A weird life.

Siin see nüüd siis on. Ristumiskoht. Mis nüüd siis saab? 
Ma olen suutnud oma elu nii puhtaks teha, 
Kui ilmselt üldse inimlikult võimalik. 
Mul pole hetkel kooli, tööd, rahalisi kohustusi... 
Ideaalne hetk teha elulisi otsuseid. 
Mida ma siis tahan? Välismaale minna? Millist tööd ma tahan? 
Kas ma jään siia? Kas ma tahan reisida?
Ja endale tüüpiliselt pole mul ühtki vastust. 
Ma ei tea. Pole kunagi teadnud ja ei tea endiselt. 
Üks kena, lausa ideaalilähedane töövõimalus on hetkel õhus. 
Võib-olla isegi kaks, kui ma piisavalt motiveeritud olen. 
Kas ma seda tahangi? 
Kui ma siin töö leian, siis ma siia ka jään. 
Kodu, töö, koer... 
Kas ma peaksin soovima midagi suuremat? Minema kaugemale? 
Peaksin ma seadma suuremaid sihte? Riskima nüüd, kui selleks on võimalus? 
Aina rohkem hakkab mulle tunduma, et ehk olen ma hoolimata oma suurest kujutlusvõimest ja suurtest unistustest siiski väikelinnatüdruk. 
Ma armastan oma Rakveret koos selle väikese teatri, auklike tänavate ja tuttavate nägudega. 
Ma võiksin just nüüd pakkida oma paar asja, 
Võtta selle raha, mis mul parasjagu on ja... 
Minna. Riskida. Loota parimat. Nagu Foxy näiteks :) 
Ja ma tean, et maanduksin jalgadele, sest muud võimalust ei ole. 
Mul on seljatagune, mul on võimalused, mul on puhas leht. 
Aga... 
Aga kas ma seda tegelikult tahan? 
Unistada vagabondi elust on ju imetore, hullumeelsed kohad, hullumeelne elu, hullumeelsed inimesed, piiritud võimalused. 
Teine võimalus on jääda siia samasse. 
Oma väikesesse linna, töötada alal, mis on end minu jaoks juba tõestanud, elada vaikset ja väikest elu, kasvatada oma lilli ja koera, äkki õppida lõpuks ka reaalset aeda hooldama :D 
See elu ei tundugi enam nii õudne ja ahistav, kui mõned aastad tagasi. 
Mul on siin kodu, mida ma armastan, mul on koer ja inimesed... 
Jah, Fox, sul on õigus. Ma leiaksin uued inimesed, ma saaksin hakkama. 
Kas oleks liiga palju soovida, et keegi mu elu stsenaariumi minu eest valmis kirjutaks? :) 
Ehk olen ma hinges siiski väikelinnatüdruk... 
Elada oma väikest, vaikset, tagasihoidlikku elu nii hästi või halvasti, kui ma suudan... Kas see on kehvem unistus, kui kõik need teised? 
Ma olen elanud 26-aastaseks ilma, et ma oleksin tegelikult vastu võtnud ühtki suuremat otsust. 
Ma olen küll jooksnud ühele ja teisele poole, 
Kuid pole siiani reaalselt OTSUSTANUD. 
Ehk on nüüd aeg. Aeg mõned unistused unistusteks jättagi ja hakata elama. 
Reaalselt Elama. Ka see on väljakutse. 
Sest siiani olen ma kuidagi kulgenud. Kohustusteta, eesmärkideta... 
Lootuses, et saatus paneb mu lõpuks ise paika. 
Pidevalt soovides midagi enamat, aga samas soovides mitte midagi. 
Ma olen kartnud. Kohutavalt kartnud teha otsuseid, 
Sest ma olen liiga kaua tahtnud valmistada heameelt liiga paljudele inimestele. 
Ja nagu poliitikas ikka: tehtud otsused toovad pooldajaid, aga ka vastaseid. 
Ja ma ei tahtnud, et keegi saaks ühtki mu sammu kritiseerida. 
Ma ei ole kunagi täiuslik olnud, pole kunagi säranud, pole kunagi olnud eriliselt silmapaistev... 
Ja minu mõtetes: kui sa pole ideaalne, siis ole nii hall ja tagasihoidlik, kui võimalik. Siis ei panda ehk su puudusi tähele. 
Ma olen elanud ooterežiimil, sest otsused oleksid tähendanud kriitikat. 
Minu vildakas loogika :) 
Ma olen liiga palju kartnud. Ma olen olnud hirmust meeletu, sest.. 
No mis sest enam. 
Aga nüüd on aeg otsuseid teha. 
On aeg võtta riske. On aeg hirmudele vastu seista. 
Kas te suudate uskuda, kuidas üks inimene võib oma elu keeruliseks mõelda? :) 
Ja ma vist juba tean, mida ma teha tahan. 
Ma vist tahangi nüüd osad teeotsad sulgeda. 
On aeg elu TÕELISELT põnevaks teha ja mängida piiratud hulga kaartidega.