Kui ma vahel ööd läbi üleval olen, siis mõtlen ma sulle. Ja loodan, et kõik on hästi. Sest juba ammu ei tunne ma endal õigust sulle läheneda ja küsida. Kuidas läheb? Mida sa teed? Kas sa istud vahel öösiti üleval ja mõtled mõnikord minule?
Jõulud on kohe siin. On vaikuse ja rahu ja meenutamise ja armastuse aeg. Kui vedanud mul elu on! Kui õnnelikuks võin ma end pidada, hoolimata kõigist pisaratest ja meeleheitest ja pimedusest... Sest kõigest hoolimata saan ma kindel olla, et ma olen tundnud maksimaalselt, ma olen armastanud suurelt, olen oma südamest viimase välja pigistanud. Ja täpselt nii armastasin ma sindki. Maksimaalselt. Kogu oma südamega. Sellist armastust ei saa välja lülitada. Sellise armastuse kajad kestavad igavesti.
Ma ei ole sellele varem mõelnud, aga naljakal kombel on mu elu pidevalt suurem kui selle liidetavate summa. Kui hetkest hetke tunnen ma tihti lootusetust ja igatsust ja meeleheidet, kui jooksvalt on mul enamasti tunne, et ma ei ole ju tegelikult mitte midagi. Ma ei ole kuhugi jõudnud, ma pole midagi saavutanud, ma lihtsalt hõljun juba aastaid samas paigas... Siis kokkuvõtteid tehes pean ma alati tunnistama, et tegelikult olen ma õnnelik olnud. Mul on vedanud. Ja isegi mu igatsused ja pisarad on enamasti väljendanud lihtsalt väga-väga suuri positiivseid tundeid.
Keegi küsis minult veidi aega tagasi, et miks ma siiani üksik olen. Kas ma pole siis kunagi armunud olnud? Ja ma pidin vastama: ma olen pidevalt armunud. Kellessegi või millessegi olen ma jooksvalt armunud igal hetkel. Sest armastus on ainus, mis mind käimas hoiab. Mul on vaja seda vaimustust ja põlemist. Aga minu elus ei ole veel olnud sellist hetke, kus ma oleksin tahtnud oma armumise objekti "kodustada" või omada. Ma põlen, jah, ma hoolin ja armastan ja valutan, aga ma ei suuda end sundida kedagi oma sõnade ja tegudega enda külge aheldama. Ma olen juba ammu aru saanud, et inimestel tuleb lasta tulla ja minna. Ja neid ei saa kinni hoida. Isegi kui vahel salaja tahaks. Ja ma ei leia tegelikult, et ma oleksin üksik. Või mitte armastatud. Ma usun, et ma olen tegelikult väga armastatud. Isegi, kui osa sellest armastusest on muutunud ähmasteks kajadeks ja vaikseteks mõteteks kell kaks öösel. Jah, paljud mu inimesed on edasi liikunud ja kadunud. Aga mina mäletan. Ja ma usun, et tegelikult mäletavad nemad mind ka. Ma lihtsalt ilmselt ei saa mitte kunagi teada, kui harva või tihti nad öösiti üleval passivad ja mõtlevad samuti nagu mina: aga mis oleks, kui...
Jooksvalt ma lihtsalt pidevalt imestan, kui harva me tegelikult ütleme inimestele: ma armastan sind. See tundub kuidagi liiga oluline avaldus, et seda kõva häälega välja öelda. See tundub tegevat meid liiga haavatavaks. Ja mis saab veel siis, kui sellele avaldusele samaga ei vastata... Isegi, kui selle mõte ei ole romantiline või mingite konksudega, lihtsalt... Ikkagi.
Sellepärast ma otsustasingi juba mõnda aega tagasi, et ma ei hoia neid sõnu enam endale. Ma lihtsalt pean teadma, et ma olen need sõnad kellelegi andnud. Ma pean teadma, et ükskõik mis, ma olen teinud selle sammu, ma olen teinud end haavatavaks, ma olen teinud end arusaadavaks. Ja vastused varieeruvad, aga enamasti saan ma aru, muudavad armastusavaldused inimesed ebalevaks ja häbelikuks :D Paljud püüavad teema naljaks pöörata, enamus ei vasta samaga, paljud on lihtsalt tasa... Isegi, nagu ma ütlesin, kui jutt käib armastusest, mitte armumisest. Kui jutt käib lihtsalt suurest ja soojast ja platoonilisest tundest, mitte lastest ja abielust ja neljatoalisest korterist Õismäel. Mul on nii palju inimesi, kes pole mulle kunagi neid sõnu tagasi andnud, nad lihtsalt lasevad mul neid välja lugeda miljonitest solvangutest ja mõnitavatest naljadest :D Minu mõmmikud.
Aga nagu ma ütlesin... Vahel ma öösiti ei maga. Ja igasugused imelikud mõtted kipuvad ligi. Ja siis ma tavaliselt mõtlen neile, kes kunagi on olnud määratult tähtsad, aga nüüd on kusagile kaugusse ära hajunud. Ja siis ma lihtsalt meenutan meie ühiseid aegu ja tunnen endiselt oma armastuse kajasid. Ja saadan neile nii palju positiivset energiat ja armastust, kui ma parajasti suudan kokku koguda :) Lihtsalt et te teaksite, kauged sõbrad. Ma mõtlen teile ikka. Ja kui te kunagi peaksite tahtma tagasi tulla, siis ma ootan teid ikka veel :)
No comments:
Post a Comment