Teiseks on hetkel selline kummaline aeg, kus ma pidevalt tahaksin omaenda nahast kümnesse eri suunda laiali joosta, ja see pole alati väga positiivne tunne. Üldse, mul on jõuluootus täiega peal ja kuusk on nüüd püsti ja pärg on uksel, aga aina enam saan ma aru, et samas on ikka päris raske aeg ka. Mitte ainult minul, vaid minu armsatel samuti. Ja ma pole alati päris veendunud, kuhu oma piiratud ressursid esmajoones suunata, et need maksimaalselt õigesti kasutatud saaksid :) Ma tahaksin mingit maagilist võimet oma inimesed automaatselt õnnelikuks teha. Et nad paganased ei kannataks kogu aeg nii väga. See häirib mind :)
Kolmandaks: ma konsulteerisin Mikuga ja minu iPodi kaabel on ilmselt külmadega ilmadega seoses otsustanud otsad anda. Kuidagi häda pärast veel hingitseb, aga enam korralikult autos muusikat kuulata ei saa. Mina ei mõista mitte, originaalkaabel kestis mul aastaid. Nüüd on siis teine, see kestis mõned kuud... Ma olen väga pettunud :D Et kui keegi mõtles, mida mulle jõuluks kinkida, siis neid kaablivärgendusi tundub palju kuluvat: võite igaüks tulla mu kuuse alla piparkooke näksima, iPodi kaabel näpus.
Jaaa, pühad võiksid juba tulla küll. Küpsetaks õekestega parti, jagaks kinke, ootaks sõpru külla, teeks piparkooke... Ma unistan kodusest ja traditsioonilisest jõuluidüllist :D Tegelikult unistan ma rohkem sellest, et inimestel algaksid puhkused ja neil oleks minu jaoks rohkem aega. Vott. Nii isekas olengi :D Aga ma igatsen ju kõiki nii pagana väga. Ja nagu ma ühel õhtul Birxiga meie tunniajases mammutkõnes arutasin, siis paratamatult tekib aegajalt tunne, et sõbrad kaovad ära. Mul on siiski vaja palju tähelepanu ja armastusavaldusi, et ma tunneksin end elusa ja õnnelikuna :D
Tänase muidu täitsa ilusa päeva puhul (ja õhtul on telekas Üksinda Kodus 2!!!!!) panen ma teile foto ka. Kui me perega nädalavahetusel väljas söömas käisime, siis ma klõpsisin. Sest mulle meeldivad jõulutuled. Ma tahaksin terve detsembrikuu ainult erinevaid jõulutulesid pildistada.
No comments:
Post a Comment