Ma tahan teid hoiatada, armsad sõbrad:
Kui elu läheb LIIGA põnevaks, siis ei ole ka eriti hea :D
Vererõhuga võib niiviisi püsivaid probleeme tekkida..
Aga õnneks on mul mu armsad mehed,
Kes mind igal sammul edasi lohistavad, kui ma ise enam astuda ei taha :)
Ja ma pean tunnistama, et selle kõigega seoses olen ma olnud laisk kirjutama. Ühiskondlikult kütab hetkel kõige enam kirgi too traditsioonilist perekonda kaitsma kutsuv petitsioon, mille kohta kõik juba sõna on võtnud ja kuigi mul mingil hetkel oli plaan tollest asjast pikem post kokku panna, siis... No ausalt öeldes ma leian juba praeguseks, et ignoreerimine on ehk efektiivsemgi, kui asja suure kella külge panemine. Ainus, mida ma öelda tahan... Ja ausalt: minu isiklikku arvamust täiesti kõrvale lükates, kui palju on meil Eestis lastekodulapsi? Rohkem kui tohiks, võiks, peaks. Ja mida paganat saab meil ühiskonnana olla selle vastu, kui mõni korralik geipaar mõnedele neist tõelist kodu pakub?? Meie "traditsioonilised perekonnad" ei kihuta just autodega kohale, et neid kõigi ja mitte kellegi lapsi päästa.
Rohkem ma midagi ei ütlegi. Las jääda.
Inimesed on kevade saabumise puhul kohe üleüldiselt natuke hulluks kätte läinud. Kes mõtleb elumuutusele, kes unistab maailmavallutusest, kes on lihtsalt kolm korda depressiivsem kui tavaliselt. Kuidagi on pime talv üle elatud ja nüüd... Nüüd ei tea enam, kelle manu esimesena joosta, keda esimesena lohutada, kellel esimesena tuure maha keerata. Rahuneme nüüd natuke, armsad kaaskondlased! Suvi pole veel käes, aga küll ta jõuab. Ja küll saab see elugi muudetud ning maailm vallutatud. Ja depressiooniga on nii, et... Kui sa tegelikult ei ole valmis abi otsima (ma mõtlen siin reaalset väljaõppinud professionaali, kes teab, mida teeb) siis ära lao oma armastavatele sõpradele rohkem kaela, kui nad tassida jaksavad. Ma ei taha olla julm või hoolimatu, aga on suur vahe, kas vahel oma lähedastele teetassi taga elumuresid kurta, või istuda äkitsi terve öö fesaris, ähvardada teha asju, mis ei kuulu kuidagi kokku terve psüühikaga ja... See ei ole aus. See on löök allapoole vööd. Eriti, kui teine on tuhandete kilomeetrite kaugusel ega oska mitte midagi sinu jutuga peale hakata. No mida? Milleks?
Sellepärast usun ma kindlalt pidevatesse jutuajamistesse. Noh, et hoida end teise eluga kursis juba siis, kui mured on veel väikesed ja rõõmud värsked. Et ei oleks selliseid hilisöiseid kriisikoosolekuid. Sõbrad on just selleks, et nendega oma elu jagada. Kasvõi rääkida mitte nendega, vaid nende poole, et omaenda mõtetest aru saada. Aga neid ei tohiks võtta kui professionaalset vetelpäästebrigaadi, kes sind igal ajal ja ülima ettevalmistusega sügavast veest välja toovad. Meil kahjuks ei ole väljaõppinud sõpru. Igaüks üritab kuidagi selles häguses vees mulistades oma pead veepinnal hoida :)
Ma loodan igatahes, et tänasel päikeselisel päeval on teil kõigil üks norskav koer, tass kuuma kohvi, tükk kohupiimakooki ja vajadusel paar sõpra telefoni kontaktilistis. Ärge laske sel hullul kevadel omale liiga sügavale pähe ronida :) Mulistame edasi, me jõuame nii veel kaugele!
No comments:
Post a Comment