Viimastel päevadel pole naeratamiseks just laialt põhjust antud. Ja kui ongiparem hetk olnud, siis ma tingimata pole seda mitte kuidagi jäädvustanud. Täna mulle siis lõpuks lihtsalt aitas. Mitu päeva sa ikka nutad ja põed mingite sõnade pärast, mis.. Mis ongi mõeldud õõnestama kõike, millesse sa uskuda üritad. Ma ei taha pidevalt valutada ja muretseda ja karta. Niisiis: otsustasin põdemise ära lõpetada. Eks siis vaatab. Ma saan aru, et ma jätan enamusele mulje, et ma olen oma leheke-tuules elustiiliga superrahul. Ja ma saan aru, et ma ei käi inimeste õlgade najal just tihti nutmas. Aga see ei anna kellelegi õigust loopida sõnu, mis veel nädal aega hiljem ikka veel lõikavad. Kui sul midagi head öelda pole, siis ära ütlegi. Ja mina oskan hetkel ainult eemale hoida. Nii palju siis abistamisest ja heatahtlikkusest. Paari aasta pärast näeme.
Igatahes. Ma panin täna terve sületäie küünlaid põlema. Lihtsalt. Igasugused valguse ja lõhnaga küünlad ja niisama küünlad ja... Mõnus hakkas. Ma elan muidugi natuke juba jõuluootuses ka, aga ma olengi selline imelik. Näpud juba sügelevad, tahaks uksepärga hakata nokitsema ja jõulukaarte joonistama ja... Pidusid planeerima :D Aga ma hoian end veel tagasi. Nädalakese kindlasti :D Mul on juba isegi paarile jõulukingile pilk peale pandud. Ja tahaks hakata menüüsid kokku panema. Mul on probleem, ma tunnistan seda. Ma olen jõulusõltlane :D
No comments:
Post a Comment