We're only getting older

Esimene lumi on maha sadanud. Iga helves loetakse sotsiaalmeedias üle ja kuulutatakse sellest maailmale. Mina, tüüpiline põhjamaalane nagu ma olen, ei tormanud rehvivahetusega. Alles eile hommikul, kui telekas hakati rääkima lumesajust Pärnus ja näidati tõestuseks fotosid ka, helistasin ja panin rehvivahetuseks aja kinni. Siit ka minu küsimus: mis värk ikkagi on õieti nende autoga seonduvate ettevõtete tüüpidel, kes kohe põhimõtteliselt ei suuda head klienditeenindust pakkuda? Või mis head, oleks, et tagasihoidlikul minul ei tekiks automaatselt tunnet, et ma olen oma auto ja rahaga tulnud kellegi tähtsat tööd segama... 
Saabusin oma autoga kell viis õhtul. Selge: esimene lumi, rehvivahetajatel on käed tööd tihedalt täis. Lihtsalt, natuke ebamugav on, kui astud sisse, kedagi pole... Ja pole viis minutit hiljem ka veel... Ja siis äkki avastad, et mingi tüüp nillib väljas ümber su auto. Läksin välja. Esimene tervitus oli kohe: "Võtmed!!" Aa, ikka saab :D Paremaks midagi ei läinud. Nii vähe ja nii tüdinud-mornilt, kui nad vähegi suutsid minuga suhelda, nad seda ka tegid. Natuke oli ebamugav küll. Ei tea, kas need onud ka siis arusaajad on, kui poemüüja neile kassas ainult mokaotsast teatab: "Pangakaart!!" ja "Tšekki tahad??". Ei pea ju minu saabudes punast vaipa lahti rullima ega avasüli mind uksel ootama, aga... Noneh. Äkki meestel põhimõtteliselt ei ole seda klienditeeninduse soolikat.
Igatahes on mu autol nüüd talvejalatsid all. Meid talv ja lumi enam ei hirmuta. Ainult koer on endast väljas. See valge ja külm värk on tema silmis peaaegu sama hull, kui vihm. Või vannitamine. Ja jalutuskäigud on meil nii lühikesed, kui inimlikult võimalik. 
Ma olen dokumentaalfilmide lainel jälle. Ja peale seda, kui ma kolmandat korda Fed Up-i ära vaatasin, otsustasin mina ka nende 10-päevase suhkruvaba elu väljakutse vastu võtta. Tänasega olen ma poolepeale jõudnud, viies päev on käes. Ma saan aru, kuidas see võib ameeriklastele näiteks raske olla. Või neile, kes on harjunud suhkruga kohvi ja teed jooma. Mulle täitsa meeldib. Kuigi veidi ühekülgne on. Poest ei saa üldse mingit valmistoitu osta ja kõik maitsestatud lihad on mingis suhkruga marinaadis. Kommi asemel puuvilju ja mandleid süüa on täitsa tore. Mõtlesin, et miks mitte hakata kummikommide asemel hoopis mandlikotti kaasas tassima :D Kohv ja tee on mul juba aastaid suhkruvabad, see pole midagi uut. Muidugi mõned miinused on asjal ka. Juba teist päeva tahaks jubedalt petu-bologneset teha ja pastaga süüa, aga sinna läheb ju konservananasse ja suhkrut... Jääb ära. Natuke raske on poes ka esimese hooga õigeid valikuid teha. Juurviljalett on ainuke kindlapeale minek :D Juba ladusin omale paar päeva tagasi jogurtit korvi, aga õigel ajal tuli meelde, et ei tohi ju :) Sest peale suhkru ei tohi ja kunstlikke magusaineid ega näiteks mett tarbida. Ainult värsketest puuviljadest saadav magus on lubatud. Igatahes ei ole siiani nii raske olnud, kui ma kartsin. Tahaks ainult, et keegi ütleks, kas poe toorsalatites on tavaliselt suhkrut ka või ei? Porgandi-ananassi salat nagunii ei lähe, aga muud... Hirmus tore oleks, kui julgeks neid osta, aga müüjatelt kah nagu ei tihka küsida :)

Ja et keegi ei ütleks, et ma pole teid esimese lumega kurssi viinud ja terve maailma lumehullusest lasknud end kaasa haarata, siis siin on teile üks täna hommikul tehtud lumepilt. Tegelikult pani naeratama küll, kui sai hommikuse kohvitassi taga õues langevat laia lund imetleda :)