101/15

Nii... Täna on mul viimane täispikk päev kodus. Ja see on veidi hullumeelne ja väga ärev olnud. Kuna ma pole siiani peale nimekirjade mitte midagi teinud, siis on nüüd käes kottide pakkimise ja koristamise aeg. Minu kohver pakkida, koera kohver pakkida, asjad korda panna, õunu korjata... Antibiootikumid on käes, kui veab, siis on homseks hambavalu ka parem juba. 
Ma olen kuhugi ära kaotanud oma reisipäeviku ja fotoaparaadi, mul ei ole vedelike jaoks minigrip kotti ja ma püüan kuidagi välja mõelda, kuidas ma ilma koera paanikasse ajamata peaksin majast oma kraami kohvrini tassima. Ja tema kraami ka. Raudselt jääb midagi maha veel. Raudselt. Aga peaasi, et pass ja ravumid kaasas on, siis peaks kontrolli all olema. Tõsiselt, ükski meie reis pole siiani veel nii paaniline ja imelik ja äraneetud olnud, kui see. Leeni, muide, andis mulle teada, et temagi on nüüd külmetushaigusse nakatunud :D Mis arvatavasti tähendab minu mitte-veel-päris-paranenud haigusele teist ringi. Sest minu immuunsüsteem on umbes sama tgev kui keskmisel HIV-i haigel. 
Ja kuhu saab inimene kaotada oma fotoaparaadi?? See on ulme... Ja kuidas ma peaksin korraga riietuma Eesti kolmekraadiseks ja Itaalia kahekümnekraadiseks ilmaks?? Ma ei tahaks küll kasukat kaasa vedada lõunamaale... Nii raskeee. 
Positiivsest küljest: ma olen suutnud midagi ikka pakkida ka. Nii endale kui koerale. Kahe eest pakkimine on topelt närvesööv. Siin on teile pilt ka. Ja naeratama pani see mind puhtalt sellepärast, et ma olen suutnud nii kaugele jõuda ilma, et naabrid oleksid küsima tulnud, miks ma oma koera kuumade oradega torgin. Meie notsu vihkab reisimist. Ja reisikotte. Sest ta on kodune notsu. 

 

101/14

Ma olen vaikselt oma naeruseid hetki kogunud küll. Lihtsalt pole momenti maha istuda ja siia ka miskit kirja panna. Ja noh, ma olen lootusetult laisk :D 
Nüüd on siis kindel: neljapäeval sõidame Leeniga Itaaliasse. Kümneks päevaks. Ja oma sünnipäeva veedan ma ka seal. Või no, kindel oli see juba veits aega tagasi, aga täna sai online check-in ka tehtud lennule. Nüüd ei ole tagasipöördumist :D Teen vaikselt reisinimekirju ja paanitsen. 
Aga meil oli eile öösel Märdiga üle saja miljoni aasta lõpuks üks mõnus kahekesi olemise õhtu. Tegime pubituuri, ajasime juttu, ma olin juba peaaegu unustanud, kui paljust meil alati rääkida on :) Jube mõnus oli jälle teada saada, mis ta elus toimub. Ja jube raske on ikka, kui kõik sinu parimad sõbrad Tallinnas elavad ja nendega igal suvalisel hetkel koos olla ja lobiseda ei saa. It sucks. Aga teie jaoks ma tegin pilti ka. Ja milline nunnu pilt see oli :D

Aga ma pöördun nüüd oma paanitsemise juurde tagasi. Viis päeva Itaaliani! VIIS! I mean... I have too much to do... Ja kolmapäeval teen ma Eestimaal veel suure hüvastijätutuuri: Rakvere-Tartu-Pärnu-Tallinn. Kes tahab tee ääres seista ja lehvitada, siis see on lubatud ja soovitatav :D Reisipalavik on sajaga peal ja üldse on täitsa mõnus. Eriti, et Kriss ja tema significant other ka Rakveres on. Kodus on kohe teine tunne ja diivanil on rohkem ruumi, sest noorpaar magab eilset peoväsimust välja ja koer siis ka koos nendega :D Seda ma nimetan iseseisvuseks: kui koer pole 24/7 jala külge kleebitud :P

101/13

Kuna ma olen juba kolmandat päeva haige ja juba teist päeva märkimisväärses palavikus, siis olen ma ilmselgelt ammendanud kogu internetis leiduva lugemisvara, siis ei jää enam muud üle, kui ise kirjutama hakata. See siin võib vabalt olla mu viimane kirjatükk üldse. Ma olen lihtsalt niii-niiiiii läbi omadega. Kõik valutab ja väriseb ja tudiseb ja kõik hingamisteed on märkimisväärselt blokeeritud. Silmad on vesised, pilt virvendab ja kui ma lähemate tundide jooksul end dushi alla veetud ei saa, siis ma kardan, et ma ei saa enam kunagi puhtaks. I hate being sick. Ja ma olin veel nii hoolikas, ma olen absoluutselt iga bakterikest vältinud, isegi aevastavaid inimesi pole oma autosse lubanud ega midagi... Ja siis tuli ema koju. Koos Timpsuga. Kellel polnud elementaarset viisakust oma must katk koju jätta. Mkmm. Ja siin ma siis olen. Suremas.
Peale surmahaiguse on mul järgmisel nädalal Itaalia-reis, mille suhtes ma siiani ei tea, kas õnnestub minna või ei. Shit. Ma nii väga tahan sinna minna. Aga kuhu sa lähed, kui isegi toidupoodi ei õnnestu hetkekonditsioonis sõita. Noh, pluss kõik jumalad ja taevatähed tunduvad selle reisi vastu olevat. Seega, kui keegi tahaks mulle sünnipäevakinki teha, siis enne järgmist neljapäeva võib mu kingituse rahana minu kontole kanda. Kui ma piisava summa kokku saan, et lennujaamast hotelli sõita, siis luban, et lähen reisile :D Ausalt. Kandke kingitusi. Nüüd on õige aeg. Isegi, kui ma reisile ei lähe, siis ma luban, et investeerin ravimitesse ja taskurätikutesse. 
Aga mis mind täna õnnelikuks tegi, oli Mikk. Kes rääkis mulle ilusaid sõnu ja ajas nutma. Mis, muide, on minu tervisliku seisundi juures üsna eluohtlik tegevus. Aga õnneks ma jäin ellu. Neid ilusaid sõnu ma maailmaga jagama ei hakka. Sest ma olen selline isekas. Aga ma jagan teiega hoopis üht ilusamat vaatepilti. Kuidas minu beebi on kodus tagasi. Kes ei naerataks iga jumala hommik, kui köögiaknast avaneb selline vaade: 

Minu beeeebbbiiiii on tagasi kodus!! :D Ma kahtlustan vahel, et ma armastan seda autot rohkem kui oma koera ja perekonda kokku :D Ma lihtsalt ei oska seda seletada. I totally adore this car.    

101/12

Ma ei ole viimasel ajal just tihti koidikul üleval. Või üldse valgel ajal. Mul on jälle selline akudelaadimise periood, kus ma magan palju ja suhtlen maailmaga niiiiii vähe kui võimalik. Aga täna olin ma koidiku ajal üleval. Ja avastasin, lihtsalt muuseas, et ma olen oma tuppa kunagi ikka täiega armsad kardinad valinud. Mummulised ja helerohelised ja helged. Kui hommikupäike neist läbi paistab, siis on terve tuba kuidagi armas ja hele. Nii vähe ongi siis naeratuseks vaja. Ilusaid kardinaid ainult :D

 

Sest tänane on sinu päev...

Tänane on ainult sinu päev, mu armas. Ja mul on nii-nii kahju, et ma ei saa olla seal ja seda kõike sinuga koos tähistada. Kunagi teine kord ehk :) 
Mulle meeldis see, et sulle meeldis see päev, kus me ametlikult sõpradeks saime :D Peaaegu neli aastat tagasi... Ja olgem ausad, sellele pidi ju eelnema mingi tutvus? Ma päriselt ma ei mäleta, kuidas see kõik juhtus. Millal sa nii oluliseks said. Millal ma päriselt ka hakkasin mõtlema sinust kui oma sõbrast. Mitte mingist suvalisest tuttavast näost. Ja ma olen siiani täiesti veendunud, et ma ei oleks iialgi sind oma sõpraderingi arvanud, kui ei oleks olnud neid kahekesi autos istutud tunde, kus ma nägin, milline inimene sa PÄRISELT oled. Mitte see suvaline klounaad, mida sa seltskonnas etendad ja mis mind vahel peast halliks ajab. Aga miks me üldse rääkima sattusime? Või autos istuma ja Rakvere kesklinna vahtima ja rääkima inimestest ja minevikust ja valudest ja pettumustest ja lootustest... Seda ma enam ei tea. Kuidas see juhtus, et ühel hetkel polnud meil kummalgi ühel tavalisel kantsiõhtul muud teha, kui minema tõmmata? 
Naljakas, kuidas ma mäletan nii paljusid seikasid, koosistumisi ja jutuajamisi, aga konteksti mitte. Kuidas need hetked kätte jõudsid? Miks need juhtusid? Seda ma enam ei tea. Nüüd, vanu pilte lapates, ma su mõnedelt ikka avastasin. Imelik, kui palju aega on tegelikult neli aastat. Umbes nagu terve elu. 
Neli aastat tagasi oli meil ainult Kära Kants ja mingid üksikud autosõidud. Nüüd... Nüüd on kõik palju keerulisem ja suurem ja olulisem. Nüüd on pärisprobleemid ja suurte inimeste asjad. Ma pole päris kindel, kas tolleaegne valu ja pettumus täna selleks enam kategoriseerukski. Või siiski. 
Igatahes oled sa nüüd minu. Minu perekonnas, minu sõpruskonnas, minu inimene. Läbi ja lõhki. Isegi kui sa suudad mind vahel täiesti pildituks hirmutada või nutma panna või meeleheitele ajada. Ja ISEGI siis, kui sa tahad autosõitudel ainult Taylor Swifti kuulata. Kuigi ma ei anna sulle vist kunagi päriselt andeks, et mulle mõned laulud sinu pärast igaveseks pähe on kulunud :D Aga samas pean ma su kehvale muusikamaitsele au andma, sest sa oled vist ausalt ka ainus minu inimestest, kes suudab mingilgi määral hinnata minu armastust kantri vastu. Ja ma armastan kantrit päris väga :D
Palju õnne, mu armas. Ja päikest ja armastust ja lootust ja helgust. Sest sa oled selle kõik ära teeninud. Ja sa oled seda väärt. Kalli. 

 

101/11

Ma naeratan iga jumala kord, kui ma ootan sind ja tean, et sa tuled. Kui kõik on nii kohutavalt katki ja veider ja ebareaalne, aga ma tean, et keegi on alati olemas. Ma naeratan, kui sul on kõik hästi. Või läheb paremaks. Ma naeratan, kui ma mõtlen kõigile neile hetkedele, mis meil veel ees on. Mis tulevad siis, kui päike jälle veidikeseks pilve tagant välja tuleb. Ma naeratan, kui ma mõtlen, et kusagil, ükskõik kui kaugel või lähedal, oled sina ja sina oled õnnelik. Ma naeratan, sest ma tean, et kõik läheb paremaks. Ühel hetkel. 
Ma naeratan, kui mu koer end teki sisse mässib ja sealt enam välja ei saa. Või kui ma loen raamatust mõnda lauset, mis on eriliselt hea. Ma naeratan ju tegelikult pidevalt. Isegi, kui vahel tundub päeva lõpuks, nagu polekski naeratusi olnud. Ja ma mõtlen sulle kogu aeg. Isegi, kui ma vahel olen väga kurb. 

Ja jahh, seal teki sees on tegelikult ka minu koer. Kes maadles selle vaese pleediga kakskümmend minutit, kui ma köögis võileibu tegin. Ta ei saanudki sellest surmalõksust üksi välja :D


 

101/10

101/9

Kui eile oli filmikas, siis täna oli väljasõit. Muidugi, Arti valetas mulle julmalt, kui ta ütles, et lähme loodusesse. Tegelikult tahtis ta salaja tööle minna, et seal... Tööasju teha. Ja mina istusin pool tundi üksinda autos ja needsin ennast, et ma ikka elugerit ei olnud kaasa võtnud. Damn. Just siis kui seda kõige rohkem vaja on. No aga lõpuks said puhkuseaegsed tööasjad ka aetud ja me sõitsime Uljastele ja Kalvi mõisa juurde ja Kundasse. Täitsa ilus sügisene õhtu oli, kuigi puud ei ole veel päris nii värvilised kui mulle meeldiks. Aga roadtripid on endiselt ägedad ja sügisene päike on uskumatult kuldne :)
Kui kellelgi tekib taaskord küsimusi piltide kvaliteedi osas, siis jah: need on kõik mu mitte-pildistamiseks-mõeldud mobiiliga tehtud. 

101/8

Meil oli filmikas. Ja ma ütlen lihtsalt seda: Need For Speed ei ole just eriti sisutihe ja filosoofiline ning maailmapilti avardav film, aga DAMN, see on kuum. Nagu: seriously, panty-dropping hot. Sisse juhatuseks oli selline film nagu About Time, mida ma olin enne näinud ja mis on omamoodi armastusväärne ja nunnu. Ja natuke naljakas ka. Siis ma viisin Anneli koju ja me Artiga vaatasime teise filmi ka otsa. GOD, kuidas ma jumaldan Aaron Pauli. No... Vähemalt kaks nädalat ilusaid unenägusid on kindlustatud. Ja kui te peaksite mind lähiajal kohtama sellise õndsa naeratusega näos, siis see on raudselt tema süü :D 
Arti küll ähvardas mind, et ma hakkan autopedestuma, aga tegelikult see pole tõsi. Ma armastasin autosid enne seda filmi juba. Ja ma armastan autosõitu ja roadtrippe ja kiireid kurve. Ja nüüd ma armastan seda filmi. Jeahhhhhhhhh...

 

101/7

Peojärgsed päevad on alati rasked. Ja tänase naeratuse toob mitte foto vaid video. Ma mäletan siiani selgelt, kui see film välja tuli... Ma armastasin seda nii väga, ma olen seda umbes 20 korda vaadanud ja mul oli kunagi selle filmi soundtrack plaadile tõmmatud ja mängis autos üsna tihti :D 
Lihtsalt üks väga mõnus heatujulugu.