Narkots sakib, aga Kärmas sakib kaaaaa :D

Ma lihtsalt ei suutnud naeru pidada. Tänane naeruhetk on toimunud. Aitäh, Kaur Kender! :D Jeesus, mulle meeldib selline huumor. Isegi, kui su tekst kusagile ei vii ja selles kohe mingit pointi ei ole, siis paar remarki tuleks ära kasutada, et inimestele su tekst meelde jääks. Noh, et ma suuremast osast ei saanud küll aru, aga igatahes on Mihkel Kärmas loll nagu lauajalg, ja tegeleb narkoäriga :D Tänases Kolmeraudses just nii läkski. Ja mina naersin kodus. Sest mul on must ja räpane huumorimeel. 
Ken-Marti Vaher (ma pidin ta nime guugeldama lausa!) oli kogu selle tsirkuse juures üsna rahulik ja värki. Ma isegi imestasin, arvestades, et teda nimetati jooksvalt kõigi Eesti narkoprobleemide isaks :D Ega ta muidugi ka väga selgeid või põhjapanevaid avaldusi ei teinud, tema jutu võib kokku võtta lihtsate sõnadega: "Jah, aga raha pole". Ja korras. 
Kuna see oli hooaja viimane Kolmeraudne, siis on selline tsirkus mõistetav. Isegi. Muidu: ma ei näinud sellel Vaher-Kenderi nurgakesel mõtet. Ükski mõte ei viinud järgmiseni ja palju karjumist oli. Ma muidugi pean tunnistama: vahepeal hakkas piinlik ja nõme ja siis ma kuulasin ETV-st sümfooniaorkestrit. Maailm on ikka põnev paik... 

10 suhkruvaba päeva

Täna on ametlikult mu suhkruvaba väljakutse viimane päev. Mis ma öelda oskan? Eestlasena oli mul selle asja tegemine raudselt lihtsam kui mõnel ameeriklasel. Ma ikka natuke vaatasin neid väljakutsevideoid juutuubist, kus vaesed ameeriklased võõrutusnähtudes vaevlesid ja õunu põlastava pilguga vaatasid :D Mina mugisin esimesed kuus päeva suure rõõmuga pirne, mandariine ja mandleid, tunne oli väga hea. Üldse ei olnud hullu. Siis otsustasin ma asja endale tiba raskemaks teha. Ma jätsin nimelt puuviljad ja mandlid ka ära :D Ja siis oli ikka juba ameeriklase tunne küll.
Päris ilma puuviljade ja üldse mingi suhkruta on ikka väga raske elada. Ausalt. Tumblris üldse käia ei saa, kõik jagavad koogi- ja šokolaadipilte. Neelud olid päris tugevad. Samas olen ma enda üle uhke ka: ikkagi nii raske polnud, kui ma kartsin. Isud muidugi olid, aga poes polnudki liiga raske kommiletist mööda jalutada :D Ma muidugi tunnistan: mul oli umbes kolm nõrkushetke terve kümne päeva jooksul, ja need puudutasid poe toorsalateid. No pagan, nii raske oli neid vältida :D Ja ma lihtsalt olengi liiga laisk, et ise oma kapsast ja porgandit riivima hakata või porrut tükeldada. Et jah, toorsalateid ma umbes kolm korda sõin. Aga muidu võin enda üle uhke olla. Jei!
Kindla teadmise sain küll: kummikommid ei olegi eluliselt olulised. Ja ilmselt peaksin ma seda võimalikult vähese suhkruga elustiili ka jätkama, et inerts sisse jääks. Et ei oleks enam vaikimisi situatsiooni, kus tanklas käies sirutub käsi automaatselt koola ja kummikommide suunas. Päris ära keelata ma omale suhkrut ilmselgelt ei suudaks, elu oleks liiga üksluine ja keeruline siis, aga oluliselt vähendada on mul oma suhkrutarbimist võimalik küll. Igatahes võit.
Ja kui siin veel huvilisi on, kes ei tea, millest jutt, siis siin on teile mõned juhised:

101/25

Ma olen läbi häda jõudnud veerandi peale oma sajast naeratusest. Ma pole isegi kindel enam, kas ma lihtsalt naeratan nii vähe või olen nii laisk. Ilmselt natuke mõlemat. Ja kui juba naeratamiseks läheb, kellel on siis aega kaamerat kotist välja kaapida :D 
Ärge ainult jumala eest küsige, millega ma tegelen. Ma nimelt vorbin enamjaolt jõulukaarte ja koostan kinginimekirju ja üritan välja mõelda, millal oleks sobiv aeg uksele pärg naelutada ja jõulutuled õue riputada. Kas esimene advent on liiga vara? No teisel küll juba võib, ma arvan...
Ja ma hakkasin Gothamit vaatama. Kriss väga soovitab seda. Siiani olen ma ära näinud esimesed kaks osa. Pole paha. Aga neli esimest osa on kõige olulisemad: kui need on head, siis tasub edasi jälgida. Ja järgmine murdepunkt on tavaliselt teise hooaja esimene osa. Teine hooaeg on kas kohutav või mittekohutav, selle järgi saab otsustada, kas vaadata või ei :D Mul on päris palju sarju, millest ma ainult esimese hooaja olen ära vaadanud. Edasi läheb juba kohutavaks. 
Aaaga... Tänane foto kajastab efektselt mu jõuluootust. Ja kunstiannet, mida ma kolm aastat kunagi kunstikoolis arendasin. Noh, kohutavalt ma just ka ei joonista, aga järgmist Navitrollat poleks minust ilmaski saanud :D Hea teada lihtsalt, et kui vaja, siis ma oskan pliiatsite ja värvidega midagi ette võtta ikkagi. Siin on teile pilt birxi sünnakingist, mille tegemine mulle ja Artile tõeliselt palju tööd ja nalja pakkus. Kes teadis, et poodidest on uskumatult raske leida tavalisi valgeid kruuse, mis näeksid kenad välja??? Me käisime viis-kuus poodi läbi suures meeleheites vist... Ja kes tahab ise markerikruuse teha, näiteks jõulukinkideks, siis ma võin õpetada: ostke valge kruus. Mida odavam seda parem, päriselt. Ja veekindlaid markereid. Nii palju eri värve, kui te tahate. Võiksid olla õlibaasil markerid. Sodige kruus täis. Pange kruus külma ahju. Keerake ahi 180-200 kraadi peale. Kokku peaks kruus ahjus olema umbes kolmveerand tundi. Siis keerake kuumus maha ja laske ahjul jahtuda. Kruusi võibki ahjust välja võtta alles siis, kui see on jahtunud. Voila! Masinpesu selline asi ei kannata, aga käsitsi saab teda pesta küll. Lihtne kingiidee :D Öelge veel, et minu blogist teile midagi kasu pole.

 

Ja kui naeratamine kohe üldse ei õnnestu...

... siis lepi sellega, mis on. Ja võta sellest parim. Vot, järgnev pilt pani mind isiklikult küll tundideks naeru kihistama. Lihtsalt... Kes ütles, et depressioon peab alati masendav olema?? :D

 

We're only getting older

Esimene lumi on maha sadanud. Iga helves loetakse sotsiaalmeedias üle ja kuulutatakse sellest maailmale. Mina, tüüpiline põhjamaalane nagu ma olen, ei tormanud rehvivahetusega. Alles eile hommikul, kui telekas hakati rääkima lumesajust Pärnus ja näidati tõestuseks fotosid ka, helistasin ja panin rehvivahetuseks aja kinni. Siit ka minu küsimus: mis värk ikkagi on õieti nende autoga seonduvate ettevõtete tüüpidel, kes kohe põhimõtteliselt ei suuda head klienditeenindust pakkuda? Või mis head, oleks, et tagasihoidlikul minul ei tekiks automaatselt tunnet, et ma olen oma auto ja rahaga tulnud kellegi tähtsat tööd segama... 
Saabusin oma autoga kell viis õhtul. Selge: esimene lumi, rehvivahetajatel on käed tööd tihedalt täis. Lihtsalt, natuke ebamugav on, kui astud sisse, kedagi pole... Ja pole viis minutit hiljem ka veel... Ja siis äkki avastad, et mingi tüüp nillib väljas ümber su auto. Läksin välja. Esimene tervitus oli kohe: "Võtmed!!" Aa, ikka saab :D Paremaks midagi ei läinud. Nii vähe ja nii tüdinud-mornilt, kui nad vähegi suutsid minuga suhelda, nad seda ka tegid. Natuke oli ebamugav küll. Ei tea, kas need onud ka siis arusaajad on, kui poemüüja neile kassas ainult mokaotsast teatab: "Pangakaart!!" ja "Tšekki tahad??". Ei pea ju minu saabudes punast vaipa lahti rullima ega avasüli mind uksel ootama, aga... Noneh. Äkki meestel põhimõtteliselt ei ole seda klienditeeninduse soolikat.
Igatahes on mu autol nüüd talvejalatsid all. Meid talv ja lumi enam ei hirmuta. Ainult koer on endast väljas. See valge ja külm värk on tema silmis peaaegu sama hull, kui vihm. Või vannitamine. Ja jalutuskäigud on meil nii lühikesed, kui inimlikult võimalik. 
Ma olen dokumentaalfilmide lainel jälle. Ja peale seda, kui ma kolmandat korda Fed Up-i ära vaatasin, otsustasin mina ka nende 10-päevase suhkruvaba elu väljakutse vastu võtta. Tänasega olen ma poolepeale jõudnud, viies päev on käes. Ma saan aru, kuidas see võib ameeriklastele näiteks raske olla. Või neile, kes on harjunud suhkruga kohvi ja teed jooma. Mulle täitsa meeldib. Kuigi veidi ühekülgne on. Poest ei saa üldse mingit valmistoitu osta ja kõik maitsestatud lihad on mingis suhkruga marinaadis. Kommi asemel puuvilju ja mandleid süüa on täitsa tore. Mõtlesin, et miks mitte hakata kummikommide asemel hoopis mandlikotti kaasas tassima :D Kohv ja tee on mul juba aastaid suhkruvabad, see pole midagi uut. Muidugi mõned miinused on asjal ka. Juba teist päeva tahaks jubedalt petu-bologneset teha ja pastaga süüa, aga sinna läheb ju konservananasse ja suhkrut... Jääb ära. Natuke raske on poes ka esimese hooga õigeid valikuid teha. Juurviljalett on ainuke kindlapeale minek :D Juba ladusin omale paar päeva tagasi jogurtit korvi, aga õigel ajal tuli meelde, et ei tohi ju :) Sest peale suhkru ei tohi ja kunstlikke magusaineid ega näiteks mett tarbida. Ainult värsketest puuviljadest saadav magus on lubatud. Igatahes ei ole siiani nii raske olnud, kui ma kartsin. Tahaks ainult, et keegi ütleks, kas poe toorsalatites on tavaliselt suhkrut ka või ei? Porgandi-ananassi salat nagunii ei lähe, aga muud... Hirmus tore oleks, kui julgeks neid osta, aga müüjatelt kah nagu ei tihka küsida :)

Ja et keegi ei ütleks, et ma pole teid esimese lumega kurssi viinud ja terve maailma lumehullusest lasknud end kaasa haarata, siis siin on teile üks täna hommikul tehtud lumepilt. Tegelikult pani naeratama küll, kui sai hommikuse kohvitassi taga õues langevat laia lund imetleda :) 

  

And I loved, and I loved 'til I ran out of love...

Everything freakin' hurts. Everything hurts. Ja kõik, mida mul vaja on, on inimene, kellel oleks reaalselt minu jaoks aega. Mul on tunne, et ma olen kõigest ilma jäänud. Miski ei ole enam loogiline. Ja ma ei taha enam valutada. Teeme nii, et valu lõppeb ära. Palun. 

 

101/22

Teate, mis mind naeratama paneb?? JÕULUD!! :D Aga nendest me veel ei räägi, sest mõned on tundlikud selle jõulutralli suhtes. Ma suudan end tagasi hoida küll veel. Ja kannatada paar nädalat, enne kui ma oma jõulumuusika ja uksepärgade ja kaartide ja piparkookidega avalikkuse ette ilmun. Nii kaua teen seda kõike salaja, suletud uste ja ettetiritud kardinate taga. 
Aga  muidu teeb mind õnnelikuks see, et pere oli kodus. Ja üldse oli päris hea nädalavahetus. Rahulik. Mitte väga tegus. Aga natuke tegus ka. Ja sünnipäeval sai käia ja teatris ja... Õunu ja lehti riisuda. Autoga sõita ja Võsule ja... :D Üldiselt ma olen lihtsalt rahul, kui ma kogu aeg ainult üksi ei pea olema. Ärge saage valesti aru: mul on päris palju üksindust vaja, et ennast hästi tunda, aga päris ainult koeraga passida ka ei tahaks... Selle nädalavahetuse parim nali, muide, oli see, et Rakveres on selliseid asutusi, kus käib selliseid inimesi, kes õues suitsul käimiseks näiteks rebivad garderoobist selga esimese kobedama jope. Nii jalutaski Krissile näiteks 10Trummi garderoobi juures vastu ta oma jope. Ja otse uksest välja :D Nii armas. Oleks ma sellisest ühiskondlikust jopendusest ainult varem teadnud. Muidu aja alati omaenda vatte taga, kui tahad korraks välja minna. Pealegi, sa paned selle ju pärast peaaegu samasse kohta tagasi. Ja me kõik oleme ju ilusad ja puhtad inimesed, milleks kiusu ajada :D
Pildi panen ma teile aga hoopis neljapäevast. Sest see oli üks ilusamaid koeri üldse-kunagi-peale-mu-enda-koera-keda-ma-iial-näinud-olen. Ja ma kiunusin suurest rõõmust ning nunnuduse üledoosist nagu astmaatikust sebra. Õnnelikud on need võõrad ja müstilised inimesed, kes seda koera omavad.

101/21

Viimastel päevadel pole naeratamiseks just laialt põhjust antud. Ja kui ongiparem hetk olnud, siis ma tingimata pole seda mitte kuidagi jäädvustanud. Täna mulle siis lõpuks lihtsalt aitas. Mitu päeva sa ikka nutad ja põed mingite sõnade pärast, mis.. Mis ongi mõeldud õõnestama kõike, millesse sa uskuda üritad. Ma ei taha pidevalt valutada ja muretseda ja karta. Niisiis: otsustasin põdemise ära lõpetada. Eks siis vaatab. Ma saan aru, et ma jätan enamusele mulje, et ma olen oma leheke-tuules elustiiliga superrahul. Ja ma saan aru, et ma ei käi inimeste õlgade najal just tihti nutmas. Aga see ei anna kellelegi õigust loopida sõnu, mis veel nädal aega hiljem ikka veel lõikavad. Kui sul midagi head öelda pole, siis ära ütlegi. Ja mina oskan hetkel ainult eemale hoida. Nii palju siis abistamisest ja heatahtlikkusest. Paari aasta pärast näeme.
Igatahes. Ma panin täna terve sületäie küünlaid põlema. Lihtsalt. Igasugused valguse ja lõhnaga küünlad ja niisama küünlad ja... Mõnus hakkas. Ma elan muidugi natuke juba jõuluootuses ka, aga ma olengi selline imelik. Näpud juba sügelevad, tahaks uksepärga hakata nokitsema ja jõulukaarte joonistama ja... Pidusid planeerima :D Aga ma hoian end veel tagasi. Nädalakese kindlasti :D Mul on juba isegi paarile jõulukingile pilk peale pandud. Ja tahaks hakata menüüsid kokku panema. Mul on probleem, ma tunnistan seda. Ma olen jõulusõltlane :D