Elu on müstiline. Päriselt. Ainus, millele ma viimasel ajal mõelnud olen, on see, et iga väike inimene on terve maailm. Ja kui temaga midagi juhtub, siis üks maailm puruneb. Sest sa võid olla kõigest pisike mutrike suures süsteemis, aga pärids suur osa sellest süsteemist lõpetab töö, kui sa äkki ära kaod. Kui paljusid sa tegelikult oma elu jooksul puudutad. Kui paljusid mälestusi, ideid, lootusi ja plaane ei oleks kunagi olemas olnudki, kui sind ei oleks. Seega, ära ütle, et sa pole oluline. Sa oled terve maailm. Terve süsteem.
Minu elu saab varsti üles juuritud ja täiesti uue pöörde. Ma valetaksin, kui ütleksin, et ei ole mures. Ikka olen. Ja mõnes mõttes saan ma aru, et paljudes muutustes olen ma ise süüdi. Et ma ei suhtle ja ei oska rääkida ja kurta. Aga samas... Las siis ollagi kõik uus. Uus kodu, uus algus, uus seltskond. Või nagu hetkel: üldse mingit seltskonda :D Ma lihtsalt ei saa praegu enam suurema ülekoormusega riskida. Ja siis on parem juba eemale hoida. Kuigi, kui keegi peaks tahtma kell kolm öösel kusagilt kaugelt siia minu juurde sõita ja koos vaikida, siis sellest pakkumisest ma ära ei ütleks. Hull väsimus on. Mitte niivõrd mentaalne väsimus isegi, vaid reaalne - füüsiline väsimus. Pidevalt tahaks magada. Ja vähem mõelda. Ja vähem igatseda. Ja vähem muretseda. Ja rohkem armastatud olla :D
Maailm on suur ja natuke õudne koht. Asjad võivad hetkega muutuda. Lihtsalt... Üks telefonikõne, üks moment, üks juhuslik juhuste kokkulangemine... Ja kõik see, mida me oleme alati teadnud ja loomulikuks pidanud, on tundmatuseni muutunud.
Hoia ennast. Hoia oma maailma. Hoia minu oma ka. Sest meie universumid on tihedalt läbipõimunud :)
No comments:
Post a Comment