Daydream Nation

Taevas lendavad lennukid ja toonekured. 
Ja taevas oleks päike, kui ilm poleks pilves. 
Väikesed hetked tormavad mööda 
Ja neid püüdes tormame me sihitult ringi. 
Meil on kõik ja mitte midagi, 
Me oleme vabad ja nii kuradi seotud, 
Me oleme õnnelikud ja absoluutselt murtud. 
Igal, ja ma mõtlen IGAL sekundil, mil ma teadlikult ringi vaatan, 
Avastan ma tohutult palju ilusat ja head, 
Leian põhjust armastada ja naerda ja tänulik olla. 
Vahel ma lihtsalt unustan. 
Alles eile hommikul seisin ma kasteses murus. 
Varahommikune päike muutis kõik kuldseks, 
Mul oli korraga tohutult külm ja uskumatult hea olla. 
Ma olin seal. Ma olin olemas. Seisin jalgupidi vees, 
Maailm magas alles, aga mina vaatasin päikest ja lennukeid ja toonekurgi 
Ja olin lihtsalt olemas. Ma hingasin sisse ja välja. 
Ma ei oska oma olemasolu mitte kuidagi õigustada. 
Ma olen peaaegu kindel, et ma ei saa kunagi nii asjalikuks ja mõistlikuks, 
Et oma ruumi ja tarbitud produkte elus tasa teenida. 
Aga ma ei taha end tunda tähtsusetuna. 
Ja ma ei taha olla tolmukübe universumis. 
Ma ei taha olla masendatud ja väsinud ka. 
Aga ikka mõnikord juhtub. 
Vahel, isegi siis, kui ma tõesti üritan hinnata seda, 
Mis mul olemas on ja näha ainult head oma inimestes, 
Tuleb negatiivne palju paremini esile kui positiivne. 
Ja mõnikord ei taha ma, et mulle kohusetundlikult häid sõnu öeldaks 
Või süütundest suuri kingitusi lubataks. 
Minu viis inimestele oma armastust näidata, 
On pühendada neile oma aega ja kütust ja autot ja kõike muud. 
Peamiselt materiaalset kraami, sest kuidagi muud moodi ma ei oska. 
See ei tähenda, et ma ainult materiaalset ka vastu tahaksin saada, 
Aga midagi ma nagu tahaksin ka. 
Ma tahaksin vahel tunda, et ma pole tolmukübe kosmoses. 
Ja vahel tahaksin, et keegi tuleks ja mu kuhugi kaasa viiks. 
Ma tahan oma aja ja kõige muu vastu ainult inimesi. 
Seda, kes te tõeliselt olete. Ma tahan näha ja tundma õppida. 
Ma tahan tõeliselt kohal olla. 
Ja mõelge sellele: te hoiate mind paigal, 
Kuigi ma mõtlen päevas vähemalt korra minema jooksmisele. 
Võib-olla pole teil mind vaja. Võib-olla on. 
Võib-olla olen ma õnnelikum, kui ma arvan. 
No kindlasti olen ma vastikult muutlike tujudega, 
Aga ma suudan oma valust alati üle saada, kui on vaja tegeleda kellegi teise valuga. 
Ma mõtlen asjatult palju ja ajan end hulluks, 
Aga minust on kasu planeerimisel ja korraldamisel :) 
Ja ongi märkamatult jälle käes päeva algus. 
Mulle küll rohkem nagu lõpp... 
Kuula head muusikat :)