Öö ei lase magada

Linna kohale langeb öö. 
Ükshaaval süttivad tänavavalgustid, 
Autode laternad panevad iga mööduja hetkeks rambivalgusse. 
Enamus inimesi lõpetab parajasti pühapäeva, 
Aga meie elu nüüd alles algab. 
Pimedus peidab kõik päevased hirmud ja ootavad tööd. 
Alles nüüd, külmas ööõhus saame me tõeliselt hingata. 
Nagu mõnes eriti imalas muusikavideos mõõdame me autoga linnatänavaid, 
Avastame vaikseid parke, joome kehva tanklakohvi, oleme põhjuseta naerused. 
Meil mõlemal on kohustused, mida tuleks täita juba lähitundidel, 
Aga kuidagi libiseb aeg meist mööda ja miski ei tundu liiga tähtis. 
Öö on meie aeg. Ideede ja pikkade vestluste aeg. 
Kõik on pimedas vaiksem ja loogilisem, vabam ja voolavam. 
Me ei vaata kella, sest aega on, kuni kestab pimedus. 
Kusagilt ilmuvad tuttavad näod, aga kuidagi sama ootamatult nad ka kaovad. 
Me vaatame pimeduses üksteisele otsa. 
Või tegelikult ma arvan, et vaatame, sest pimedas ei saa kindel olla. 
Ehk vaatame me lihtsalt üksteise suunas. 
Ehk pöörasin vaid mina pead. 
Vahepeal saavad meil sõnad otsa. 
Tekkida võivat vaikust täidab edukalt linna hääl. 
Peotujus inimeste hõiked, röökimine, naer ja laulmine, kui seda laulmiseks saab nimetada. 
Mööduvad autod, haukuvad koerad, pinisevad sääsed ja undavad alarmid. 
See kõik on meie elu soundtrack. 
Me ei tunne mitte mingit vajadust seda lärmi oma lobaga üle trumbata. 
Ihaldatud vaheldus igapäevasele oraalsele düsenteeriale. 
Aga iga mingi aja tagant hakkab jutulõng jälle jooksma. 
Raamatud, filmid, sõbrad, poliitika, anekdoodid, teater, kool, töö, suhted... 
Tegelikult sobib absoluutselt iga teema, mis pähe kargab. 
Ei midagi liiga sügavat või arukat, 
Lihtsalt piisavalt, et ideed jooksma hakkaksid, et oleks vaheldust ja oleks huvitav. 
Vaikselt-vaikselt läheb katuste kohal heledamaks. 
Kõnniteedes tulevad nähtavale praod, pargimurult ilmub nähtavale tühi taara. 
Juba tõttavad meist mööda esimesed asjalikud inimesed. 
Juba puhastatakse tänavaid ja alles nii sünged majaseinad plingivad oranži
Vahepeal on kulunud uskumatus koguses tubakat ja kuumi jooke, 
Mingil hetkel on vaibunud tänava-superstaaride laulumörin 
Ja linnud on musikaalsed vahepalad enda kanda võtnud. 
Mingil hetkel taban kokku arvutamas tunde, mis me ära oleme kulutanud. 
Terve see üürike suveöö annab siiski kokku julged kuus tundi. 
Ja äkki imestan ma tõsimeeli, mis meid koos hoiab. 
Mitte meid kui paari, vaid meid kui süsteemi. 
Millal me selle süsteemi üldse lõime? Ja kuidas see toimib? 
Ma ei mäleta, et oleksin selleks kunagi teadlikult pingutusi teinud. 
Asjad lihtsalt läksid nii. 
Millal said kahest võhivõõrast tuttavad, siis sõbrad ja nüüdseks ehk isegi mõttekaaslased? 
Millal ja kuidas sai kahest alternatiiv-rutiinis elavast osakesest äkki toimiv süsteem? 
Jaa, see sõnaleiutis käib meie kohta nagu rusikas silmaauku. 
Vähemalt mingis osas. Vähemalt selles mõttes, mille meie sellele andsime. 
Ja millised normaalsed inimesed passivad üldse kuus tundi autos 
Ja mõtlevad välja uusi sõnu? 
Äkki ongi taevas juba üsna valge. Nii valge, et silm eristab pilvi ja laululinde.
Haigutused muutuvad suuremaks, jutt muutub keerulisemaks. 
Sel hetkel, kui kumbki oma koju ja voodisse jõuab, 
Tuleb suurele valgusele kardinad ette tirida. 
Linna kohale kerkib päev.