Komistades armastusse

Korraga on nii tühi ja vaikne. 
Kõik, mis eile oli oluline, on tänaseks tähenduse kaotanud. 
Hirm üksinduse ees ei kaalu üles väsimust ja tüdimust. 
Enam pole midagi, mis pulsi kiiremini tööle paneks, 
Harvaks on jäänud tõelised naerud ja naeratused. 
Aitab marioneti mängimisest elu pealiskaudsel näitelaval. 
Miski on tulemas, miski on möödas, 
Aga mitte miski ei ole enam mitte kunagi nii, nagu oli enne. 
Me tahame uskuda õnnelikku lõppu, 
Tahame uskuda elukestvasse armastusse ja õnne. 
See lootus iseenesest on õige ja hea. 
Aga lootused saavad harva tõeks. 
Mõnikord ei ole olemas õnnelikku lõppu. 
On lihtsalt.. Lõpp. 
Asjad saavad otsa, suhted saavad läbi, inimesed kaovad ära. 
Lootused ei purune, nad pigem kustuvad vaikse susinaga. 
Aga see ei tähenda, et me ei peaks lootma. 
Mis muu meid hommikuti voodist välja ajab? 
Usk, lootus ja armastus. 
Rohkem väikeseid hetki, rohkem kalleid inimesi. 
Kas ma tahaksin endisi aegu tagasi? 
Muidugi tahaksin. 
Ma tahaksin jälle suuta lõputult rõõmustada kõige väiksemate hetkede üle. 
Tahaksin vaimustuda, tunda adrenaliini ja ülevust. 
Aga neid hetki jääb aina harvemaks. 
Me muutume ja see on hea, 
Ehk ei olegi nii kohutav vahetada lapselikkus ja naiivsus 
Stabiilsuse ja turvatunde vastu. 
Lõputult ei saa elada seiklustes. 
Ja lõputult ei saa olla armunud. 
Miski on muutunud ja see võib olla hea. 
Mul on lihtsalt veidi kahju, et me ei osanud õigel ajal hüvasti jätta. 
Siis, kui tunded olid veel suured ja siirad. 
Nüüd ei lahku me enam ilutulestiku saatel, vaid kustume tasakesi. 
Ma loodan, et tulevik toob meile kõigile seda, 
Mida me ehk ei ole osanud soovidagi, aga oleme alati vajanud. 
Ühe ajastu lõpp on käes ja kui ma oma hinges ikka väga sügaval sorin, 
Siis leian ma selle üle isegi väikese rõõmu. 
Ma suudan korraga oodata tulevikku ja leinata seda, mis on läbi. 
Lapsepõlv ei saa kesta igavesti, ja ükski nali ei ole lõpmatuseni naljakas. 
Ehk olen ma liiga kaua kartnud suureks saamist, 
Olen liiga kaua küpsemist edasi lükanud. 
Mulle on antud lihtsalt maailma kõige ilusam noorus. 
Ja sellest on raske loobuda. 
Maailm ootab meid, mu kallid. 
Ootab, et me seda muudaksime ja parandaksime, 
Ootab meie kirge ja usku, ootab meie pealehakkamist ja tegusid. 
Me jõuame veel kaugele, isegi kui me ei jõua sinna koos. 
Aga meile jääb alati meie aeg. Ja meie armastus, mis tundus siis nii võitmatu. 
Kunagi olid mul uskumatult suured unistused vabadusest ja põgenemisest. 
Teie muutsite neid, te muutsite mind. Ja ma ei tahtnud enam seda vabadust, 
Sest teist piisas mulle täiesti. Ma ei näinud põgenemisel mõtet, 
Sest mul oli kõik siinsamas olemas. 
Ja ma olen teile meeletult tänulik, et te aitasite mul näha, 
Et vabadus ei võrdu põgenemisega. 
Te muutsite mu unistusi ja reaalsust ja minust sai parem inimene. 
Tugevam, mõistlikum, rahulikum ja vabam inimene. 
Ja tänu kõigele sellele teangi ma nüüd, millal on õige aeg lahti lasta. 
Me oleme ennast ammendanud ning see ei ole tingimata halb. 
Tulevik ootab meid ja selles on nii palju uskumatuid võimalusi. 
Laskem endil lõpuks ometi kasvada. 
Ruumi ongi kuidagi väheks jäänud.