10 suhkruvaba päeva

Täna on ametlikult mu suhkruvaba väljakutse viimane päev. Mis ma öelda oskan? Eestlasena oli mul selle asja tegemine raudselt lihtsam kui mõnel ameeriklasel. Ma ikka natuke vaatasin neid väljakutsevideoid juutuubist, kus vaesed ameeriklased võõrutusnähtudes vaevlesid ja õunu põlastava pilguga vaatasid :D Mina mugisin esimesed kuus päeva suure rõõmuga pirne, mandariine ja mandleid, tunne oli väga hea. Üldse ei olnud hullu. Siis otsustasin ma asja endale tiba raskemaks teha. Ma jätsin nimelt puuviljad ja mandlid ka ära :D Ja siis oli ikka juba ameeriklase tunne küll.
Päris ilma puuviljade ja üldse mingi suhkruta on ikka väga raske elada. Ausalt. Tumblris üldse käia ei saa, kõik jagavad koogi- ja šokolaadipilte. Neelud olid päris tugevad. Samas olen ma enda üle uhke ka: ikkagi nii raske polnud, kui ma kartsin. Isud muidugi olid, aga poes polnudki liiga raske kommiletist mööda jalutada :D Ma muidugi tunnistan: mul oli umbes kolm nõrkushetke terve kümne päeva jooksul, ja need puudutasid poe toorsalateid. No pagan, nii raske oli neid vältida :D Ja ma lihtsalt olengi liiga laisk, et ise oma kapsast ja porgandit riivima hakata või porrut tükeldada. Et jah, toorsalateid ma umbes kolm korda sõin. Aga muidu võin enda üle uhke olla. Jei!
Kindla teadmise sain küll: kummikommid ei olegi eluliselt olulised. Ja ilmselt peaksin ma seda võimalikult vähese suhkruga elustiili ka jätkama, et inerts sisse jääks. Et ei oleks enam vaikimisi situatsiooni, kus tanklas käies sirutub käsi automaatselt koola ja kummikommide suunas. Päris ära keelata ma omale suhkrut ilmselgelt ei suudaks, elu oleks liiga üksluine ja keeruline siis, aga oluliselt vähendada on mul oma suhkrutarbimist võimalik küll. Igatahes võit.
Ja kui siin veel huvilisi on, kes ei tea, millest jutt, siis siin on teile mõned juhised: