How I became a total chick

Täitsa lõpp, kuidas uus kosmeetikakott ja paar lauvärvi võib tüdruku maailma täitsa pea peale pöörata. Kõik algab paarist tiiilllukesest beebisammust :D 
Ühesõnaga, ühel päeval vaatasin ma oma käekotti ja avastasin, et sinna on kuidagi poolkogemata juba päris palju kraami kogunenud. Näomask, kreem, hunnik huuleläikeid, sest ma olen huuleläike-junkie.... No ja kõik need asjakesed olid üsna raskestileitavad ja samas risustasid mu niigi üsna risustatud käekotti. Seega: seadsin sammud poodi, et osta väike kosmeetikakott. Noh, et kõik oleks ühes kohas. Väikese kosmeetikakoti ma ostsingi, indeed. Ahh, ma naiivne väike monkeydoodle! :D Beibendus on ju nakkav! Sama sõltuvusttekitav kui... Kui Sims2 näiteks :D
Nii. Jõudsin oma uue tillukese musta kosmeetikakotiga koju, pakkisin sinna sisse oma näokreemi, puhastava maski, ripsmetušši, mõned huuleläiked, paar juukseklambrit, paar juuksekummi... Ja isegi lukk läks täitsa kenasti kinni. Mission accomplished. 
Natuke aega hiljem tekkis mul täiesti vastuvaidlematu vajadus osta omale jumestuskreem. Ärge isegi küsige. Mulle ei meeldi tegelikult üldse jumestuskreemid. Need on ikka pärisjube tsement. Aga mul oli seda vaja. Seega, poodi! Ja kui ma juba seal riiulite ees seisin, oli mul vaja ka põsepuna. Sest kui juba jumestuskreem näos on, siis on ka mingit värvi vaja... Või umbes nii.. Ma vaatan palju What Not To Wear-i, seal räägitakse :D
Kuidagi toppisin ma oma uude tillukesse kosmeetikakotti ära ka need paar uut jubinat, kuigi lukk ei tahtnud enam sugugi nii mõnusalt kinni minna. Tuli päris pingutada, et kõik ära mahuks. 
Aga kui mina juba millessegi süvenen, siis suure põhjalikkusega. Ja pärast veel paari What Not To Weari osa ning tutvumist paari hardcore moeblogiga jõudsin ma arusaamisele, et mul on vaja lauvärve. No nii mõned. Paar tooni. Umbes. 
Ja kui ma lõpuks poodi jõudsin, tulin ma sealt ära paari karbi ja viie tooniga. Aga mõistuse piires ikkagi :D Ja sii oli juba väga raske kõike oma uude kosmeetikakotti ära mahutada. Seega oli mul vaja suuremat kotti. Õnneks tabas mind enne uut poetuuri mälestus ühest nunukast, mille ma aasta või paar tagasi jõuludeks sain. Ja see on ikka päris korraliku suurusega. Valasin sellest välja kõik sinna aja jooksul kogunenud kulinad ja blingi ning täitsin oma uue meigikraamiga. Päris korralik tellis sai. 
Enne kui kõik möödas oli, ostsin ma omale veel paar korralikku meigipintslit. Lauvärvi ja põsepuna jaoks. Noh, et oleks ikka korralik tehnika kogu selle ehitusmaterjali juurde :D 
Ja nüüd olen ma suutnud omale skoorida veel ka uue lõhna... Ja leidnud üles ühe ununenud lemmiku, mille ma ka oma kogule lisasin... Ma olen täitsa beib juba... Sellest võib probleem kujuneda. Alguses ostad kokku pintsleid ja värve, varsti vahetad välja garderoobi ja värvid juuksed plaatinablondiks vms. Natuke mures ma ju olen. Aga hetkel on natuke lahe ka. 
Eks me näeme, kuhu see moekarjatus välja viib lõpuks. 
Ma tegin teile mõned fotod ka. Et oleks ikka tõelise moeblogi stiilis. Et minu tüdrukutest lugejad saaksid aimu, kui algaja ma meiginduses olen ja et mu poistest lugejad saaksid igavusataki ja jääksid magama :D

Minu uus vana väike must kosmeetikakott ja vana uus roosa pantriga.

Minu paar uut pintslit ja paar uut värvi..

Kogu minu väike varandus.

Vasakul on minu äsjaleitud vana, paremal äsjaleitud uus :)

 

Kui mõtteid on palju, aga sõnu vähe, siis ei ole kirjutada suurt midagi. 
Ma olen seda kõike juba näinud, olen sarnaseid hetki juba elanud... 
Aga endiselt on ootusärevust. Uudishimu. Endiselt on rumalat lootust. 
Lõpp-tulemus võib ju sama olla, aga lõpuni on veel aega. 
Detsember on kohe käes, see on üsna uskumatu. 
Ja esimene advent saabub... 
Mul on sel aastal suurepärane võimalus pühadeks üksi valmistuda :) 
Ma tahaksin juba lund ja tulesid ja... Asju. 
Tahaks vaadata küllastumuseni jõulufilme ja peret koju oodata, 
Tahaks piparkooke teha ja naerda, kui me väike äbarik koer üle hangede ei saa. 
Ma tahaksin sel aastal jälle tunda toda ootusärevust ja rõõmu. 
Usun, et on täiesti õige aeg. 
Üle pika aja on jälle õige aeg. 
Ma tahaksin, et saaksin kuidagi kogu oma kibestumuse ja valu kõrvale panna, 
Sellele mitte mõelda, seda mitte mäletada. 
Ma tahan, et oskaksin alustada puhtalt lehelt, aga ma ei oska ju. 
Ma ei saa ära unustada kõike seda, millele ma tunde ja tunde mõttetööd olen pühendanud. 
Ma võin mitte vihata, ma võin mitte ette heita... 
Aga ma ei oska unustada. Sellest meie probleemid ilmselt alguse saavadki. 
Ja samas olen ma oma elus nii palju armastanud, nii palju armastust tundud. 
Ma olen enamuse oma kogemuste üle õnnelik. 
Mul on inimesed, kellest enamik on ühel või teisel hetkel asendamatud olnud. 
Mul on olnud vähemalt sama palju naeru, kui pisaraid. 
Olgem ausad: ma olen elanud läbi suuri tundeid ja põnevaid seiklusi. 
Mida rohkem võiks keegi üldse paluda? 
Ärevaid ja ilusaid jõule ilmselt :) 
See oleks küll tore. Ja plahvatuslikku aastavahetust :D
Kui me ei näe Rakveres või Tartus, siis näeme kunagi kusagil mujal :)           

You oughta know...

Igaüks peaks oma elus saama vähemalt ühe armastuskirja. 
Sellise, mida veel aastate pärast üle lugeda ning hoolikalt alles hoida. 
Ma olen neid kirjutanud sadu. 
Sinule ja veel mõnele teisele. 
Mis teha, ma lihtsalt armastan. Armastan nii väga, et see tuleb sõnadesse tõlkida. 
Ja Sina väärid rohkem kui üht armastuskirja. 
Sa väärid rohkem kui käputäit sõnu. 
Ja tegelikult on iga ettekääne hea, et Sulle aina ja aina korrutada, 
Kui tohutult, metsikult, uskumatult, hoomamatult kallis Sa oled. 
Ja Sa ilmselt ei teagi, et Sinu silmad mind vahel unedes kummitavad. 
Vahel tundud Sa lausa ebareaalne. 
Sest Sinus on peidus terve maailm. 
Sinus on suvetuule leebus ja talvine rahu, 
Taevatähtede tarkus ja kohmakate pesukarude huumor. 
Ma armastan Su sõnu ja mõtteid. Ma armastan su silmi. 
Sa oled ilus ja armas ja mulle kaugelt liiga hea. 
Aga ma armastan Sind ikkagi. 
Sest mõnes mõttes oled Sa minu. Alati minu. 
Ma ootan Sind, kui Sind ei ole. 
Ja mu süda teeb kõiksugu naljakaid asju, kui ma Sind näen. 
Vahel olen ma kindel, et Sa oled üleüldse kõige parem asi, 
Mis minuga mu väikeses tagasihoidlikus elus juhtunud on. 
Ja siis vaatan ma enda ümber ja näen nii palju ilusat. 
Sa muudad mu tänulikuks. 
Ma avasin oma silmad, ja tänu Sulle avasin ma nad veelkord. 
Sa oled mu päevade väikesed hetked. 
Mida kõike ma Sinu heaks ei teeks. 
Igaüks peaks oma elus armastuskirju saama. 
Aga igaüks peaks ka mõne kirjutama. 
Ma arvan, et me mõlemad oleme nüüd midagi saanud :)

Bittersweet

Oijahhh, ma saan ainult loota, et ma iialgi lapsi ei saa. Eile kolisime mu armsat beebi-õde Tallinna (22, kuidas ta juba 22 on??) ja tagasiteel oli kohe täitsa imelik ja veits raske tunne. Nagu oleks oma lapse kuhugi laia maailma saatnud. Ja mu veidi vanem beebi-õde on kaugel ameerikamaal ja ma sain öösel sealt juba mõne alarmeeriva sõnumi. Õnneks läks kõik hästi. Ohh, need hallid juuksed, mida nad mulle tekitavad... :))
Me käisime Krissiga kinos kaa, nüüd on mul viimane Twilighti osa nähtud. Ütleme ausalt: see pole kõige kehvem film sellest sarjast. Kuidagi on suudetud saavutada seda, et need mossitavad ja vesiste silmadega peategelased ei jää kogu filmist ainsana meelde ega võta ekraani üle. Olgem ausad, mulle lihtsalt meeldivad kõrvalosatäitjad palju rohkem, sest neis on palju rohkem emotsiooni. Ahh, mõnus õdede kinotripp kommide ja popcorni ja imala filmiga :D I lopved it. 
Korteri otsimine võttis mõnevõrra rohkem aega, sest mul pole uues autos enam teedeatlast. Kinkisin selle oma pesukoti tundmatule uuele omanikule. Kogemata. Aga olgu ta õnnelik :D Lõpuks sai kõik siiski korda ja Kriss elamisse ära paigutatud. Sain mõnusa pika sõidu tagasi koju ka veel kõigele otsa. Tore-tore päev. 
Ja nüüd peate te mind vabandama, mul on üks šoppingutripp kokku lepitud :D Kui veab, siis toon ma koju süüagi :P 

I love you, but I just don't like you

Ja ma olen jälle oma kalli blogimaailma unarusse jätnud ning reaalsusesse ära põgnenud :) Ma ei mäleta enam, mille kõigega ma viimaste nädalate jooksul hakkama olen saanud, aga lisaks suurele väsimusele on natuke rahulolu ka.Üks uskumatult kiire ja pingeline etapp jälle möödas. Kummalisel kombel ma ikka jaksan :)
Ma olen tegelikult ikka väga väsinud. Mitte seltskonnast isegi, aga korraldamisest, jooksmisest, rääkimisest. Ma i taha lihtsalt. Ma võiksin ju sõita, kui ma ei peaks koos selle kohustusega ka kõiki plaane tegema ning inimestele ette kirjutama, mida nad tegema peavad. Ma võin sõita, kui keegi teaks, kuhu sõita tuleb. 
Ma ei taha tingimata üksi olla, aga hetkel on see lihtsalt kergem valik, sest seltskond nõuab automaatselt suhtlemist, rääkimist, naermist... Ma ei taha rääkida. Ega küsimustele vastata. Ega juhendada. Ega otsustada. Ma tahan pudelit veini ja hunnikut rahu. Ja üksi on sellist seisundit palju lihtsam saavutada. Ma vannun, kui keegi mult veel küsib, et mis viga on või miks mul halb tuju on, siis ma astun lihtsalt minema. Mul ei ole halba tuju, mul pole lihtsalt ka eriliselt roosat ja kepsakat olemist. Ja millegipärast ei suuda maailm mind eriti taluda, kui ma rääkida ei viitsi. Ilmselt pole mind ka eriti ilus vaadata ja seega käin ma üldsusele närvidele. 
Tegelikult ei viitsi ma hetkel isegi kellelegi seletada, mis toimub. Sest mul ei ole ju probleeme ega kohustusi. Ja ma ei taha mitte ühtki nõuannet teemal, kuidas ma ise oma elu raskeks mõtlen ja tegelikult pole üldse midagi lahti. Ei olegi. Ma lihtsalt ei viitsi rõõmus ja rahulolev olla. 
Mul on hetkel kujuteldamatult vähe inimesi, kes mind lootusetult endast välja ei ajaks. Ma lihtsalt ei suuda hetkel mitte mingisugust sitta händlida. Ma ei jaksa naerda mingite iidvanade või täiesti ebaoriginaalsete naljade üle. Ma ei taha, et mind näpitakse. Ja ma ei ole kohe kindlasti valmis millegi nimel pingutama. Ma pingutan hetkel juba selleks, et hingata ja silmi lahti hoida. Ja ma tõesti ei taha üksi olla. Miks see siis kuidagi halb on, et ma tulen välja ilma näkkukleebitud naeratuse ja lõputu sõnadevooluga? Ma ei karju ega sõima ega nuta... Miks minu vaikne olemine siis inimestele kuidagi lausa solvav on? 
Vot sellepärast ma passingi kodus. Ma ei jaksa. Ja ei taha. Ja ma ei taha kuulda sõnagi sellest, kuidas ma ise selles kõiges süüdi olen. Tean, tean. Uskuge, te ei suuda öelda mitte midagi originaalset. Ausalt. Ma olen seda kõige absoluutselt kindlalt juba kuulnud. Vabandage, aga ma lihtsalt ei händli hetkel mitte midagi keerulisemat kui tühja pilguga kaugusse passimine. 
Ma olen sellele pikalt ja põhjalikult mõelnud. Mu inimesed on mulle andnud nii palju armastust, et seda on raske kirjeldada. Ma olen selle armastuse najal elanud üle uskumatult pika aja. Aga nad lihtsalt ei tunne mind kohe absoluutselt. Ja selle asemel, et kuidagi rahulikumalt võtta ja vähem peale käia, pingutavad nad topelt. Ja panevad mind end süüdi tundma, sest ma lihtsalt ei taha pingutada. Isegi nende nimel mitte. 
Aga vahepeal on tore ka olnud. Ja nalja on saanud. Ja ma olen siiralt ja südamest naernud. Aga mitte kogu aeg ja mitte kõige peale. 
Kuidas teha inimestele selgeks, et nad jätaksid mu rahule ilma, et nad mind täiesti maha jätaksid? Ma ei tea. Ma pean selle veel välja nuputama.  

Kõigepealt oli lugu.

.... Või oli ehk hoopis pimedus. Ja pimedusest sündis lugu. 
Vahel arvan ma, et pole võimalik olla enam rohkem üksi, kui ma olen. 
Ma ei oska enam kaotada. Ega leppida. Ma ei oska olla.
Me räägime ja mõtleme lugusid iga päev. 
Me loome stsenaariume ja unistame unistusi... 
Kas sa üldse kujutad ette, kui palju mõtteid me jõuame päeva jooksul mõelda? 
Suudad sa kujutleda, kui palju sõnu tiirleb iga päev meie sees ja ümber? 
Me oleme loojad, salakirjanikud, me oleme luuletajad. 
Ja me oleme samas nii üksi. 
Vähemalt mina olen. 
Kuidas suudavad inimesed maailmas olla õnnelikud, 
Kui kusagil on keegi nii uskumatult kurb? 
Kuidas maailm ometi keerlemist jätkab,
Kui minu maailm on kuhugi kadunud? 
Ma kaotasin iseennast ära. Ja ma ei tea, mida teha. 
Aga ma võin sulle loo jutustada. 
Sa ei pea seda isegi lugema. See on juba olemas. 

Kunagi elas printsess. Ta ei olnud eriliselt kaunis ega eriliselt arukas. 
Aga tal oli terve kuningriik. Tal oli kõik, mida ta oleks iial soovinud. 
Ta oli ilmselt õnnelik. Enamasti. Keegi pole ju ometi alati õnnelik. 
Aga üks anne printsessil ometi oli. Tal oli eriliselt hea mälu sõnadele. 
Kõik, mida ta kuulis või luges, jäi talle meelde. 
Tema pea oli alati täis suuri unistusi ja kauneid lugusid. 
Ta armastas sõnu ja jutte ja raamatuid... 
Aga tema andel oli ka pimedam pool. 
Kuna kõik kuuldud sõnad end tema pähe ära peitsid ja alles jäid, 
Ei unustanud ta iialgi ühtki halba sõna. Mitte kunagi. 
Ükskõik, kui suur või väike, kui tõsiselt või möödaminnes öeldud... 
Kõik jäi printsessi pähe püsima. 
Ja ta hakkas maailma kartma. Mida enam kurje ja halbu sõnu ta pähe tekkis, 
Seda enam ta pelgama hakkas. Ta püüdis halbu sõnu heade sisse ära peita. 
Nii luges ta tohututes kogustes raamatuid ja unistas veelgi ilusamaid unistusi. 
Aga miski ei mõjunud. Ta ei suutnud enam uskuda armastust, 
Sest armastuse ettekäändel öeldi talle vaid veelgi karmimaid ja valusamaid sõnu. 
Ta ei uskunud enam naeru, sest naermine võis kaasa tuua sõnavalingu.. 
Lõpuks ei tahtnud ta enam olla üldse mitte midagi. 
Kui ta oli liiga õnnelik, siis oli kellelgi ütlemist. Kui ta oli kurb, juhtus sama. 
Kui ta oli lapsemeelne, tõi see kaasa halbu sõnu, 
Aga tema olemuses ei olnud olla tõsine ja kaalutletud. 
Ja kuidas ometi olla keegi, kes sa ei ole? 
Printsess kaotas iseenda. Sest mitte iialgi ei olnud ainult häid sõnu, 
Selliseid, mis südamele pai teevad... Alati tulid kusagilt ka need teravad ja vastikud... 
Aga kui sa mäletad iga viimset kui sõna, mis sulle kunagi öeldud on... 
Kuidas sa siis elad? Kes sa siis oled? 
Kuidas muuta KÕIKE, mis sa oled, KÕIKE, kes sa oled? 
Kuidas olla ilusam, tõsisem, asjalikum, targem, naljakam, kohusetundlikum, saledam, 
Parema isuga, naerusem, geniaalsem, hakkajam, tagasihoidlikum, vaiksem, viisakam, 
Normaalsem, inimlikum, rahulikum, kaalutletum, energilisem, mõistlikum.................. 
Kuidas olla korraga kõik, et saaks korraga kuulda vaid häid sõnu? 
Neid, mis südamele ja hingele pai teevad? 
Selliseid pole maailmas enam palju järele jäänud... Need on hukkumisohus liik. 
Ja mida teha veel siis, kui sa ise juhuslikult enesega rahul oled? 
Mida teha, kui SÕNAD ütlevad sulle üht, aga sina ise ütled midagi muud? 
Kuidas selgitada SÕNADELE ja tervele maailmale, et sa ei oska olla keegi teine? 
Kuidas teha kuningriigile selgeks, et sõnad teevad rohkem haiget kui metall? 

Sõnadega, mu armas, saab luua imelisi lugusid. 
Sõnadega saab teha hingele pai. 
Ja sa võid kellegi päris ära kaotada oma sõnadega. 
Teha temast mittekellegi. Teha temast kellegi teise. 
Aga räägi mulle, kallis... 
Kuidas sa ometi tead, et sinu looming parem on kui originaal? 
Kuidas sa ometigi teada võid, et sa oma sõnadega midagi uskumatult habrast igaveseks ei hävita? 
Palun jutusta mulle midagi. Las ma panen pimeduses pea su sülle. 
Aga räägi ainult ilusaid sõnu. Räägi haldjatuledest ja esimesest lumest, 
Sest need leevendavad valu, mille väljakarjumine on juba võimatu. 
Räägi mulle lugu, mis killud jälle kokku paneb.