Pole paremaid, halvemaid aegu...

Isegi minul, vanal sisemise rahu gurul, 
On vahel natuke raskemaid momente. 
Isegi siis, kui ma olen kindel, et olen end lõpuks kõige vastu immuunseks muutnud, tuleb momente, mis vana valu liigagi eredalt meelde toovad. 
Ja kõik läheb taas vana ringi pidi: 
Kogu vana viha ja valu tormab lainetena tagasi, 
Ainus mõte on: millega ma selle ometi ära olen teeninud?? 
Ja järgnevad paar tundi kuni paar päeva mööduvad korralikus enesehaletsuses. 
Ja siis tulevad taas paremad päevad. 
Sest miski ei kesta igavesti. 
Kusagil, tähteda taga, on ehk midagi paremat... 
Kusagil ootab ehk miski, mis haiget ei tee. 
Ma olen viimasel ajal leidnud päris mitu inimest, 
Kes on umbes sarnases olukorras, kui mina mõned aastad tagasi. 
Ja mul hakkab meeletult piinlik oma tobedate mõtete pärast, 
Kui ma nendega räägin. 
Mis pimedusest saab minu puhul enam juttu olla? Mis valust? 
Ma olen püüdnud olemas olla, olen püüdnud kuulata, 
Aga see on minu jaoks raske. Sest mu enda pimedus muutub siis sügavamaks. 
Mis õigusega ma nurisen? 
Ma olen suutnud paljud asjad efektiivselt maha matta, 
Paljud asjad nii kaugele ära peita, et ma isegi ei leia neid üles. 
Me kõik oleme katkised inimesed, mu kallid. 
Me kõik oleme vigased. Aga omakeskis pole meil vigagi. 
Ma tahaksin ainult, et ma suudaksin veel veidikene tugevam olla. 
Veel veidike vähem tunda. Veel veidi rohkemat ignoreerida. 
Naermine läbi pisarate muutub aina kergemaks, 
Lõpuks pisaraid enam polegi, aga see ei tähenda, et nad lähedal ei oleks. 
Ma ei tee end vist iialgi maailmale selgeks. 
Need, kes peaksid, ei saa minust vist iial aru. 

Kui ma sündisin, läks midagi vist valesti. 
Ma ootasin teie kõigiga kohtumist nii väga. 
Me pidime jagama üht kõige erilisemat kogemust, 
Mida meiesugused väikesed tolmukübemed siin suures ruumis kogeda saavad. 
Aga miski läks valesti. Ja nüüd ei ole minus enam mingit erilist rõõmu. 
Kas see pidigi nii olema? 
Ma arvasin, et me hakkame võitlema krokodillide ja vesiliivaga, 
Ma ei tulnud kordagi selle peale, et me võitleme üksteise ja iseendaga. 
Ma ei teadnud, et see selline olema saab. 
Ma olin juba välja mõelnud, kuidas hairünnakut tagasi tõrjuda, 
Aga ma polnud valmistunud selleks koletiseks minu enda sees. 
Kuidas tappa midagi, mis on peidus inimese sees? 
Kuidas tappa midagi, mis toitub rõõmust ja armastusest? 
Sest tundub, et teda surnuks näljutades nälgime ka me ise...