Kuidas ma Rakvere Teatri lava all käisin, ja Jane Eyre'i kleiti näppisin

Igasuguseid toredaid asju saab teha, kui sa oskad otsida või juhuslikult peale satud. Meil oli eile Maarjaga lõuna kokku lepitud, polnudki kaua näinud ja mul oli talle jalanõusid anda :D 
Istusime siis paar tundi Inglise Pubi aias, luristasime smuutisid, lobisesime sajast ja ühest asjast, aga tegelikult ootasime, et kell viis saaks, et võiks Rakvere teatri juurde sõita ja uurida, mida kujutab endast kella poole kuueks Rakvere linnapäevade raames välja kuulutatud ekskursioon ja loeng teatrimäe ajaloost. Maarja arvas vist, et see on umbes tunnipikkune. Mina olin lahkem ja mõtlesin, et no poolteist äkki. Lõpuks kappasime me mööda teatrit ja parki kolm tundi. KOLM TUNDI! I mean really...
Aga jube põnev oli ka. Ma ei hakka siinkohal ajalugu ümber jutustama, aga no mina sain kõvasti targemaks. PLUSS, ega iga päev ei lasta lihtsat inimest teatrilavale, lava alla, kostüümilattu (no sinna tegelt vist lastakse ka, kui sa oled nõus midagi laenutama..), proovisaali, garderoobidesse... :D Ühesõnaga ma olen päris vaimustuses. 
Muidugi ei võtnud ma jälle oma fotokat kaasa. Ma mõned pildid üritasin küll teha, aga mu mobiil ei armasta kohti, kus pole ideaalseid valgustingimusi. Ma võin teile paar fotot riputada, aga ma hoiatan, need võivad silmist vere välja võtta :D
Ma võin veel öelda, et kostüümiladu oli mu lemmik, sest ma otsisin üles kõik vähegi tuttavlikud Jane Eyre'iga seotud kostüümid ja näppisin need korralikult läbi. Damn, kui ma Maarika Mesipuust nii palju numbreid suurem poleks, siis ma laenutaks selle kleidi koju ja kannaks õhtuti elutoas :D 
Igati korda läinud oli see päev minu meelest, kuigi kodus sain ma õhtul sellist sõimu, et maa oli must. Mul on aegajalt tunne, et mu koer istub kodus nagu omandihimuline naine, ja kui ta käpad panni võtma ulatuksid, siis ma saaksin tappa ka :D Juba teist korda avanes õhtul kell kümme umbes selline pilt: mina hiilin kikivarvul trepist üles, keeran ukse üüüüüüliiivaikselt lahti... Avan korteriukse, garderoobikapi nurga tagant vaatab mind juba habetunud nägu. Ootas. Kaks sekundit on haudvaikust. Siis algab lärm. See kestab korralikud kaks minutit. Isegi teel õue suuda ta trepikoja kajama panna, et kogu maja ikka teaks, milline hooletu ja tundetu põrsas ma olen :D 
Enne, kui otsad kokku tõmbame, on mul veel teoreetiline küsimus: kes tahaks mõni õhtu minu juurde tulla ja Jane Eyre'i läbimängu teha, ma võin teksti ise anda? :D