailm. Terve süsteem. 
Minu elu saab varsti üles juuritud ja täiesti uue pöörde. Ma valetaksin, kui ütleksin, et ei ole mures. Ikka olen. Ja mõnes mõttes saan ma aru, et paljudes muutustes olen ma ise süüdi. Et ma ei suhtle ja ei oska rääkida ja kurta. Aga samas... Las siis ollagi kõik uus. Uus kodu, uus algus, uus seltskond. Või nagu hetkel: üldse mingit seltskonda :D Ma lihtsalt ei saa praegu enam suurema ülekoormusega riskida. Ja siis on parem juba eemale hoida. Kuigi, kui keegi peaks tahtma kell kolm öösel kusagilt kaugelt siia minu juurde sõita ja koos vaikida, siis sellest pakkumisest ma ära ei ütleks. Hull väsimus on. Mitte niivõrd mentaalne väsimus isegi, vaid reaalne - füüsiline väsimus. Pidevalt tahaks magada. Ja vähem mõelda. Ja vähem igatseda. Ja vähem muretseda. Ja rohkem armastatud olla :D 
Maailm on suur ja natuke õudne koht. Asjad võivad hetkega muutuda. Lihtsalt... Üks telefonikõne, üks moment, üks juhuslik juhuste kokkulangemine... Ja kõik see, mida me oleme alati teadnud ja loomulikuks pidanud, on tundmatuseni muutunud. 
Hoia ennast. Hoia oma maailma. Hoia minu oma ka. Sest meie universumid on tihedalt läbipõimunud :) 

 

Raamatud, raamatud, raamatud!!!

Kuna meil on veel selle aastanumbri sees kolimine plaanis, siis toimub pidevalt väikestviisi sorteerimine, et saaks juba praegu maja tühjemaks. Noh, täna jõudis järg siis raamaturiiuliteni. Ja meil on igasugust põnevat kraami pakkuda! Pühapäeval toimub Rakvere spordikas tasuta raamatute laat, eks palju saab sinna viia, aga kui oleks juba enne huvilisi... Sest ma sain terve riida kokku igasuguseid teoseid, mis meie riiulitest välja praagitud :)
Ühesõnaga, mul on fotosid. Visake pilk peale, kui keegi tahab, et ma saadaksin talle näiteks pakiautomaati kusagile, siis andke teada. Saatmise eest ma tahaks iseenesest rahakest ka. Raamatute eest tingimata ei taha, aga ära ka ei ütle, võite oma südametunnistuse häält kuulata. Leiame meie raamatukogule uued ja armastavad kodud! :)

Ma ütlen kohe ausalt, et ma kõigist ei viitsinud isegi pilti teha, aga siin on suurem osa meie ärasaadetavast kirjasõnast. Veel on suur hunnik kokaraamatuid, osad nõukaaegsed, osad uuemad... Ja veel.. Värke :D Igaühele midagi. Avaldage soovi, nädalake on aega otsusele jõuda ja tellida, saadame teile lähimasse pakiautomaati! :D Või kes soovib, võib tulla Rakverre ise tuhlama ja valima. Võõrustame rõõmuga kõiki raamatuhuvilisi! :D

P.S. Esimesel fotol nähtav The Happiness Project on huvilisele ära antud :)

Need raamatud on kõik inglise keeles.

Midagi õppuritele. Ja meie kultuuritolmune ENEde sari.

Veel midagi õppuritele!

Meie Loomingu ladu.

Ranting all the way..

Ma näen öösiti maailma kõige kummalisemaid ja elavamaid unenägusid. Ma unistan helehallist tüllseelikust. Ma nosin tablette. Ma üritan kõike koos hoida. Ma loen kilode kaupa raamatuid. Ma lükkan paratamatut edasi. Ma pole täiuslik, aga olgu neetud kõik teised, kes seda väita julgevad. Ma armastan ennast, aga vahel sellest ei piisa. Ma kirjutan armastuslaule mittekellelegi. Ma loodan, et mõned neist jõuavad kunagi sinuni, sest igaüks väärib seda, et talle vähemalt üks ood pühendataks. Ma vaatan maailma läbi roosade prillide. Ma olen küüniline ja realistlik.
Viimasel ajal vaatan ma enda ümber ringi ja ei ole päris kindel, mis toimub. Mis inimestel viga on? Jah, ma saan aru, et meie, paksud, ei tohiks tervislikus mõttes paksud olla. Ma saan aru, et kui ma kunagi diabeedi ja metallist põlvekedrad saan, siis ei suuda ma seda kunagi keskmisele maksumaksjale tasuda. Ma saan aru, et minu võdisev keha šokeerib praktiliselt kõiki, kes mind suviti lühikestes kleitides nägema peavad. Aga... Te saate ju ikka aru, et te nõuate mult, et ma ennat vihkaksin? Ma saan aru, et teie võite seda teha. See on teie õigus. Aga... Kui ma ennast samamoodi jälestaksin nagu keskmine inimene tänavalt, siis ei jääks mulle ju mitte midagi. Sest mis ma oleksin, kui ma ei suuda taluda mõtetki iseendast? Kuidas ma elaksin? Ja tegelikult, olgem ausad, teid ei häirigi nii väga mu võdisev keha ja kokkukleepuvad reied, te vihkate kõige rohkem mõtet sellest, et ma võiksin üritada selle kõigega rahul olla. Et ma võiksin ennast aktsepteerida, kui teie seda teha ei suuda. Aga kuidas siis asjad paremaks saavad minna, kui ma vihkan ennast nii väga, et ma ei suuda ennast peeglist vaadata? Te ei saa aru, mida te mulle soovite. Või siis saate. Aga soovite ikkagi. Igatpidi kuidagi julm olukord. Meenutab natuke põhikooli. Miks ma ei võiks ennast armastada? Miks ma ei võiks endaga rahul olla? Sest, olgem ausad, seda enesearmastust võib ka rakendada ainult teatud piirini. Mitte KEEGI ei armasta ennast IGA PÄEV. Ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas keegi üldse suudab eksisteerida kehas, mida ta üdini jälestab. Jah, ma võin üritada seda muuta. Aga muutused võtavad aega. Aega, mida ma veedan mingis meelheites ja vihas ja põlguses... Selliselt veedetud aeg kipub üsna lühikeseks jääma. Keegi ei suuda aastate kaupa kannatada. Või pimedas keldris elada, kuni võib sirge seljaga avalikkuse ette ilmuda. Ma võin teid lohutada: ma ei vihka ennast, aga mul on sellest hoolimata terve koorem probleeme, millega ma pidevalt oma pead vaevan ja mis mind piiritult masendavad. Vähemalt ei ole ma õnnelik, kui see teid aitab :D 
Ma ei saa sellisest suhtumisest aru. Inimesed TAPAVAD ennast selliste sapisülgamiste pärast. Reaalsed, noored, ilusad, armsad inimesed. SUREVAD. Sest nad on ümbritsetud mingist sõnadetulvast, mis pidevalt rõhutab, kuidas nad ei ole piisavalt head, piisavalt ilusad, piisavalt saledad, piisavalt armsad, piisavalt... Nad lihtsalt ei ole piisavad. Ja hoidku jumal selle eest, et mõni hull julgeks piiksatada, et tegelikult on kõik hästi ja paksud/tumedanahalised/geid/transseksuaalid/........ on täitsa normaalsed inimesed ja võiksid vabalt edasi elada. Siis saavad kõik topelt. 
Miks me seda teeme? Mida see meile tegelikult annab? Kas me elame sellega mingeid lapsepõlvekomplekse välja? Et põhikoolis ei saanud veel piisavalt hambaid teritada, keskas pidi juba nagu inimeseks hakkama ja keelt hammaste taga hoidma, aga nüüd, internetis, anonüümselt, peab maailm tõde kuulma ja pattu kahetsema. Ja fakit, saagu looduslik valik, kui ausat tõde välja ei kannata, siis pane jah, nöör kaela, ainult tugevamad jäävad ellu ja toodavad järglasi, pole meil mingeid muidusööjaid ja nõrku vaja. Hamstrid söövad ka oma kolmejalgsed järglased ära. Hõrendame aga hoolega nende ridu, kes Sports Illustratedi kaanele ei sobi. 
Ma tahaksin vahel karjuda suurest frustratsioonist. Jah, ma olen paks. Ja pikk nagu mastimänd. Ja ma kannan stilettosid ja miniseelikuid ja lühikesi pükse ja päevitusriideid. Ma olen see inimene, kelle pärast need anonüümsed tõekuulutajad ei saa lahtiste silmadega tänaval käia. Mina saan sellega hakkama. Aga kusagil on keegi, kes on lihtsamini mõjutatav, kes on haavatavam, kes on õrnahingelisem. Ma mäletan küll seda põhikooliaega, kui ma iga jumala päev nuttes koolist koju lonkisin ja olin kindel, et terves maailmas pole MITTE KEDAGI, kes mind kunagi kasvõi neutraalse pilguga vaadata võiks. Ma olin koletis. Suur, pikk, kandsin viigipükse ja suuri kampsuneid, sest lahedad ja noortepärased asjad ei läinud mulle selga. Ja mul olid puust suusad kui kõigil teistel olid plastikud! Ja mul ei olnud Britney Spearsi kassette! Ja mul olid juba seitsmendas klassis rinnad! Ja mul oli iga päev süda paha, kui ma kodust välja läksin. Sest ma olin lehm. Vanaema. Karu. Sumo. Ma olin neliteist aastat vana. Ja ma lootsin iga päev, et järgmist enam ei tuleks. Et mul ei ole iialgi ühtki sõpra. Et maailm jälestab mind. Muidugi läksin ma peale kooli koju, nutsin, ja sõin ära terve pätsi saia. Sest ega ma ometi pärast kooli kusagile huviringi ei läinud. Trenni?? Ma ei väärinud maailmale näitamist. Ma tahtsin ainult kodus suletud kardinate taga pisaraid valada ja surmast unistada. Kõik muu oli minusugusele liiga hea.
Ma ei tea, kas tõekuulutajad saavad väga selgelt aru, mida nad teevad, aga peavadki sellist asja õigeks. Sellist elu õigeks. Sellist valu õigeks. Või ei saa nad mitte millestki aru ja lahmivad tühja. Saage aru, iga sõna, mida te ütlete, jääb kellelegi terveks eluks meelde. TERVEKS ELUKS, olge te neetud! Saate aru, kui raskeks see sõnakoorem mingil hetkel muutub???? Kui kuradi võimatu on selle alt veel midagi muud näha? Ma tahaksin vahel karjuda. Vihast. Uskumatusest. Abitusest. Ja mitte enda pärast. Vaid selle 14-aastase tüdruku pärast, kes ei julgenud pärast kooli toast välja minna. Kes ei julgenud hommikuti kooli minna. Kes kartis tervet maailma, sest maailm vihkas teda. Selle lapse pärast, kellel ei olnud mitte ühtki sõpra. Ja kes selle asemel, et mängida ja joosta ja naerda ja tantsida, lootis, et iga päev jääks tema viimaseks. Fuck you, tõekuulutajad. Ma võin teie kõrgemate tõekspidamiste järgi ju patune olla, aga teie pole need, kes mulle lunastust peaksid jagama.