Sõnad - kui vähe need tähendavad...

... kui nad tulevad natuke liiga hilja. 
Märts on üksinda teatriskäimise kuu. Minul igatahes küll.
Ja mulle väga meeldib, esimese kogemuse järgi vähemalt. 
Suvi ja suits. Ja kuidagi ideaalne oli mu üksindus selles saalis. 
Mait Joorits on midagi maagilist ja kaunist lihaks ja vereks muutnud. 
Seal, väikese saali laval, on äkki terve maailmatäis tundeid ja ruumi. 
Ma peaaegu unustasin, et istmed on ebamugavad, et mul on jalad krampis, 
Et mu põlved togivad eesistujat kuklasse... Et kusagil on veel midagi muud. 
See, mida mina nägin, oli hulk väga eksinud inimesi. 
Selliseid, kes ei suuda end välja rebida oma sisseharjunud tavadest, kommetest, arusaamadest, ettekirjutustest, kohustustest. 
Aga armastus saab olla ainult vaba. Armastus ei ole leppimine, harjumine, see ei allu reeglitele, see ei tule käsu peale. 
Kui sa ei suuda end vabaks rebida, kõike muud unustada, siis ei ole see kunagi päris see. 
Armastus ei ole ju vaid mingi jumalik valgus, millel kehaga midagi pistmist pole... Aga samavõrra ei saa see olla ka puhas füüsiline ja bioloogiline vajadus. Ja aeg ei ole kunagi see õige... 
Ehk peaksime me kõik vähemalt korra elus armastuse nimel metafüüsilises mõttes surema, end läbi selle uuesti avastama, laskma kõigel üleliigsel minna, andma iseendale loa olla oma armastuses vaba. 
Tegelikult oli selles lavastuses vaid kaks kammitsateta inimest. Üks, kes nautis oma vabadust lausa hullumeelsuse piiril, teine, kes julges OLLA. Naiivne, lärmakas, ebakonventsionaalne. Kui kaugele oma vabadus siis viia? Kas isiklik vabadus kaalub üles teiste inimeste rahulolu? Kas isiklik õnn on kõige olulisem? Või on iga olemise juures vaja killukest märterlust? 
Kõik see oli tegelikult meeletult ilus, traagiline ja innustav. 
Mulle meeldis vist peaaegu kõik kostüümidest näitlejateni, kui veidi vinguda, siis vaid ebamugavate istmete ja kitsaste reavahede pärast :) 
Iga inimese sees on väike mässaja ja teda ei tasu päris ära lämmatada. Las ta kannustab meid vahel natuke edasi, las muudab meid vahel veidi hullumeelseteks. Ma arvan, et seda on vaja :)
Ja kes ütleb, et üksinda tuntud ja läbipõetud armastusepalang on vähem tõeline kui kahepoolne? Kannatus, ilu ja valu on ju päris sama. Sama lootus ja rõõm, samad tunded... 
Kõik lendab ju kord suitsuna taevasse. Jääb ainult igavik...