I was just looking for something

Ma küsisin Sinult kunagi, miks Sa siin oled. Miks Sa tulid. Ja Sa ütlesid: "Aga kuhu mujale ma minna oleksin saanud?" Siis armastasin ma Su vastust. Nagu oleksin mina kogu maailmas ainuke märkimisväärne sihtpunkt. Ainuke tõsiseltvõetav saabumispaik. Ja ma olin õnnelik.
Ma küsisin Sinult kunagi, miks Sa mind armastad. Kuidas sa seda tead. Ja Sa ainult vaatasid mind. Sa ütlesid: "Kui sa seda küsima pead, siis ei tea sa, mis on armastus." Ma olin Su vastusest segaduses. Miks ei andnud Sa mulle ühtki põhjust? Miks Sa ei vastanud mu küsimusele? Nüüd ma tean.
Ma ootasin kunagi Sinu puudutusi. Ja neid oli alati liiga vähe. Miks Sa ei hoidnud mu kätt? Miks Sa ei lükanud mu juukseid kõrva taha? Miks Sa mind ei kallistanud? Aga ma ütlesin ainult: "Ära tee." Sa ei saanud aru. Ja ma ei osanud enam selgemalt öelda.
Ma vaatasin Sind. Pidevalt. Peaaegu alati, kui Sa tähele ei pannud. Ma tahtsin Sind tunda. Ma tahtsin teada, mida Su silmad räägivad. Ma tahtsin osata Sind lugeda. Ma ei õppinud kunagi.
Ma küsisin Sinult, miks. Miks Sa ära lähed. Mida ma tegin. Sa ei keeranud isegi ringi. Jah, ma nutsin.Veel kaua.
Ma ootasin terve igaviku, et Sa küsiksid: "Miks sa mind armastad? Kuidas sa seda tead?" Ja ma oleksin silitanud Su juukseid ja öelnud: "Sest ma NÄEN Sind." Aga sa ei küsinudki. Võib-olla Sa siis teadsid, mis on armastus. Võib-olla mina siis ei teadnudki.