Mul on probleem...

Ma alustan sellest, et me käisime Artiga eelmisel nädalavahetusel Pärnus. Kõik oli tore, sai kõvasti lobiseda ja teatris käia ja lebotada ja... Väljas süüa. Siit ka mu probleem: pärast mu 10-päevast suhkruvaba väljakutset oli ikka üsna jube olla, kui ma Pärnus paar päeva järjest pastat ja maiustusi ja muud head-paremat olin puginud. Ma olin tegelikult päris ehmunud. Sest tunne oli vastikult raske ja uimane. Muidugi kolistasin ma koju jõudes ka otse toidupoodi ja need asjad, mille järgi mul kogu mu kümnepäevase väljakutse ajal üldse isu ei olnud, olid nüüd vastupandamatud. Noh, ma peaaegu ei jõudnud kogu seda süsivesikute ja suhkrute hunnikut koju tassidagi, mis ma kokku ostsin :D 
Ma ei tea, milles asi, äkki ma kujutan lihtsalt ette, aga ma püüan nüüd vaikselt oma suhkru- ja süsivesikuvaesesse rutiini tagasi saada. Üsna keeruline on. Kui vahepeal oli mõtetest juba kadunud see harjumus, et peale sööki peab ikka magustoitu ka saama, ja poes ei hakanud igasugused jäätised-kummikommid-saiatooted ja värgid silmagi, siis nüüd on neelud päris tugevad. Tahaks ikka pehmeid juustukukleid ja kommi ja kokakoolat. Nagu võõrutusravi oleks nullist uuesti alustanud :D 
Aga ausalt, ma tundsin end palju paremini, kui ma igasuguseid saiu-kukleid-võikusid omale iga päev sisse ei ajanud ja kommikottide asemel kuivatatud puuvilju sõin näiteks. Mul polnud ju viimasel neljal päeval ületamatult raske isegi kogu magus üldse menüüst välja jätta! Ehh. 
Aga Pärnu oli tore. Birx magas enamuse ajast üht või teist väsimust välja, meie Artiga siis ragistasime, panime ta kuusepuud kokku, riputasime uksepärja üles, süütasime advendiküünlaid, käisime poes, vahetasime lambipirne :D Ma ütleksin, et me olime päris asendamatud inimesed, väga üllatavad olid need kuulujutud hiljem, et Birx ei jõudnud esmaspäeval ära oodata, et me minema tõmbaksime... Ei mingit tänu :D
Ma panen teile mõned reisipildid ka. Ja looduspildid, mis ma teel tegin. Et te saaksite nautida meie toredat puhkust lõuna-Eestis :)