The sun is setting on me

Tänane päev on olnud especially meeleolukas. 
I mean it. 
Ma olen taaskord lahkunud kodust suurte lootustega, 
Roosade unistustega sellest, kuidas ma oma lemmik-Raubaga lõbusalt aega veedan... 
Ja taaskord sain ma autos passida ja oodata ja oodata ja oodata :D 
Tema õnneks on tal üsna meelelahutuslikud sõbrad, 
Kes ei lasknud ei enda ega minu tujul langeda. 
Ma olen püüdnud pakkida ja Virumaale kolimiseks valmistuda, 
Aga asjad ei edene eriti. 
No täitsa lõpp!! 
Mu suve algus on tundide kaugusel, 
Aga ma lihtsalt ei suuda hetkel pakkida ja koristada ja otsi kokku tõmmata. 
Aga ma OLEN hüperenergiline ja ekstaasis :D 
Ma mõtlen seda tõsiselt. 
Ma olen ringi karanud, olen muusikat kuulanud, 
Jubedalt-jubedalt tantsinud, nutnud mingi eriti õudse USA lastekomöödia peale, 
Naernud Top Geari üle, ootan kannatamatult Eurovisiooni ja... 
Tänk gaaaaad, et mul alkoholi varuks pole, 
Ma hüppaks vist aknast alla :D 
Ma ise olen üsna veendunud, et mu diagnoosiks on suveärevus. 
Kõik hea on natuke liiga ruttu kätte tulnud, 
Liiga palju head ja uskumatut on praegu mu elus, 
Suurt osa ei julge ma veel kõva häälega välja öelda, 
Et neid mitte ära sõnuda :D 
Appi, mul on tegelikult enne homset nii palju ära teha! 
Kolm kotti pakkida, kolm toataimest lemmiklooma turvaliselt Rakverre viia,
Jätta endast Tartusse maha enam-vähem vaadatava muljega tuba.. 
Ja kõige selle ajal tuleb püüda mitte oma nahast välja pugeda 
Ja kuude eri suunda laiali joosta!! :D 
Ohjeeedam... 
Ma olen absoluutselt, uskumatult, hingematvalt ärev :) 
Appi, Eurokas hakkab viie minuti pärast ja mul pole veel koristamisega alustatud!

Don't close your eyes

Teist nädalavahetust järjest istun üksi Tartus. 
Kummaline ja natuke mõnus on tunne mu sees :)
Korraks oli mõttes välja minna, mis siis sest, et üksi. 
Näiteks Vildesse Öökülma nautima. 
Aga tegelikult ei viitsi ka niiviisi üksi mööda linna trampida.
Mul polegi ammu olnud seda momenti, 
Kus ma saan täiesti rahulikult pimedas toas istuda, 
Televiisorit vaadata ja ei igatsegi mingit seltskonda ega tegevust. 
Mul ikka tavaliselt üks või enam inimest on olnud, 
Kelleta ma nagu läbi ei saagi, keda ma pidevalt olen oodanud ja otsinud. 
Nüüd on see valu möödas. 
Ja lõpuks on täielik, tüüne rahu. 
Kuhugi ei kisu, keegi ei oota, miski pole kohustuslik. 
Paar päeva veel ja ma peidan end Virumaale ning kaon veel veidi rohkem ära. 
Mõnes mõttes on mul veidi kurb, et mul enam peidupaika pole. 
Ei ole enam kohti, mis oleks kaugel kõigest, samas omased ja turvalised. 
Tahaks end ära peita küll. 
Eks peab siis lihtsalt tagasitõmbumisest piisama. 
Oh, ma tahan päikest ja tedretähne, 
Tahan hämaraid öid ja ujumist. 
Kas on normaalne suve nii kohutavalt igatseda ja oodata? 

Tegelikult, mis ma petan: 
Kõige rohkem tahan ma hoopis end koos oma kutsaga diivanisse kerida, 
Nautida ehk paari kena jalutuskäiku ning fakti, et rahapuudus seab piire. 
Ongi aeg natuke piire paika panna. Ja kodus olla. 
Igasugust head ja paremat muusikat kuulata, seda võiksin ma hetkel päevade kaupa. 
Kõige rohkem tahaksin ma tegelikult täiesti ajudeta lebotada, 
Natuke päikest võtta ja mitte midagi teha. 
Ma armastan oma inimesi küll, 
Aga praeguseks olen ma kõiki sotsiaalseid kohustusi endale tiba palju võtnud. 
Nüüd tahaks lihtsalt vaikselt päikeselaigus raamatut lugeda. 
Küll me jõuame sel suvel piisavalt möllata ka. 
Me jõuame sel suvel kõike :)

Every breath you take

Mul oli täna üle üsna pika aja jälle üliarmas õhtu. 
Igati tegus ja ilus ja pungil täis häid inimesi ja mõtteid. 
Üks korralik grillimine on maha peetud, 
Üks kaunis paik Tartumaal avastatud ja meelde jäetud, 
Ja mina avastasin, et mul on maailma parimad sõbrad. 
Tõesti, ma tean, et ma seda pidevalt korrutan nagu katkine plaat, 
Aga see, kuidas me üle metsikult pika aja jälle näeme 
Ja mul on absoluutselt tunne, et pole hetkegi möödunud, 
See vaimustab ja ergutab. 
No minu musirull kohe suudab mind õnnelikumaks ja positiivsemaks teha. 
Ma ei tea, vähe on neid inimesi, kes minuga nii ühte sammu astuvad. 
Tohutult armas on ta ja väga kallis ka. 
Hetkel ma ei kujuta isegi ette ühtki põhjust, 
Mis paneks mind teda vähem armastama. Isegi kaugus ja vähene kohtumine mitte :) 

Ja mõtteainet sain juurde. 
Miski selles tänases jutus pani mind endast jälle veidi rohkem arvama. 
Ehk tõesti on teid ja võimalusi. 
Mul on lihtsalt nii raske end kõrvalt selgelt näha. 
Sõprade ja tuttavate kohus ongi ju sind kiita ja su ego silitada? 
Mitte kellegi kriitikat ei julge ma puhta kullana võtta, 
Eriti siis, kui selles kriitikas kriitika täiesti puudub. 
Ma lihtsalt teen, mida vaja. Ja tihti seda, mis mulle meeldib. 
Aga ma ei leia, et see oleks mingi eriline.. Nojah. 
Ehk olen ma tõesti enda suhtes pime. 
Aga ma lihtsalt ei saa uskuda kõike seda positiivset. 
Isegi, kui see mul südame väga soojaks teeb ja naeratuse suule toob :) 

Ohh. Ilus algus sellel kevadel. 
Kuidagi ootamatult on kogu see rohelus saabunud. 
Eriti sel aastal, kuigi talv polnud ju teab mis karm, 
Aga ma nagu ei oodanud ega lootnud veel üldse kevadet. 
Ja nüüd on juba suvetunne sees :D 
Ma ennustan kõige soojemat, päikeselisemat ja lõbusamat suve üle aastate! 
No nii hea algusega asi ei saa kehvemini lõppeda ju. 

P.S. Mu kullakallis musirull, sa oled kõige parem. 
      Näeme nüüd ikka veits tihemini, mis sa arvad? 
      Ja sa võid mind iga kell keset Rüütli tänavat suudelda, kui soovid! :D 

 

Anything with you is better than anything without you

Me kohtusime pimeduses ja keset suurt tühjust. 

Ehk oli see kirjutatud tähtedesse, 

Võib-olla oli see kõik lihtsalt üks suur juhus. 

Aga me kohtusime ja asjaolud polnudki tähtsad. 

Pikad vaikuses jagatud hetked, 

Vaiksed vestlused keset täielikku pimedust. 

Enne teda ma ei teadnud, et mu elus oli olnud temakujuline tühimik. 

Nad räägivad armastusest suuri sõnu, 

Sellest kirjutatakse eeposeid ja unistatakse suuri heleroosasid unistusi. 

Meie armastus ei ole eepiline ega heleroosa. 

See on tavaline, igapäevane, vaikne. 

Nagu too pime ja tühi suveöö, milles me kohtusime. 

See ei tekita suuri kirgi ega raputa maailma, 

Aga see on pidevalt olemas, piirituna meie ümber. Alati. 

Ma ei oska enam kujutleda maailma, 

Kus teda ei oleks. 

Ilma temata ei tundu kõik päris loogiline. 

Ma ei ütle, et ma temata elada ei saaks, 

Ma ei usu, et ma temata mõtte kaotaksin.. 

Aga temaga on kõik lihtsalt parem. Selgem. Arusaadavam. Lihtsam. 

Me kohtusime keset pimedust ja suurt tühjust. 

Minu elus seisis sel ajal kõik paigal, minevik oli möödas ja tulevik ees. 

Koos panime me kõik taas liikuma ja elama, 

Meie sõprus leidis endale päris oma aja, mis voolas päris omasoodu. 

Mõnikord on kõik, mida me vajame, lihtsalt veidike aega. 

Paar lühikest tundi, et koos olla, vahel päris hullumeelselt näpatud aeg, 

Mille nimel tuleb enne sõita läbi meeletuid vahemaid 

Või ignoreerida absurdseid kellaaegu. Aga meil on oma aeg. 

i carry your heart with me(i carry it in

my heart)i am never without it(anywhere

i go you go,my dear;and whatever is done

by only me is your doing,my darling)

                                                     

 i fear no fate(for you are my fate,my sweet)i want

no world(for beautiful you are my world,my true)

and it’s you are whatever a moon has always meant

and whatever a sun will always sing is you

here is the deepest secret nobody knows

(here is the root of the root and the bud of the bud

and the sky of the sky of a tree called life;which grows

higher than soul can hope or mind can hide)

and this is the wonder that's keeping the stars apart

i carry your heart(i carry it in my heart)

E. E. Cummings

So much better when we're together

Ma olen korraga uskumatult väsinud 
Ja uskumatult lootusrikas. 
Nagu ooterežiimil hetkel. 
Ma ei julge veel päriselt uskuda, et asjad paranevad, 
Aga ootus ja lootus on olemas. 
Ma tahan ainult, et asjad paremaks läheksid. 
Ma tahan ainult välja puhata ja mitte pidevalt muretseda. 
Ma olen väsinud sellest koormast, mis mul kaelas on. 

Hea on see, et on lootust. 
Hea on see, et ootamas on suur kuhi vabadust ja vaba aega. 
Ma tahan ainult päikest ja merd ja soojust.. 
Tahan veeta metsikult palju aega oma kallitega, 
Veeta päevi ja öid, naerda, sõita, jalutada, kuulata muusikat. 
Mul on millegipärast tunne, et see suvi saab olema viimane, 
Kus ma saan veel olla täiesti vastutustundetu ja käituda nagu laps. 
Edasi tuleb midagi suurt ja tõsist, mida inimesed nimetavad täiskasvanueluks. 
Ma kardan, et minust ei saa mitte kunagi tõeliselt tõsiseltvõetavat inimest. 
Ma lihtsalt ei ole selline. Ja mul on alati vaja ootamatult mõni roadtripp teha. 
It's just who I am. 


Mul on endiselt momente, 
Kus ma ei kujuta isegi ette, kuhu ja kuidas ma edasi tahan liikuda. 
Nüüd ma lihtsalt tean, et elu läheb oma rada 
Ja kõik probleemid lahenevad aja jooksul. 
Isegi kui sa neid ignoreerid, lõpuks kaob kõik minevikku. 
Hetkel ei taha ma muud, kui kõigel kolmeks kuuks kaduda lasta, 
Keelduda vaevamast oma pead kõige kurva ja raskega 
Ning elada täpselt nii, nagu ma tahan. Olla võimalikult õnnelik. 
Sügis toob selguse. Mis iganes see siis ka poleks. 
Kui mul pole elus ühtki muud eesmärki, ühtki muud teadmist, 
Peale soovi olla maksimaalselt õnnelik, kas see on siis hea või halb? 
Hetkel ma veel ei tea. 


Luba mulle, et sellest tuleb meie suvi. 
Et me eksime ära, saame päikest, avastame uusi kohti ja ujume end ogaraks :) 
Luba mulle, et mul tekib võimalus sinuga veel sadu kilomeetreid jagada. 
Luba mulle, et need kolm kuud on meie omad. 
Las siis sügis teeb korrektiive. 


Viimasel ajal on mul lihtsalt tunne, 
Et ma tegutsen 110% võimsusega, kui reaalse energia tase akus on ainult 25%
Ma ei tea, kui realistlik on loota et suvi asju muudab. 
Aga lootma peab. Lootma peab.

Te küsite, mis on armastus? 
See ongi see. See psüühilisest füüsiliseks muutuv valu, 
Mis ei lase hingata, kui keegi kallis on tõeliselt hädas. 
Armastus on kannatlikkus ja andestus, 
Armastus on mõistmine ja kaastunne, 
Armastus on inimlikkus ja soojus. 
Te tõesti küsite, mis on armastus? 
Armastus on see, mida ma päevast päeva hinges kannan, 
See on igatsus ja paine, see on mure ja lootus. 
Ma ei tea, kuidas te saate öelda, et te sellesse ei usu. 
Ometi on see nii reaalne, nii käegakatsutav. 
Minu armastus on suur ja siiras. See teeb mind tihti väga õnnelikuks 
Ja peaaegu sama tihti meeletult kurvaks ja murelikuks. 
Armastus on see, mis hoiab meid kell viis hommikul üleval 
Ning ei lase ka kõige vastikumas olukorras põgeneda. 
Armastus laseb meil loota parimat, laseb meil unustada. 
Te tahate teada, kas ma usun armastusse? 
Sama kindlalt, kui ma usun teisse ja endasse. 
Ma ei tea, kas ma suudaksingi elada, kui ma armastada enam ei suuda. 
Ilmselt mitte. 
Minu jaoks on armastus nii uskumatult suur soojus ja energiaallikas, 
Et see kaalub iga kell üles kõik vastikud kannatused. 
Ma ei tea, kas see teie jaoks midagi muudab, 
Aga iga päev ja iga hetk, mis ma olen veetnud kedagi armastades, 
On muutnud mind ennast. Ma usun, et ma ei oskaks olla inimene ilma selleta. 
Mul on kuidagi kurb, et te võite öelda, et armastus on kujutlus. 
Mul on kuidagi kurb, et te seda ei näe. 

Ja isegi praegu, kui ma olen nii uskumatult ja jubedalt kurb ja väsinud, 
Isegi nüüd, kus ma tunnen, et olen andnud endast kõik ja veel natuke, 
Kõigest hoolimata võin ma kahtlusteta öelda, et armastan teid väga. 
Ma ei tea, mis saab. Mul pole aimugi, kuidas maailma paremaks muuta. 
Hetkel tahan ma vaid magada, magada, magada.. 
Ja ilmselt ei muuda ma iialgi midagi paremaks. Igatahes mitte sõnadega. 
Ma saan ainult olemas olla, see on kõik. 
Ja ma kavatsen olla olemas. Kuni kõige lõpuni. Kuni on vaja. 
Sest armastus ei lase põgeneda, mäletate? :)