101/22

Teate, mis mind naeratama paneb?? JÕULUD!! :D Aga nendest me veel ei räägi, sest mõned on tundlikud selle jõulutralli suhtes. Ma suudan end tagasi hoida küll veel. Ja kannatada paar nädalat, enne kui ma oma jõulumuusika ja uksepärgade ja kaartide ja piparkookidega avalikkuse ette ilmun. Nii kaua teen seda kõike salaja, suletud uste ja ettetiritud kardinate taga. 
Aga  muidu teeb mind õnnelikuks see, et pere oli kodus. Ja üldse oli päris hea nädalavahetus. Rahulik. Mitte väga tegus. Aga natuke tegus ka. Ja sünnipäeval sai käia ja teatris ja... Õunu ja lehti riisuda. Autoga sõita ja Võsule ja... :D Üldiselt ma olen lihtsalt rahul, kui ma kogu aeg ainult üksi ei pea olema. Ärge saage valesti aru: mul on päris palju üksindust vaja, et ennast hästi tunda, aga päris ainult koeraga passida ka ei tahaks... Selle nädalavahetuse parim nali, muide, oli see, et Rakveres on selliseid asutusi, kus käib selliseid inimesi, kes õues suitsul käimiseks näiteks rebivad garderoobist selga esimese kobedama jope. Nii jalutaski Krissile näiteks 10Trummi garderoobi juures vastu ta oma jope. Ja otse uksest välja :D Nii armas. Oleks ma sellisest ühiskondlikust jopendusest ainult varem teadnud. Muidu aja alati omaenda vatte taga, kui tahad korraks välja minna. Pealegi, sa paned selle ju pärast peaaegu samasse kohta tagasi. Ja me kõik oleme ju ilusad ja puhtad inimesed, milleks kiusu ajada :D
Pildi panen ma teile aga hoopis neljapäevast. Sest see oli üks ilusamaid koeri üldse-kunagi-peale-mu-enda-koera-keda-ma-iial-näinud-olen. Ja ma kiunusin suurest rõõmust ning nunnuduse üledoosist nagu astmaatikust sebra. Õnnelikud on need võõrad ja müstilised inimesed, kes seda koera omavad.