Kõik algas kaunil pühapäevasel pärastlõunal, kui mulle kallid sõbrad külla tulid, kringlit tõid, üllatasid halbade uudistega, et meie kortermaja juures ei käigi talviti lumesahka, tuleb ise lund rookida (nagu vatttttt, milleks ma korterisse kolisin siis???? :D) ja tahtsid midagi põnevat teha. Noneh. Otsustasime loodusesse sõita, koera väsinuks jalutada ja ilusat pühapäeva nautida. Mõeldud-tehtud.
Koer muidugi meie plaani positiivseid külgi ei näinud ja veetis sõidu esimese pooltunni ägisedes, puhkides, vingudes ja ilmselget surma oodates. Õnneks hoidsid tuju üleval naljad teemal: kui pilti poleks, siis arvaks häälte järgi, et raskelt ülekaalulised vanainimesed teevad seda va täiskasvanute asja.
Esimene peatus: mere ääres. Kusagil Viinistu lähedal. Muul oli, väike rannariba, uurimiseks üks poollagunenud nõukogudeaegne rannakaitse rajatis. Ja vihm. Vihm oli. Tuul oli ka. Päris tugev. Puhus mu vihmavarju tagurpidi. Koer sai oma asja igatahes tehtud, märjaks saime ka, hea, et me piknikku polnud planeerinud, see poleks ilmselt kuigi ilus olnud.
Istusime uuesti autosse. Koer määris ära mu autoistme. Aga noh, keda sa ikka süüdistad, et pole saunalina kaasa võtnud. Otsustasin, et tulevikuks panen ühe vana ja kulunud saunalina pagasnikusse, hea koera käppasid puhastada ja talle istmele alla laotada. Geniaalsed ideed tulevad ikka natuke liiga hilja.
Olime juba peaaegu leppinud faktiga, et käime Loksal toidupoes ja sõidame koju tagasi. Noh, vihma kallas ja külm oli natuke ja... Aga Loksal tervitas meid äkki päikesepaiste. Ja suure nuputamise peale otsustasime, et ranna ja meretuulega me enam riskima ei hakka, lähme hoopis matkarajale.
Viru raba tervitas meid sellise autode ja ekskursioonibusside hulgaga, et me esiti arvasime, et midagi eriti head on müügis mingi eriti hea hinnaga. Päris nii see polnud. Võtsime siis koera sappa ja hakkasime lonkima. Ma olin enamuse ajast ainuke koeraga inimene kogu matkarajal. Alles päris tagasiteel nägime veel üht neljajalgset matkajat.
Minu üle viieteistkümnene notsu sai selle kokku umbes neljakilomeetrise jalutuskäiguga üllatavalt hästi hakkama. Arvestades, et ma polnud valmistunud, vett meil kaasas ei olnud näiteks. Tassima pidin ma teda ainult vaatetorni treppidest üles ja paaris kohas, kus kitsal laudteel meile teised vastu tulid. Ja ta astus ainult ühe korra laudteelt kahe käpaga maha. Otse märga samblasse. Ei tea, mida põnevat ta lähemalt näha tahtis. Natuke ei meeldinud meile ka need kahest kitsast lauast teed, mille keskel oli just parasjagu lai vahe, et mu koer sinna pidevalt ühe käpaga vahele mahtus. Aga kokkuvõttes olime me mõlemad täitsa tublid.
Me ei olnud üldse parklast kaugel, kui ähvardavad vihmapilved silmapiirile ilmusid. Ja me olime ikka täitsa parklas peaaegu, kui need pilved meie kohale jõudsid. Ja sealt rahet hakkas alla tulema. Siinkohal on viieteistaastase pisikoeraga matkamine miinuseks: ta ei taha eriti mingit kiirkäiku teha, eriti matka lõpuosas. Ja ta on metsas, rabas ja rannas müttamisest piisavalt räpane, et kaenlasse teda ka haarata ei ihalda. Kokkuvõttes: me lihtsalt kannatasime rahe ära. Ja minu auto sai veel natuke mustemaks ja märjemaks, kuigi ma organiseerisin koerale ühe paberkoti istumise alla lõpuks.
Ma needsin end muidugi igal sammul, et ma ei olnud ettenägelik ja jätsin oma fotoaparaadi koju. Kõik ilusad vaated on seega kuidagi mobiiliga üles võetud, aga see pole ikka see. Lubasime, et lähme lähiajal tagasi, koos vee ja fotoka ja muu varustusega.
Tore oli. Kokkuvõttes. Lõbus. Ma ütlen ausalt, et ma olen siiani ikkagi täitsa vaimustuses sellest looduslähedasest elust siin :) No et meri on paari sammu kaugusel, matkaradadeni on äärmisel juhul pool tunnikest vaja autoga sõita, kõik on vaikne, naabrid lehvitavad sulle köögiakendest, kui sa mööda lähed, ja kuidagi pooljuhuslikult on alati keegi trepikojas, kui sina seal oled :D
Täna peaks olema selle nädala kõige soojem ja päikeselisem päev. Mida sellega peale hakata? Tuleks ikka koer väinuks jalutada ju, siis magab paremini :D
1 comment:
Head pildid ;)
Post a Comment