Asi on ilmselt selles, et mu elu on viimasel nädalal jälle kõvasti kiirust ja rabelemist kogunud. Ma lihtsalt ei oska kuidagi alustada. Aga ma siis nüüd püüan. Teadke, et sellest tuleb ilmselt üsna pikk postitus.
Kõigepealt: ma riskisin kõigist oma sõnadest hoolimata korra veel, ja käisin oma lemmikvendade õhutusel Viinistul veel üht suveetendust vaatamas. Seekord siis Kertu Moppeli lavastatud "Mõnikord on kõik nii selge". Mul võttis üsna pikalt aega, et oma arvamuses ja muljetes selgust saada, aga siin see on: üks parimaid asju üle pika aja. Hoolimata nii mõnestki nõrgast kohast oli lahe küll: naerda sai korralikult ja analüüsida ka. Iseennast ja maailma. Mulle jäi tugev emotsiooniteatri mulje. Kõik oli kuidagi segane ja kaoses, liiga palju liine, liiga palju erinevaid lähenemisi, liiga palju emotsioone... Aga mingil hetkel hakkasin ma tajuma mustrit: kord üles, siis alla, kord hüsteerika, siis vaikus... Umbes nagu ühe tõeliselt bipolaarse inimese peas ilmselt ongi. Minu peas küll vahel on, kuigi ma pole bipolaarne :D Vaataja väntsutati ikka korralikult läbi. Mitte miski polnud etteaimatav, mitte miski polnud kindel. Ma kujutasin kogu seda etendust veidi teistsiugusena ette, aga samas ei ütle need kolmelauselised kirjeldused kusagil Piletilevi kodulehel kunagi, mis värgiga siis tegelikult tegemist on...
Õed olid ka nädalavahetusel kodus, mis tähendas külluslikult magamata öid ja tegevust. Sõitsime peamiselt Rakvere-Viitna-Võsu-Rakvere-Käsmu-Rakvere-Võsu marsruudil, enne kella viit hommikul ei saanud kordagi koju. Aga oli eredaid hetki ka: pidu Käsmu sadamas tähistaeva all, kõvasti lobisemist, minu selleaastane esimene ujumine meres... Või tegelikult üldse Eestis.. Ja noh.. Minul peamiselt kõvasti kaine rooli kohustusi, kuigi ma pean ütlema, et kui mõned raskemad hetked välja arvata, siis oli üldiselt lahe. Noh, ma pole viimasel ajal enam nii pikkade seltskondlike kohustustega harjunud, üsna keeruline on sellises olukorras seltskondlik olla.. Mul pole ju enam feissbukkigi :D
Natuke sai mu keerulist psühholoogilist seisundit ka lahatud. Mental note to self: ära ürita inimestele selgeks teha, mis su peas toimub, kui nad on ära joonud lugematu arvu pudeleid veini ja rummi :D
Nüüd olen siis Tallinnas maandunud. Praadisin Krissile pannkooke, kui ta tööl oli ja ehk riputan talle homme uued kardinad ka üles. Kõigest umbes 23. korda :D Tundub, et ma siin muud ei teegi, kui riputan kardinaid :D
Ja muidugi käisime me Krissi pealekäimisel koeraga mere ääres jalutamas. Ma võin öelda, et mul oli algusest peale selle plaani suhtes kehv tunne. Üritasin, mis ma üritasin, jalutama veeti mind ikka. Ja edasi läks kõik umbes nii: Kriss lõhkus kohe esimestel trepiastmetel oma jala ära, koer lasi end kaks korda täis, mina pidin jäätist ostma (sest ema ju viimane kord ka ostis! Tänks, maami.), ma kaotasin paar korda oma kinga jalast ära, ja kui me tagasi jõudsime, virutas Kriss mulle korteriuksel küünarnukiga soolikatesse. Nii palju siis tänust jäätise ja pannkookide eest :D
Ja viimane asi: ma tean, et mõned on minu pärast natuke mures. Tegelikult on mul lihtsalt hästi palju asju, mida ma enda sees ja enda jaoks ära lahendama pean. See ei tähenda, et ma oma sõpru täpselt sama ennastunustavalt ei armastaks, kui alati :) Minu kallid on mulle siiani kallid. Mul on lihtsalt natuke probleeme nende usaldamisega :) Ja see ei ole kuidagi nendes kinni või nende süü. Ja ei, te ei saagi mind vist kuidagi aidata. Lihtsalt ärge ära kaduge, isegi kui mina seda teen. Palju palutud, ma tean, aga..
Mm, ja kui mu õed külas käivad, saan ma alati jube hästi süüa :D Aitäh, Birx, selle šašlõki ja pitsa eest, esimesel võimalusel tasun sulle pannkookides ja mahlapulkades :D
Siit ka meie tänase päeva pildipostitus. Käisime pärast rannaspeesitamist pitsat söömas ja ilm oli ilus... Ja minu nunnud olid sel õhtul kuidagi eriti.. Nunnud :D
Tegin eile selle suure sammu. Panin oma fesarikonto kinni. Enam mind sealt ei leia. Mhmhhh.
Ja siiani vastan küsimustele, et miks siis. Või tegelikult just ei vasta, sest ma ei osanud midagi öelda. Kuidas sa seletad inimestele sellist suurt ja elumuutvat sammu? :D Keegi ei kiusanud mind, ei olnud ühtki kurja kommentaari ega midagi...
Okei. Ma ei tea, miks just eile. See tuli mulle ka natuke ootamatult. Aga ma lihtsalt sain aru, et ma ei taha enam. Ei taha olla pidevalt, alati, 24/7 kättesaadav, kui tegelikult ei olegi midagi öelda. Mulle meeldib mõte, et ma lõikan natuke tühja loba oma elust välja. Kui kellelgi on reaalselt midagi öelda, siis saab ta mulle helistada. Kui ta helistada ei taha, siis saab mulle meilida ka. Korras.
Ma olen väsinud inimeste pommitamisest feissbukis, kui sellest tegelikult midagi ei tule. Lõpuks ikka helistad. Või tunned end pidevalt nagu mingi tohutu stalker. Kirjutad küll üle päeva, aga vastust ei saa mitme kuu jooksul. Ma ei viitsi enam.
Ma tahan reaalset suhtlemist, mitte sadat naljakat linki ja miljonit põnevat loosimist. Kui asja on, siis saab ju suhelda küll. Telefonitsi näiteks. Mobiilid pole ju veel väljasurnud :D
And that's all I have to say.
Käisime täna Rakvere linnuses Hamletit vaatamas. Ausalt öeldes ei ole ma siiani veel välja mõelnud, kas mulle üldiselt see tükk meeldis või ei, korraldus ajas mõtted hoopis muudele radadele ning etenduse juurde tagasi need enam õieti ei jõudnudki.
Rakvere linnuse kapiitlisaal ei ole märkimisväärselt suur. Aga sinna on topitud märkimisväärselt palju istekohti. Kohe nii palju, et pingiridade vahel ei mahu õieti liikuma, terve reatäis inimesi on kleepunud üksteise külge ja vaesed viimased peavad võtma suurest hunnikust klapp-tooli ja istuma sellega vahekäigus. Nii palju, kui seda vahekäiku üldse on. Kohad on nummerdamata ka, et ikka eriti palju segadust ja närvilisust oleks. Noh, et kas peaks end pressima läbi selle olematu rea, et jõuda teise otsa ja siis avastada, et keegi hoiab kohta oma veel saabumata vanaemale või on parem mitte riskida. Ajas ikka närvi küll.
Ma oskan etendusest tegelikult välja tuua ainult Üllar Saaremäe, kes oma rolliga natuke isegi üllatas. Ja seda positiivses võtmes. Ta tõesti mängis hästi. Aga ma pean ütlema, et täielikult nautida ma tema mängu ei suutnud. Lihtsalt selline kretinism, et ma saan aru küll, et teatris on kõik suhteline ja 80-aastane võib mängida teismelist või 21-aastane pensionäri, aga mind nad ei veennud. Epp Eespäev, Üllar Saaremäe ja Indrek Saar on minu silmale kõik täpselt üheealised (ma isegi ei viitsi praegu nende tegelikke vanuseid kusagilt kontrollida) ja seega ei moodusta nad minu jaoks kombot Hamlet-ema-onu, vaid pigem mingi natuke vildaka armukolmnurga. Või midagi sellist.
Üldse, ma ei tahagi etendusest tegelikult eriti rääkida, sest see ei jätnud mulle sugugi nii tugevat muljet kui korraldus või trupp või lae all lendav suvaline tuvi. Lihtsalt ei olnud. Seda midagit. Polnud keemiat ega põnevust ega pinget. Ainult laval vehklev Saaremäe tõmbas vahepeal pilgu paekivist müüridelt endale :)
Mõte liikus hoopis sinna, et... Millal sai kultuurist Eestis mingi suvaline perpetuum mobile, mille pidev liikumine ja mutrikeste töö on olulisem kui produkt või eesmärk? Millal unustati ära, et kellele seda tööd TEGELIKULT tehakse? Et tavaline inimene on kohe see kõige viimane, palju tähtsamad on kultuurimajade juhatajad ja kultuurikorraldajad ja mingid nõunikud ja mingid... Kes iganes. Peaasi, et mutrikestel oleks palk ja kabinet ja hunnik paberit, mida templitega täita, aga see, milleks neid pabereid määritakse, on kõige kõrvalisem asi üldse.
Ma saan aru, muidugi ei saa teha ainult seda, mida publik nõuab. Natuke tuleb ikka endale ka teha. Et oleks põnev ja oleks hea ja oleks väljakutset. Jah. Aga kui suveetendused on järjest sellised, kus ma ei näe laval mitte mingit rõõmu sellest asjast, mida tehakse; kui ma ei näe mitte midagi sellist, millega ma kuidagigi viitsiksin/oskaksin/tahaksin suhtestuda; kui kogu värgil on juures ainult selline kergelt hapukas rahalõhn, siis... Milleks?
Mul on tunne, et viimasel ajal itsitab kogu see kultuurikaader lihtsalt suitsuruumis pihku, kui mõni teatrikriitik või blogija või ajakirjanik või keegi kusagil sõna võtab ja hakkab rääkima, kui sügavat sisu ja põnevaid metafoore ta ikka mingitest lavastustest avastas. Mul hakkab tekkima tunne, ja vabandage, kui ma olen olnud aeglane ja saan viimasena aru, et minu üle naerdakse. Ma hakkan aru saama, et ei ole enam juba tükk aega mingit sügavamat sisu, ei ole peidetud metafoore ega suurt kunsti. Ongi see, mida ma näen. Keiser on alasti. Ja kui see keiser peab minu kahekümne euro nimel mulle tunnikese või paar mingit komejanti mängima, siis saagu nii. Tore, kui ma sellest veel mingi sügava filosoofilise mõtte välja loen ja pärast teistele ka räägin.
Kogu see suur kultuur ongi mingi tavainimesele hoomamatu masinavärk, mis raginal muudkui edasi töötab, hoolimata sellest, kas too tavainimene tahab või ei. Kusagil on mingid mutrikesed, kes peavad oma palga välja teenima ja kabinetti õigustama. See, et meie väikeses linnas tegelikult midagi ei toimu, on täiesti kõrvaline. Või noh, kusagil on mingi väntorelifestival ja keegi teeb linnavalitsuse sööklas noortebändide päeva, aga see ei puuduta enam mind. Las olla see söökla tühi, mutrike võib laubalt higi pühkida ja end õlale patsutada: kolm kuud rasket tööd on möödas, kes oleks arvanud, et Eestist on nii raske leida väntorelit mängivaid mehi.
Kas minu üle naerdakse? Ma arvan küll. Kusagil on mingid mutrikesed, keda üldse ei huvita, et mul pole suvel mitte midagi muud teha, kui sõpradega looduses õlut libistada. Või et ma sõidan igal nädalal Tallinnasse või Tartusse, et omale tegevust leida. Sest ainus, mis meie väikeses linnas veel üldse millegi kultuurilisega tegeleb, on teater. Aga teater suvel puhkab. Kui paar haltuurat välja arvata, aga see on juba puhas äraelamine, mitte meelelahutus ega kultuur ega kunst ega midagi muud. Teatriinimese lapsed tahavad ju suvel ka jäätist.
Ja see kõik on arusaadav. Raha tuleb teenida, ega külmetav kunstnik ei taha ju keegi olla. Aga kurb on. Et mutrikesed ragistavad, süsteem töötab, masinavärk liigub aina suurematel tuuridel, aga nagu poliitikagi, ei ole sellel lihtinimesega midagi pistmist. Ja mutrikestel jääb veel õigust ülegi. Keegi alles eelmisel teisipäeval ütles, et väntorel on sitaks lahe. Ja täna kuulsin peale etendust ka, et keegi kiitis. See tuvi seal lae all olla ülihästi sümboliseerinud kolmanda maailmasõja tulekut tänapäeva majanduskriisi taustal ja poliitikute võimetust selle suhtes midagi teha. Jube sügav tükk olla olnud.
Ma kardan tegelikult väga, et ma jään lolliks. Et keisri peened riided ainult minule nähtamatud on. Et ma ei sobigi äkki nii kõrget kunsti vaatama. Ja ma plaksutasin kümme minutit järjest nii, et käed on valusad. Jube diip värk oli.
Kinnitan, et me oleme endiselt elus. Ja kui väikesed lihasvalud välja arvata, ka täiesti terved. Kui keegi aga peaks nüüd meie jälgedes tahtma külastada Ida-Euroopat, siis siin on teile veel mõned kasulikud tähelepanekud elust enesest:
16. Kõik kalaroad on siinmail inglisekeelses menüüs kirja pandud kui forellid (trout), aga ükski neist pole tegelikult tehtud forellist. Head on nad ikkagi.
17. Kõik Slovakkia lossid asuvad mingite jubedate mägede otsas. Špisi loss näiteks, kus me eile käisime: ma olin umbes kuusteist korda kindel, et mul on ajuinsult. Aga kuidagi pääsesin siiski eluga. Täna lähme järgmist lossi kaema. Juba fotodelt on näha, et see asub pmst 100m kõrge püstloodse kalju tipus.
18. Ärge kunagi usaldage teenindajate naeratusi ja noogutusi. Käige kogu oma tellimus ülima aegluse ja põhjalikkusega üle. Soovitavalt menüüst pidevalt sõrmega järge ajades. Enamiku ajast oleme me vähemalt paarist asjast ilma jäänud.
19. Igasugused kartulid ja riisid on enamjaolt menüüdes soovituslikud lisandid. St, kui te neid otseselt juurde ei telli, siis te neid ei saa. Tuuakse kena lihatükk, mis ujub väikeses õlijärves ja ongi kõik.
20. Kui järgi mõelda, räägib väga vähe inimesi inglise keelt. Aga kuidagi on nii, et see üldse ei häiri. Kasuks tuleb muidugi, kui keegi seltskonnast mõne sõna saksa keelt räägiks. Või vene keelt. Aga saksa keel tundub siinkandis väga populaarne olevat.
21. Praktiliselt kõik parklad on tasulised, praktiliselt üheski järves ei saa tasuta loksuda. Balatoni ääres nägime me näiteks ainult aiaga piiratud alasid:olid tasulised avalikud alad ja hotellide privaatrannad. Samuti on siiani olnud kõigi teiste veesilmadega. Kui muu eest maksma ei pea, siis parkimise eest kindlasti.
22. Slovakkias on mäed, aga praktiliselt puuduvad põnevad mägiteed. Vähemalt mina pole veel ühtki avastanud. Selles osas on Rumeenia palju paremini varustatud: seal muud polnudki, kui ekstreemsed kurvid ning tõusud ja langused.
23. Poolas on maailma kõige kummalisem liiklus. Ummikud keset tühjust, ummikud keset kiirteid, kõige ebaloogilisemad teeremondid...
24. Kui öösel ujuma minna, on kaldal tingimata vähemalt paar tüüpi, kellel täiesti juhuslikult on kaasas paar korralikku helgiheitjat. Ja täiesti juhuslikult valgustab see pidevalt just seda osa veest, kus sa solberdad. Ujumine rambivalguses.
25. Kõigil inimestel on siin miskine suurushullustus oma majadega seoses. Iga inimene, kes vähegi on jaksanud puitmaterjali kokku osta, on lükanud püsti minimaalselt kolmekorruselise mõisahoone, mis võiks samal ajal teenida kultuurimaja, hotelli ja väiksema teatrisaali eesmärki.
26. Kõigil inimestel on lehm. Mõnel on ka hobune. Ja kits. Ja kanad. Ja lambad. Ja sead. Ja neid kõiki peetakse eramajade aedades. No problem.
27. Tegelikult oleks arukam läbi Euroopa lennata, mitte sõita. Ja kohapealt auto rentida.
28. Sest pärast Poola tanklates magamist püstitad sa erinevaid kiirusrekordeid, et koju puhkama jõuda :D
29. Ida-Euroopa on täiega ilus ja armas. Inimesed on ka üsna sõbralikud. Välja arvatud ungarlased.
30. Kõige mõistlikumad suveniirid, mida autoreisi jooksul kaasa osta, on kohalik alkohol. Siis on seda hea juba sõidu ajal tarbida, et tuimestada liigeste kangust, erinevaid põnevaid valusid, kandilist tagumikku ja oma haistmismeelt. Mida sa siis saada tahad, kui oled kaks nädalat autos elanud? :D
Oma päevade jooksul Ida-Euroopas oleme me teinud mitmeid olulisi tähelepanekuid. Inimeste, kohtade ja reisinippide kohta. Lugege ja jätke meelde. Aga ärge unustage võtta kogu seda juttu väikese huumoriteraga :)
1. Ikla piiripunktist edasi muutuvad kõik liikluseeskirjad täiesti soovituslikuks. Kaherealisest teest teha neljarealine? Vabalt. Ülekäigurajad? Mis need veel on? Rumeenias on asulast viiekümnega läbisõitmine nõrkuse märk. Ega seal kiirus naljalt alla 90 ei kukugi.
2. Rumeenias on kõik teenindajad sügavalt depressiivsed. Asi võib olla Dracula läheduses ja muus sellises, aga nad kõik näevad välja nii, nagu hakkaksid nad kohe nutma.
3. Ma soovitan kõigil loomakaitsjatel absoluutselt vältida Rumeenias liikumist. Te tulete tagasi autotäie loomadega. Ilmselt rendite veel järelkärugi. Kui sõita autoga veel läbi Poola ja Ungari ka, tuleb rentida rekka.
4. Ungari on täielik Suzuki paradiis. Ma pole kusagil näinud nii palju Swifte, kui seal. Me sulandusime ideaalselt sisse. Iga viies auto oli Swift. Iga kuues oli SX4.
5. Poola on riik, mis ajab isegi GPS-il juhtme kokku. Inimestest rääkimata. Kõige raskem osa igast lõunassesuunduvast autoreisist.
6. Välismaa numbrimärk on mõnel pool lausa nagu diplomaatiline puutumatus. Politseinikud väldivad sinuga suhtlemist nagu tuld. Kõik teised peeti kinni dokumentide kontrolliks või puhumiseks või milleks iganes, aga meid suunati blokaadist mööda :D
7.Siin idas on kohalik toit ilma eranditeta üsna rammus ja õline ja toitev. Grillitud Camembert, rasvased lihakastmed, erinevad põnevad pelmeeni-laadsed asjandused, külluslikud šnitslid ja pannkoogid. Värske salat siin eriti hinnas ei ole. Keskmise prae juurde kuulub umbes grammine viilakas tomatit ja sama palju kurki. Paar erandit on olnud, aga ei midagi silmatorkavat. Selleks, et te ei teeks sama viga, mida Leeni teeb iga päev, soovitan ma soojalt orienteeruda portsude toitvuses hinna järgi. Mida odavam ports, seda lihtsamalt saab läbi. Minu rikas reisikaaslane ähvardab iga jumala eine lõpus laua alla oksendada :D
8. Autost fotode tegemine ei ole eriti lihtne. Ärge jätke kogu pildistamist ainult sõidule. Tõestuseks võin esitada terve posu uduseid võsafotosid ning vildaka horisondiga põlluvaateid.
9. Wifi olemasolu ei tähenda tegelikult kasutatavat internetti. Paljudes kohtades tähendab see, et läheduses asuvaid raadiovõrke on võimalik tuvastada. Lihtsalt nendega pole midagi peale hakata.
10. Enne reisi lae alla nii palju Top Geari ja MasteChefi, kui su arvuti kanda suudab. Uskuge, enamik õhtuid on meil kulunud neid kahte sarja vaadates. Hea meelelahutus ja hariv ka :D
11. Kohalike arusaam suveniiridest on üldiselt hunnikute kaupa värvilisi plastmänguasju otse Hiinast, kõvasti punutud korve ja muud mööblit, üldiselt kõike sellist värvilist ja põnevat, mida näiteks Maxima ja Grossi pood Eestis odava raha eest müüvad. Koju suveniiride ostmine on raske töö ning nõuab pühendumist.
12. Sa hakkad reisi jooksul oma reisikaaslasi vihkama. Eriti, kui te olete pidevalt kahekesi, ööbite pidevalt samas toas, samas voodis ning jagate omavahel nii bensiini- kui restoraniarveid. Siis on hea, kui üks ei ole parandamatu trennijänku, mägironija, aktivist ning rahakunn (nagu Leeni) ja teine parandamatu laiskvorst, unekott, "issand-ma-tulin-just-sellest-künkast-üles-ma-suren-miks-meie-tuba-peab-kolmandal-korrusel-olema-kus-on-lift" sorti inimene ja vaene sugulane (nagu mina).
13. Ma olen peaaegu kindel, et Rumeenias võib igaüks avalikes ruumides suitsu ette lükata. Ja rumeenlased tunnevad end ebamugavalt, kui neid seepeale šokeeritult jõllitada. Järeleproovitud. Meie jaoks ikka jube harjumatu, kui sa üritad parajasti oma Vampiiri Meheau nautida ja kõrvallauas kolm inimest kimuvad.
14. Transylvaanias on paljud asjad vampiiriteemalised. Näiteks vein, mis on Dracula-nimeline ja juustuga täidetud hakkpihv, mille nimi on Vampiiri Meheau (Vampire's Manhood).
15. Kui mujal soovitan ma soojalt ööbimine ette bookida, et hindades kindel olla ja katuses ka, siis Rumeenias pole see tegelikult vajalik, sest iga teine maja on pansion. Lihtsalt vaata, mis ilusam tundub. Ja Ungaris ei ole seda maja ilmselt üldse olemas, mille sa bukkinud oled. Seega: ära näe vaeva.
Meil ikka sugugi siin Ungaris ei vea :D Kui eile oli meil lihtsalt selline natuke shady ja kahtlane hostel, siis täna läks asi päris hulluks:
Startisime Budapestist kella üheteistkümne paiku. Siofoki leidmine ei olnud keeruline, see asub ju Budapestist vaid saja kilomeetri kaugusel. Aga James oli järjekordse ataki üle elanud, meie hosteli aadressi ta ei tunnistanud ning juhtis meid süüdimatult kellegi koduväravasse. Võttis ikka korralikult arutamist, uurimist ja tibake õnne, et õige maja kätte leida. Eriti sellepärast, et ei enne maja, pärast maja ega maja küljes polnud ühtki silti. Parkisime auto, ma jätsin Leeni valvesse, sest parkla oli tasuline, ja tegin suure ringi ümber maja.
Kõik uksed olid lukus, kõik aknad olid tolmused, seintelt rippusid praktiliselt ämblikuvõrgud alla. Täielik kummitusloss. Ja ei mingit märki hostelist. Istusime kohe korraliku veerandtunni autos, ise üsna kohkunud, ja üritasime plaani välja mõelda. Kuidas on üldse võimalik, et hostelit, mis booking.comis täiesti üleval ja bronnitav on, reaalsuses ei eksisteeri?
Sõitsime ringi ümber kvartali, Leeni lappas mobiilist netti ning valisime omale miski ööbimise välja. Muidugi olime me ise lühinägelikud, et end korralikumalt kurssi ei viinud, aga noh... Hind, mida meie pidasime toahinnaks, oli tegelikult per lõust. Seega tublisti üle kahe korra üle meie talutava hinnataseme. Noneh. Ja siis veel turvaline paigake meie neljarattalisele sõbrale... See raha, mis me täna ööbimise ja parkimise eest välja köhisime, oleks pidanud meid vee peal hoidma järgmise nädala.
Vähemalt on meil hommikusöök. Ja auto on korralikult aias ning värava taga. Pole hotellist liiga kaugel ka. Ahjaa, hotellil pole oma parklat. Eks me siis jalutame paar korda päevas mööda ja piilume, et meie armas reisikaaslane ikka alles oleks :)
Ja internet on siin ka nii kohutav, et... Kui siiani oleme igasuguste levialadega kuidagi hakkama saanud, siis siin on kuuekorruselise hotelli peale ilmselt üks kodukasutuseks mõeldud ruuter, sest wifit saab rahuldavalt kasutada alles peale keskööd. Varasematel kellaaegadel saab heal juhul paar minutit mõne lehe laadimist oodata, enne kui jälle võrgust välja visatakse. Mul on frustratsioon :D
Kuidagi on, jah, nii läinud, et Ungariga seoses pole meil mingeid väga sooje muljeid. Tahaks Rumeeniasse tagasi. Päriselt, meie mõlema süda jäi vist sinna :) Üritame hetkel välja mõelda, mis edasi saab. Ei tahaks veel koju tagasi, aga asjaolud on veidi mõtlemapanevad. Kas tõesti peaks koju nutuseid sõnumeid saatma hakkama?
Naljakas, et Rumeenia, millesse me enne reisi algust suure ettevaatusega suhtusime, osutus nii-nii toredaks riigiks, aga Ungari... Vist on asi paaris kehvemas kogemuses, aga... Suhtumine on meil juba selline veidi negatiivne. Kuigi suuremalt jaolt me lihtsalt naerame oma olukorra üle. No mida siin muud ikka teha... :D
